Ega ma pole seda siiani enda jaoks selgeks suutnud mõelnud. Vigastused, motivatsiooni puudus mis 2015 sügisel võimust võtsid - võtsid oma aja. Ravile läks palju aega ja energiat. Motivatsiooni leidmisega läheb veel kauem. Vaikselt liigutama hakkasin alles jaanuaris 2016.
Vahelduva eduga olen üritanud sellest ajast saadik treenida.
Talvel pigem kõike muud kui jooksmine. Kevadest saadik juba rohkem jooksmist
treeningkavas. Korralike pause on ka vahepeal sisse tulnud: veebruaris-märtsis
kolm nädalat (haige, suusareis jne), mai kuus samuti 10 päevane paus (haige).
Iseenesest aprillist alates olen jooksmise mõttes jalad alla saanud. Aeg-ajalt
kusagilt küll valutab, aga see on mööduv nähtus. Vahelduse mõttes olen osalenud
ühel rogainil ja kahel xDreami etapil. Ja nüüd olengi seisus, kus ei tea kuidas
edasi?
Treeninguid ma naudin, eriti pikki. Neid võiks teha ka rohkem kui aega oleks J. Võistelda? Hetkel ei ole piisavalt kirge selles osas. Pole ühtegi väljakutset, mis paneks südame
kiiremalt põksuma. Ära kellegile panna pole kunagi mul eesmärk olnud ja ei saa ka tulevikus olema.
Kas ma olen veel võimeline arenema? Ma arvan, et olen, kuid ma ei pea seda kellegile tõestama. Ühesõnaga olene tupikus. Saan aru, et selle hooaja suhtes on viimane aeg midagi ära otsustada – kas taas UltraVasan
või 100K või hoopis mõni maraton? Sundida vist ei saa, kuigi peaks, vaatab kas olen nädala
pärast targem – kuidas edasi?!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar