Minu "hirmud" enne võistlust

Kirjutatud 09.11.2016 - juba oktoobri lõpus, neli nädalat enne hooaja tähtsaimat võistlust, viimase postituse järel, mõtlesin teemal - mis on need reaalsed "hirmud/ohud/riskid" millele viimane kuu enne võistlust tihti mõtlen, püüan ennetada ja võib õelda, et vahel suisa kardan. Kuna ma olen seoses mõne teemaga pisut ebausklik, siis kirja panin teemad kirja, kuid kas avaldan need... ei tea. Panen oma mõtted kirja enda jaoks, et hiljem oleks võimalik analüüsida ja võibolla tulevikus õnnestub selle nimekirja alusel ettevalmistumise protsessi pisut parandada.

Nimekiri on kokku pandud suvalises järjekorras. Kindlasti on mõni teema tähtsam kui teine, kuid mingit edetabelit ma koostama ei hakka. Niisiis minu "hirmud/ohud/riskid" enne hooaja tähtsaimat võistlust:
- eesmärk/motivatsioon (probleem selles kui seda pole. aasta tagasi, kui ma 100km MM võistlusele esimest korda mõlesin, arvasin, et eesmärk võik olla top40 ja ajaliselt minimaalselt ER. kuid kui nüüd reaalselt vaadata, siis ega ma enda jaoks ei ole eesmärki väga rohkem lahti mõtestanud. suvel avaldasin teistele veel arvamust (ise läbi mõtlemata), et miinimum võiks olla top20 ja aeg alla seitsme tunni. kuid kas see motiveerib mind ikka piisavalt? pigem tuleb olukord veelkord ümber mõelda ja ilmselt sihid veel kõrgemale panna);
- vanus (kas ma äkki ootan endalt liiga palju? olen siiani arvamusel, et ka minu vanuses annab veel pikamaajooksus areneda, kuigi aina rohkem faktoreid töötab selle vastu);
- treeningplaan ja tehtud trennid (kas ma olen piisavalt treenitud? nii palju on jäänud tegemata, mida oleks võinud teisiti teha, kuidas viimastel nädalatel harjutada? võistelnud olen väga vähe, jne);
- enesekindluse puudumine (haakub ka treeningplaani teemaga - kõhklused-kahtlused lähevad võistluse lähenedes aina suuremaks (kui palju viimastel nädalatel koormust maha võtta? kas jõutreeninguid veel teha? mis tempoga võistlusel alustada? mis varustust kasutada? kui palju jooki/sööki rajal? jne));
- liigne treenimine (ikka ja alati taban ennast mõttelt, et võiks veel/rohkem teha. piduri tõmbamine on mulle pisut probleemne tegevus ka enne tähtsaid võistluseid, siis kui koormus peaks juba all olema);
- võistlusnälg (kas mul on piisavalt võistlusnälga, et maksimum endast rajal kätte saada?);
- puhkus (kas ma olen piisavalt puhanud, et võistlusel maksimum anda?);
- töö ja argielu (tööpäevad on tihti liiga pikad, pere nõuab oma - kõik see kurnab korralikult ja trennideks olen tihti täitsa tühi. samas on pere mulle väga suureks abiks ja viimasel kuul üritan töö ja argielu teemad kontrolli all hoida, et värskus säiliks treeningute ja võistluse tarbeks);
- üle söömine (mida rohkem treenid, seda rohkem vajad energiat. tõsi, kuid tihti võtan seda liiga tõsiselt ja sattun ülesöömise tsüklisse. magus, soolane, hapu, vürtsikas - vahet ei ole, mulle meeldib süüa, palju süüa :);
- toitumine ja kaalulangus (ilmselt mõtlen sellele teemale liiga palju - kuidas saada optimaalsesse võistluskaalu? aga iga lisakilo maratoni rajal = 4 minutit aeglasem lõpuaeg - see on reaalsus)
- haigestumine (nagu õeldakse: vormi tipu lähenedes, oled kõigile pisikutele/haigustele väga avatud. kuidas hoiduda massides liikumisest, ilma, et tavaelu kannataks?);
- vanad vigastused/uued vigastused (mul on sõpru, kes treenivad ainult siis kui kõik on korras. kui kusagilt midagi häirib/nagiseb (n. mõni lihas/kõõlus/luu), siis trenni ei tee. minuga on nii, et sellisel juhul ma ei saakski üldse trenni teha - iga päev on mul mõni koht, kust valutab või on kange (vajab eri tähelepanu). vabandusi leiab alati. minu mõte on pigem see - ilma valuta pole elu ja minu ülesanne on need valud kontrolli alal hoida. samas on ka vigastusi, mis välistavad jooksmise täielikult ning nende otsa ei tahaks viimasel kuul sattuda));
- vähene uneaeg (muu elu vajab samuti elamist, samas saan aru, et vajan rohkem uneaega koormustest välja puhkamiseks);
- treeningu olude muutumine (praegu väljas olev lumi ei võimalda asfaldi jooksuks kvaliteetseid treeninguid teha (kui Sa just ei võistle samades, lumistes, oludes). kannatab jooksutehnika, suureneb oht midagi ära venitada, samuti suureneb haigestumise oht (n. pikal otsal). seepärast olen viimase nädala tähtsamad treeningud kolinud sise tingimustesse);
- üle mõtlemine (tekitab liigset stressi ja lisaks võin muutuda liiga emotsionaalseks (emotsioonid vajavad siis välja elamist). samuti väsitab see vaimselt);
- varustuses kahtlemine ja uue hankimine (vahetult enne võistlust, siiski riskantne - kuigi olen seda korduvalt teinud :));
- vaimne tugi (mul pole treenerit, ega nõuandjat. tihti olen kahevahel ja tagaks mingit tuge/infot, millele toetuda);
- riskida või kindla peale minna (see on igavene dilemma võistlusel. joosta grupis või üksi? milline saab olema võistluse taktikaline pool? mis tempoga alustada?);
- kellaga või ilma (kas joosta võistlusel enesetunde järgi või jälgida kellalt vaheaegu?);
- liigne organiseerimine (ma oleksin hea manager:), kuid kui ma ise tahan võistleda, siis liigne rabelemine väsitab);
- reisiväsimus (võistlus toimub kahe lennu kaugusel. õnneks on taastumiseks kolm päeva);
- võistluse ilmastikuolud (kuigi soe kliima mulle meeldib ja sobib, siis viimane kuu on joostud suhteliselt külmades olude. seega +20-25 oleks seekord üsna karm. aga pole vaja üle mõelda);
- 100km (see on siiski pisut rohkem kui 90km, mul on tekkinud väike aukartus. EI, 100 läbi joosta pole mingi probleem, teema on pigem selles kuidas seda võimalikult kiirelt teha?);
- vormi ajastamine (kuidas see õnnestub? proovida midagi uut või jääda vana mudeli juurde ("taper")?);
- jook/söök rajal (pole aimugi mida korraldajad pakuvad? palju saab oma kraami kasutada?);
- kogenematus (sellisel võistlusel pole ma enne osalenud, ma ei tea mis üllatused ees ootavad. ja olgem ausad ma pole ka mingi "ultrajooksja". minu jaoks 100km pole päris ultrajooks).

Kuu jäänud - mis seisus olen?

Hooaja 2016 põhieesmärk on lähenemas. Napp kuu ongi veel jäänud (1 kuu, 1 päev). Kuidas taastusin Ultravasan90 jooksust, kuidas on sujunud treeningud, mis konditsioonis hetkel olen - sellest kõigest allpool.

Ultravasani rajal andsin endale lubaduse, et järgnevad kaks nädalat ei jookse sammugi :) Kahjuks seda lubadust ma siiski pidada ei suutnud. Korralik jooksupaus tuli küll sisse, kuid nii pikalt jooksmata ... no ei saa :). Peale Rootsis toimunud jooksu panin sisuliselt neljaks päevaks jalad seinale. Seejärel jõudis mõistus koju, et hooaeg pole veel läbi ja lisakilod muutkui kogunevad (ja pärast on neid kilosid maha saada oioi kui raske). Võistluse järgsetele päevadel - viiendast üheksandani - hakkasin kergelt liigutama - matkamised, rattasõidud, ujumised. Ühe jooksu sutsaka tegin täpselt nädal peale Ultravasanit. Jalad-lihased ei olnud head, võtsin veel taastumiseks pisut lisaaega. Jooksu treeningutega taasalustasin 10 päeva peale Rootsi võistlus (30. augustil). Liiga vara, aga ei raatsinud pikemat jooksmise pausi sisse lasta. Vaim oli küps, jalad võib-olla oleks vajanud veel paari lisa jooksuvaba päeva.

Septembri kuu jooksu treeningud mõõdusid põhiliselt vaikselt sörkides. Mõned kiiremad liigutused siiski tegin, koos naisega võistlustel joostes (Jaansoni kahe silla jooks, Tallinna maraton, Laagri jooks). Peale Tallinna maratoni andsid jalad taas endast märku (seekord vasak säärelihas), ilmselgelt oli tagasitulek olnud liiga äkiline (mahu mõttes) ja lihas pisut ülekoormatud. Profülaktika mõttes tegin kaks jooksuvaba päeva.
Sealt edasi, septembri kuu lõpuni läks kõik ilusasti ... võtsin juba plaani intervall hüpoksia treeningud (IHT), et mägedeks valmistuda ja siis ... taas vigastus. Tundub, et see kõrgusega mängimine ei sobinud mulle ja 29. septembri trenni lõpus hakkas vasaku jala hüppeliigese kant valu tegema (minu jaoks suhteliselt lambist, sest viimasest kergest hüppeliigese väänamisest oli ca kolm nädalat mõõdas). Hiljem järele mõeldes, sain aru küll, et ilmselt oli põhjuseks kõigi nelja faktori - koormus, kõrgus (IHT), varasem vigastus (sama jala hüppeliigese teema tõttu pidasin 2015-2016 kokku ca 3 kuud jooksmises pausi) ja taastumise protseduuride puudumine - koosmõju. Käisin füsio juurest läbi ja nädalane jooksupaus oli seekord tõsiasi. Õnneks päris voodihaigeks ei jäänud. Alternatiivseid alasid - ratas, ÜKE jõusaalis, ujumine - lubati teha ja ka jalg täitsa lubas. Samas vaimule mõjus see vigastus eriti laastavalt, motivatsioon langes pea nulli! Kõik mustad tsenaariumid lendasid peast läbi. Siiski suutsin kuidagi ennast motiveerida ja nädala jagu (igapäevaselt) neid alternatiiv treeninguid teha, nii et treeningmaht (ajaline) sisuliselt ei langenudki väga. Aga ütlen ausalt, jube tüütu oli see periood - vänta kusagil siseruumides, mitu korda vaheta trenni jooksul särki, uju seinast seinani jne - igav! Jooksmine on ikka "FUN" :), sain sellest aru 8. oktoobril kui taas metsa kergelt sörkima sain.

Vigastusest tingitud jooksmise pausiga seoses olin sunnitud oma ettevalmistumise plaanid taas läbi vaatama. Kuigi teha oleks vaja olnud väga palju, siis seekord kõike planeeritut ei õnnestunud (ei õnnestu) ellu viia. Uue plaani märksõnadeks said tervis, taastumine ja eriharjutused. Taastumise osas sai füsioga kokku lepitud regulaarsed külastused. Lisaks üritan kord nädalas ujuma jõuda. Samuti rohkem rõhku panna venitamistele ja igasugu rullimistele (võtab jubedalt aega, aga no mis teha). Eriharjutused - põhiliselt jalad ja kere, üritan teha vähemalt neli korda nädalas tunnikese.
Kõik muu algselt planeeritu - IHT, mäestikulaager, kiiruse arendamine, treeningu intensiivsuse tõstmine, mahu tõstmine jne - lendas selle võistluse plaanidest kaugemasse tulevikku. Seekord lähen võistlusele otse Eestist ja mingit eellaagrit ei tule. Kahju!? Jah, aga pean arvestama eelkõige jalgade olukorraga.

Alates 8. oktoobrist olen taas jooksuradadel tagasi ja maht on vaikselt aina kasvanud. Põhi tähelepanu ongi läinud järk-järgult mahu suurendamisele. Kiirust taga ei ole ajanud ja ei hakka samuti ajama. Seepärast ongi treeningud seni olnud põhiliselt vaiksed kulgemised (1-1,75h) maastikul ja erinevatel pargi teedel. Raskemate jooksu treeninguteni pole seni jõudnud. Ja asfalti olen seni üritanud võimaluse korral vältida. Tean, et pean asfaltile tagasi minema, et jalda harjuks. Kuid hetkel on veel vara. Pikad otsad on kahjuks jäänud juba kolm nädalat vahele, see nädal tahaks lõpuks selle vea parandada.
Küll jõudsin taas naisega ühe võistluse trenni mõttes läbida (Saaremaa kolme päeva jooks). Terve pere oli kaasas, kõik said joosta ja mina oma soovitud suure mahu kätte (igasugu soojendused, lastejooksud, põhijooksud, mahajooksud).

Viimasel nädalal jõudsin lõpuks nii kaugele, et otsustasin pisut olukorda testida. Nädala keskel ostsin uued võistlusjalanõud (Saucony), millega plaanin novembri lõpus võistleda ja tahtsin neid reaalses võistlusolukorras proovida. Otsustasin, et aeg on küps teha mõni võistlus oma võistluskiirusel. Võsitlusnälg oli juba päris suur. Tegin enda viimase kolme kuu kiireimad liigutused Pärnus Rannajooksul (10k). Kiiruse trenne polnud küll kolm kuud sisuliselt teinud (ainus kord, kolm päeva enne Pärnu jooksu proovisin (5x500m üle sörgi) kuidas 3:30 min/km tempo ka tundub), kuid olukord selles vallas tundub mulle täitsa piisav olema. Lähema kuu jooksul kiiruse arendamisele ma aeg kindlasti ei panusta. Vastupidavus - no nii lühikesel maal üldise vastupidavuse üle samuti ei kurda, lihasvastupidavus on teine teema (seda peab arendama).
Pärnu rahvajooksude omapära on see, et kui Sa ei ole kellegi tuttav või ei viitsi ise sebida, siis lükatakse Sind jõumeetodil viimasesse stardigruppi. Kuigi olen sünnilt (ja pool elu sellest hetkest edasi) Pärnumaa mees ja jooksnud korduvalt ka varem 2 Silla Klubi üritustel, siis taas leidsin ennast viimasest stardikast (number midagi 7-sajaga). Seepärast olin sunnitud viimasel stardi eelsel minuti kõvasti trügima ja esimesed kilomeetrid sildu põletava tempoga alustama. Massi keskelt, õnnestus teise kilomeetri lõpuks kohtadele 2-10 jooksvad mehed kätte saada. Oli ka viimane aeg, sest kilomeetritel 3-7 oli valdavalt mere ääres tugev vastutuul. Grupis jooksmine oli täitsa meeldiv vahepala, sain pisut taastuda esimestest kilomeetritest. Mõte töötas juba täitsa adekvaatselt ja planeerisin juba järgmiseid taktikalisi samme, kui üks hetk leidsin ennast pikali rannapromenaadil (ca 4,5km kohal). Ees olnud jooksja kukkus ja mul õnnestus tema taha takerduda ning samuti siruli panna. Väike spurt vastutuules ja grupp oli taas käes. Aga sinna see jooks läks, sest 6-ndast kilomeetrist alates grupp lagunes ja esimestele vagunitele ma enam järgi minna ei jõudnud. Edasi võtsin pisut rahulikumalt võtsin tagumise grupi tuulde ja "kulgesin" kaheksandana üle finishijoone. Peale finishit soojemad riided selga ja teine kümme otsa.
Ausalt õeldes oli kiiruslik vastupidavus ka minule pisike üllatus, sest ega ma võistluseks mingit ettevalmistust ei teinud. Suht väsimuse pealt jooksin. Viimane puhkepäev jäi nädala algusesse, veel päev enne, laupäeval, tegin kaks jooksuotsa - teadagi, mahtu on vaja koguda :) Aga ütleme nii, et ilm oli mulle soodne.

Edasise suhtes olen suhteliselt-minimaalselt optimistlik :). Kuigi palju jäi/jääb tegemata, siiski leian, et arenguruumi peaks veel olema. Lähema kuu jooksul jõuab veel ühte-teist teha (füüsiliselt ja vaimselt). Kiiruse trennid välistan, kuid pikki otsi on vaja tegama hakata küll. See süstib mulle enesekindlust. Saaks 2-3 pikka tehtud, oleks süda juba rahul. Seega jätkan tööd jooksu mahu suurendamise ja eriharjutuste plaani elluviimise osaga. Samas üritan muidugi mitte üle teha. Vaimse poole ettevalmistamise pean samuti ette võtma, nagu Ultravasan näitas ilma plaanita pole mõtet rajale minna.

Kokkuvõtteks - milline on siis hetkel minu konditsioon? Füüsilise kohalt, subjektiivne hinnang - seis on hetkel 50-50. Mõni päev on väga hea tunne, mõni päev väga kehva - pean silmas just jalgade ja alaselja poolt. Eriharjutused ja teipimised hoiavad asja kontrolli all. Kaal on samuti läheneb võistlukaalule - täna hommikul 64,2kg. Kuu ajaga veel kaks kilo vaja maha võtta. Loodan, et külmad ilmad selles osas pidutit ei tõmba.
Vaimse poole pealt - hetkel on motivatsioon tagasi. Samas see teema on olnud väga kõikuv, on olnud mitmeid päevi, kus peab ennast korralikult sundima - "ära võta seda kohukest" :) või "usu mind - jalad on peale trenni vähem valusad".
Trenni teen küll vastavalt enesetundele, kuid mingit kondikava üritan siiski jälgida. Füsio vaatab mind taas vähem kui kahe nädala pärast üle, selleks ajaks on mul loodetavasti kaks pikka otsa tehtud, enesekindlus 50% suurem ja jalad korras - eks saab näha mis seis siis teglikult on?

Ultravasan 90 2016 – raske, ...

Ei hakka seekord visandama tavalist pikka jooksu ülevaadet. Üritan meenutada ja kirjutada nii Ultravasan 90 jooksu kulgemisest, kui emotsioonidest-mõtetest, mis mind valdasid jooksu ajal ja järel ning loomulikult õppetundidest, mis sain ettevalmistus protsessist, jooksust ja jooksu järgsest ajast. Kirjutamine tuleb pikk, seepärast jagan selle mitmeks osaks.

Kõigepealt kuivad faktid: võistlus - Ultravasan 90 2016 (Rootsis), algus laupäeval Eesti Vabariigi aastapäeval (20. augustil), kell 5:00 Sälenist, lõpp 11:25 Moras. Finišis kokkuvõttes 6. koht (90km aeg 6:25+) – võiks nagu rahul olla. Aga ei ole. Miks nii? Miks ei ole rahul? Mida oleks saanud teisiti teha? Kuidas tundsin ennast rajal ja jooksu järgselt? Sellest kõigest allpool.

Tulemuste ja vaheaegade kohta saab hea ülevaate järgnevalt lingilt:

http://results.vasaloppet.se/2016/?lang=EN_CAP&pid=leaderboard

Enne jooksu – suhteline ükskõiksus.

Ega mul selle aastasel Ultravasan 90 jooksul mingeid erilisi eesmärke ei olnud. Kui mullu oli eesmärgiks kindel aeg, mille tahtsin ära joosta (6:40), siis seekord oli peas ainult suur segadus. Mõttes oli ainult, et jääks terveks ja saaks edasi valmistuda sügiseseks peamiseks sündmuseks. Aga see on ju täielik jama, mingi sportlik siht peab ees olema (muidu tavaliselt head nahka võistlemisest ei tule). Ilmselt „eesmärgi puudumine“ oli kogu ettevalmistumise protsessi kõige suurem viga. Ma ei suutnud välja mõelda kas lähen rada lihtsalt läbima, mingi koha peale jooksma või aega jooksma? Minuga Rootsis kaasas olnud seltskonna ootused tundusid samas üsna suured, mis vahepeal pisut juba ärritas, samas teinekord aja hoopis muigele. Kuid käima see "ootuste kruttimine" mind ikkagi ei tõmmanud. Motivatsioon (eesmärk) tuleb leida ikka enda seest.

Veel jooksu päeva eelsel õhtul (19. augustil) panin kaasas olnud elukaaslasele „formaalselt“ paberile vaheajad (sisuliselt samad, mis aastal 2015 sai joostud), mille järgi mind toetama tulnud tiim saaks teeninduspunktide läheduses ajaliselt orienteeruda. „Formaalselt“ sellepärast, et ma ei olnud ka sellel hetkel (7 tundi enne starti) kindel – kas see on see plaan mille järgi homme jooksen? Kas olen selleks piisavalt heas vormis? Tahan ma üldse selles tempos joosta, jne? Aga midagi pidi ju paberile panema, et teistel oleks millegi alusel mind oodata, ergutada ja sööki-jooki jagada. Selgituseks – Ultravasan 90 ametlikes joogipunktides ei tohtinud osalejate toetus meeskonnad tegutseda (sööke-jooke jagada), aga igal pool mujal, kogu raja ulatuses võis seda teha niipalju kui soovi ja võimalusi oli. Meie panime oma plaani paika juba kaks päeva varem kui sõitsime autoga Morast Sälenisse. Külastasime erinevaid teeninduspunkte ja punkte rajal (metsas), kus oli plaan tiimiga hiljem jooksu ajal kokku saada. Takka järgi meenutan, et kohtasime rajal kokku mingi 7-8 korda. Millest 3-4 olid korraldajate joogipunktidest üsna kaugel. Mida rohkem on erinevaid teeninduspunkte ja mida tihedamini näed raja ääres oma inimesi, seda lihtsam on sellist distantsi läbida. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Vähemalt minul. Suured tänud siinkohal minu tiimile!

Hommikul kell 2:50 tegin hommikusöögi majas. Nagu ikka puder, banaan, mõned küpsised ja mineraalvesi. Tagant järgi tark olles – see kõik oli taas üks suur viga. Ka 2 tundi 10 minuti ei ole minu jaoks piisav aeg viimaseks söögiks enne starti. Tundub, et vetsupaus oli kohe sisse programmeeritud - rajal tekkisidki taas kõhu probleemid ja ei pääsenud ka seekord väikesest "nr2 peatusest" (seekord metsas). Ilm tundus parem kui päev varem – vihma enam ei sadanud, aga prognoosi järgi pidi peagi taas hakkama. Reedene soojendus andis pisut aimu, mis rada ees ootab. Ja see ei olnud hea vaatepilt. Vihm oli teinud oma töö - metsa vahel oli kohati porine ja pehme. Sellega tuli arvestada, eriti jalanõude valikul. Pool tundi enne starti jõudsime autoga stardi paika Sälenis. Võtsin viimase SiS L-karnitiiniga geeliga sisse ja oligi aeg võtta koht sisse WC-järjekorras :) Eilne "liigsöömine" vajas väljundit. 

Nähes eelmise aasta konkurente sooja tegemas, tekkis väike võistluseelne ärevus – lõpuks ometi?! Jõudis kohale, et ega ma siia nalja tegema ei tulnud. Olin ju ainult selleks sündmuseks viimased kuud valmistunud ja ei saa nii tuimalt peale minna, nagu algselt arvasin. Võiks arvata, et sellisel pikal distantsil pole mõtet mingit soojendust teha. Tegelikult see nii ei ole, vähemalt minu tasemel. Pisut sörkimist, võimlemist, kerged jooksuharjutused ja lahtijooksud – see ei ole väsitav, pigem ergastav, eriti arvestades kellaaega. Ükskõik kui pikk on distants, päris ilma soojenduseta ma rajale ei lähe, usun, et ka tulevikus. Viis minutit enne kella viit sisenesin stardialasse (privileeg, mille eelmise aastaga saavutasin ja kasutasin), soojendus riided naise kätte, vöökott (kahe geeli, soolakapslite ja kuivatatud datlitega) vööle, viimased lonksud vett, viimased "hingamise harjutused" ja kell 5:00 esireast start.

Allikas: www.vasaloppet.se

Rajal – kannatamine.

Varasem kogemus on alati abiks. Minu plaan oli lihtne. Eelmisest aastast teadsin, mis ees ootab. Esimesed neli kilomeetrit tõusu tuleb võtta rahulikult, ükskõik kui kerge tunne alguses on. Jooksin koos esimese naisega ja meeste suurem grupp (14-15 jooksjat) pani ees ajama. Enne jooksu arvasin ka teadvat millisel raja osal olen tugevam ja millisel nõrgem (tagant järgi tark olles - sellega panin seekord korralikult puusse). Tõusu järel tuleval lausiku osal tuleb leida hea (sobiv) rütm ja sellega panna nii kaua kuni jaksab. Ja kui enam ei jaksa, siis kannatada-kannatada-kannatada nii kaua kuni lõpujoon on ületatud, jalad alt või võitlusvaim kadunud.

Esimeses vaheaja punktis Smågenis (ca 9km) peal olin 12. kohal ja liidergrupist maas ca 2,5 minutit. Juhtis kõigi jooksmisega hiljem alustanud ülekaaluliste keskealiste meeste iidol - Steven Way (UK). Stevenit pidasid jooksu favoriidiks nii korraldajad kui ka kahe eelmise korra võitja, kohalike iidol Jonas Buud. Hilisem võitja Jarle Risa (Norrast) oli samuti peagrupist maas ja jooksis omas tempos minuti jagu minust eespool. Pikematel sirgetel nägin teda aeg-ajalt veel silmapiiril. Mina kulgesin uhkes üksinduses ja mõtlesin kus küll teha oma esimene „nr2 metsapeatus“ – jah häda oli juba peal. Kas käia kohe raja ääres metsas või üritada Mångsbodarnani vastu pidada ning seal taas sinist majakest külastada? Ikka mugavam kui metsa all kükitada ja mustikatega tõtt vahtida. Otsustasin, et jätkan niikaua kuni võimalik.

10-ndast kilomeetrist alates järgnes minu jaoks kõige keerulisem ja tehnilisem raja osa (Smågenist Mångsbodarnani) – raba, laudteed, kitserada, metsaalune, juurikad, kivid, uhtorud üles-alla jne. Lisaks vihma sadas ja rada oli üsna libe. Õnneks olin taas jalatsi valikuga pannud kümnesse – Saucony Kinvara TR pidas maastikul tõesti väga hästi. Maantee sussiga rajal olevad kaasvõistlejad tundusid kui "algajad jooksuhuvilised" :). Liiguti väga ettevaatlikult – võeti korralikult hoogu maha, sätiti jalgu, hoiti pikkivahet jne. Kuigi erinevatest maastikul tehtud treeningutest on olnud kindlasti abi, siis see oli raja osa, kus ma tunnen ennast siiani suhteliselt ebakindla ja nõrgana (mägedest me parem ei räägi üldse). Ma pean joostes nägema iga samm kuhu astun (olen liiga palju kordi hüppeliigeseid välja väänanud), aga sellisel pinnasel-maastikul oli vaateväli pidevalt häiritud ja väga ebatasane. Sellegipoolest otsustasin, et jooksen omas tempos edasi – saab mis saab. Kuid üllatus-üllatus järgneval maastiku lõigu hakkasid mehed selg ees vastu tulema. Mõni andis rada, mõni punnis vastu. Mõtlesin veel, et kas teised lihtsalt ei julge (tossu valik) või on taktika valik selline? Selle peale ma ei tulnud, et olen sellel raja osal tõesti nii hea. Jarle Risa püsis enamiku ajast nähtaval ja tasapisi lähenesin talle. Mingi hetk möödusin neljasest grupist, kus sees nii Steven Way kui ka teine favoriit ameeriklane Geoff Burns (2016 Mad City 100km võitja, ajaga 6:30:37). Nende tempo tundus rabas üsna aeglane. Kas nad hoidsid ennast tagasi või oli tossuvalik tehtud hilisemaid kruusateid arvestades? Finishis sain muidugi teada, et kumbki neis ei ole erilised maastikujooksu fännid. Steve oli sellel teemal isegi pressikonverentsil nalja visanud, et korraldajad olla 4-5 kilomeetrit uut maastiku rada varasema tee asemele pannud, et Jonas Buudil oleks kergem ja temal raskem võistlus võita. Pisut irooniat inglase (?) võtmes.

Kindel oli see, et sellel raja osal (9-23km), sellel pinnasel ja just sellel päeval olin ma „ Steven Way grupist“ ja paljudest teistes selgelt kiirem. Kusagil 21. kilomeetril jõudsin järgi järgmisele grupile (6-7 meest). Tollel hetkel ma veel ei teadnud, et see on liidergrupp. Arvasin, et vähemalt üks mees on veel ees – eelmise aasta esimese Mångsbodarna vahefinishi (23-ndal kilomeetril) võitja Matt Flaherty. Liidrid liikusid üsna „mõõdukas“ tempos. Samas ei näinud ma mingit võimalust laudteel ja „kitserajal“ ees olevast grupist mööduda. Otsustasin, et võtan tempo omaks ja jätkan grupis viimase vagunina, hilisema võitja Jarle Risa sabas. Rabast välja saades, laiemale teele jõudes, liikusin grupis vaikselt ette pool ja sain ülevaate kes seal olid: Jonas Buud (2x varasem võitja), Jarle Risa (tulevane võitja), Fritjof Fagerlund (Rootsi, eelmise aasta UV45 ehk poole maa võitja), Patrick Reagan (USA, 6:35+ mees 100 kilomeetris), Elov Olsson (Rootsi), Arnaud  Perrignon (Prantsusmaa, eelmise aasta UV90 neljas-viies mees), Emmanuel Gault (Prantsusmaa, eelmise aasta UV90 neljas-viies mees). Vahefinishi ajaks olin juba grupi peas, teisel positsioonil. Ja … selgus, et kedagi ei olnudki eest ära jooksnud. Täielik ootamatus. See oli paras moraalne põnts – miks ma ei spurtinud vahefinishis? See küsimus/mõte saatis mind järgmised 50 kilomeetrit. Inimese mõttemaailm on ikka imelik, selline väike asi ja see muutis minu edasist rajal kulgemist märkimisväärselt.

Rakvere Ööjooks 2016 - Kas läbi mõtlemat risk?

Olen pikamaa jooksmisega tegelenud enamiku oma elust, julgelt üle 30-ne aasta. Esimese treening rühmaga sai liitud juba kolmandas-neljandas klassis ... oi aegu ammuseid :) Kuid sellegi poolest leian ma end siiani tihti kahtlevat - kas see, mis ma teen või plaanin - on ikka õige? Pea igapäevaselt jooksmisega tegeledes, avastan siiani pidevalt midagi uut ja huvitavat treeningute, taastumise, võistluste, nõuannete, varustuse, oma keha funktsionaalsuse (vaim ja füüsis) kohta. Teadmisi ja kogemusi nagu juba oleks, kuid kas neid on piisavalt, et vältida suuremaid vigu?

Nädal aega enne hooaja ühte põhistarti ma tavaliselt enam liigselt pingutavaid või pikkasi trenne ei tee. Lihtsalt "teatavas vanuses" keha ei taastu enam nädalaga piisavalt ära. Milleks riskida?! Jah, aastaid tagasi sai veel nädal enne maratone lammutatud - ka 10km jooksu võistlusi läbitud (võistlustempos, teravuse-vormi kogumise eesmärgil), kuid see on nüüdseks mõõdanik. Tavaliselt olen piirdunud seitse päeva enne maratoni (või ultrajooksu) sellise pisut pikema 16-18 kilomeetrise kerge kulgemisega (põhiliselt hinge rahustamiseks).

Viimane laupäev (13.08) sai selles osas suhteliselt kardinaalne muudatus tehtud - läbisin koos elukaaslasega poolmaratoni ajaga 1:30-ga. Ütlen ausalt - algne plaan selline ei olnud. Kuna ma Rakvere Ööjooksul olin kirjas juba kevadest, siis loobumisele ei saanud mõelda. Esialgne plaan oli elukaaslast vedada kuni 12-13 kilomeetrini (tempos 4:15-20) ja siis ise sörkides lõpuni kulgeda. Kuid nagu ikka on plaanid muutmiseks :-) Tegin tempot lõpuni välja ja tulemus tuli ju isenesest hea (isiklik paranes 5 minutit). Lõpetades olid emotsioonid ainult positiivsed (mida ei saa küll õelda distantsil kogetu kohta - aga see on teise postituse teema). Kuid kuidas mõjutas see minu füüsist? Kuidas ma sellest välja tulen? Kas see maksab mulle nüüd järgmisel nädalal kätte?

Vastates viimasele küsimusele, siis ma ei ole selles päris kindel. Jah, 21 km võib tunduda päris pika distantsina enamikele jooksjatele, kuid kõik sõltub ju ikkagi personaalsest treenituse astmest ja tempo valikust. Selle aasta ettevalmistus Ultravasan jooksuks pole läinud nii hästi kui eelmisel aastal. Kuid ega ma sellepärast veel kehvas vormis ole. Nädalast-nädalasse on selle nimel tööd tehtud ja neid 20+ kilomeetriseid jooksu otsi on ikka viimase nelja kuu jooksul läbitud üsna palju kordi (kiiremalt ja aeglasemalt). Mind see distants ei hirmuta. Olen ka lõdvestuseks 20+ kilomeetrit läbinud :-)
Võib õelda, et tööd on tehtud palju ja seekordne poolmaraton (keskmise kilomeetri tempoga 4:16) ei olnud mulle just eriline pingutus. Olgem ausad - laupäeval tuleb samas tempos (tegelt pisut kiiremas) läbida ca 4 korda pikem distants ja seda veel maastikul.

Mida olen teinud, et laupäevane jooks jalgadesse istuma ei jääks? Taastumine algas juba laupäeva õhtul - venitused, taastusjoogid, söögid. Pühapäev kerge sörk ja venitused. Otsa veel jääkülm vann. Ohtralt magamist-pikutamist (võimalikult vähe jalgel olekut) ning kerge massaaž esmaspäeval. Edasised päevad näevad ette vähest treeningut (teisipäev, kolmapäev, reede), palju magamist, vähest jalul olemist ja mitmekülgset toitumist (loodetavasti ei lähe liiale, kaal on hetkel optimaalne). Ega ma muud ei teegi.

Võibolla ma otsin endale liigselt õigustusi. Kuid olgem ausad - elu ei koosne ainult jooksmisest. Pere, suhted, sõbrad, töö, jooksmine, muud hobid jne - kõik nõuavad oma osa. Ja elukaaslase uus isiklik Rakvere Ööjooksu poolmaratonil kaalus laupäeva õhtul (ja ka praegu) minu võimaliku jalgade füüsilise väsimuse lihtsalt üle. Vaimu värskendusena oli see jooks mulle vajalik. Füüsise osas saan vastuse laupäeval.

9 päeva ultrajooksuni Ultravasan 90 2016

Üheksa päeva on jäänud hooaja esimese tõsisema võistluseni. Võiks õelda esimese eesmärgini. Tegu ei ole küll hooaja põhivõistlusega, kuid kindlasti lähen täiega peale ja loodan, et kestan lõpuni. Kuidas on läinud ettevalmistus? Kui palju olen jõudnud teha trenni? Sellest allpool.

Peale sügis-talvist vigastuste rohket perioodi alustasin sisuliselt ettevalmistust 5. märtsist 2016. Sellest ajast kuni eilseni (10.08.2016) olen kokku saanud järgmised statistlised numbrid (ca 5 viimast kuud):

Kokku oli selles perioodis - 159 päeva

Kokku oli selles perioodis - 126 treening päeva (trennide arv???)

Kokku oli selles perioodis - 24 planeeritud puhkepäeva

Kokku oli selles perioodis - 9 haiguse päeva (märts, mai, juuli)

Treeningtunde kokku - 250 tundi ja 5 minutit

Millest jooksmisele kulunud aeg - 159 tundi 5 minutit

Millest ÜKE´le kulunud aeg - 55 tundi 36 minutit

Millest orienteerumisele kulunud aeg (xdream) - 13 tundi 50 minutit

Millest rattasõidule kulunud aeg - 10 tundi 58 minutit

Millest matkamisele kulunud aeg - 8 tundi 16 minutit 

Millest ujumisele kulunud aeg - 1 tundi 20 minutit

Millest jalgpallile kulunud aeg - 1 tund 0 minutit

Jooksu kilomeetrid kokku - 1908 km 

Jooksu kilomeetrid kuude lõikes:

Märts 205 km / 19h:09m

Aprill 341 km / 28h:49m

Mai 359 km / 29h:22m

Juuni 433 km / 35h:26m

Juuli 409 km / 33h:09m

August 161 km / 13h:09m

Pikkadest jooksu trennidest rääkides:

Pikkasi jooksuotsi, pikemad kui 30 km, tegin 8 korda;

Pikimaks jooksuks jäi 17. juulil joostud 44 km. Peale mida ma ennast vigastasin ja üks sarnase distantsiga ots jäi jooksmata. Xdream etapid olid küll ajaliselt pikemad, kuid need ei olnud täies mahus jooksmised.

Kokkuvõtteks - mahud on olnud päris suured ja nagu võiks rahul olla:) , kuid kõike plaanitut siiski ellu viia ei suutnud. Seega päris rahul ma ei ole, saab paremini. Kõige rohkem jääb häirima juuli teises pooles tekkinud sääre (lestlihas) väike venitus/ülekoormus. Selle vigastuse pärast jäi üks nädal poolikuks (alternatiiv treeningud) ja teisel pidin mahtusi 30% langetama. Kurb oli see, et see sattus nii lähedasele ajale esimesele tõsisemale võistlusele. Lisaks jäi planeeritust ellu viimata 3-4 mäkkejooksu trenni, mõned jõusaali trennid, paar kontroll võistlust ja üks pikem ots (45km). Ütleksin, et 90-95% suutsin plaanitust ellu viia.

Kehakaalu langetamisest

Kaks kuud tagasi, juuni alguses kaalusin 69,5 kilogrammi. Olin pidevalt trenni teinud, kuidsöömisele polnud mingit tähelepanu osutanud. Sel hetkel sai mulle selgeks, et midagi peab muutma või ma lähen augusti kuusele ultrajooksule ülekaalulisena. Lisa kilodega pole ju mõtet nii pikka maad ette võtta - joosta on selgelt lihtsam kui turjal on vähem kilosi, lisaks veel need kümned tuhanded sammud, mis liigestele ülekoormust annavad (koos lisakilodega!). See selleks. Täna hommikul oli mu kaal 63,2 kilogrammi. Kuidas ma selle kaaluni - omast arust suht lihtsalt - jõudsin?

Ütlen ausalt juuni kuus ma siiski väga põhjalikult kaalu teemal ei juurelnud. Mõtlesin - küll ta ise maha tuleb, suvel soojem ja higistamist rohkem. Kuid selgub, et vanuse lisandudes polegi kaalu langetamine nii lihtne. Varasemast on mul alati olnud väga kiire ainevahetus, söömisele pole kunagi väga piiri pannud. Kuid nüüd 43+ vanuses kõik ei toimi nii lihtsalt. Eks ma juuni kuus püüdsin korralikult trenni teha ja pisut vähem komme ja muud magusat pugida :) Kohati see õnnestus, kohati mitte. Mingile kardinaalsele menüü muudatusele ma ei mõelnud. Juuli alguseks olin kaalu saanud 67,5 kilogrammi peale. Positiivne? Ei. Seis ei tundunud kuigi rõõmustav. Seepärast võtsin juuli kuu kavasse järgmised muudatused (võrrelduna minu tavaeluga):

- peale õhtusööki teha väike jalutuskäik 15-20 minutit (arvestust ei ole pidanud, aga usun, et 31 päevast 20-l käisin väljas peale õhtusööki);

- loobuda kommide söömisest (arvasin, et see saab olema kõige keerulisem, kuid sellega on läinud isegi suht hästi. Päris null pole tulemus olnud - nädalasel euroopa auto tuuril sai pisut ikka neid komme söödud, kuid enamus nädalaid olen oma soovid suutnud alla suruda.);

- loobuda nisujahu toodetest - saiad, saiakesed, küpsised, hõrgutavad küpsetised, koogikesed-tordid (see ei ole kõige paremini õnnestunud, kohati veel tarbin neid tooteid, kuid on olnud nädalaseid perioode kus on 0 kasutus. Olen rahul.);

- loobuda magusatest karastusjookidest (välja arvatud peale pikka otsa pühapäeval). Selle punktiga pole päris soovitult läinud, peale pühapäevase pika otsa järgse coca-cola olen veel ühteteist tarbinud (põhiliselt kiirsöögi kohad). Aga magusate jookide tarbimist olen piiranud küll. Ütleme nii 50/50.

Muid muudatusi oma menüüs või elustiilis ei teinud. Ja tulemus tuli. Ei tunne, et oleks millestki erilisest ilma jäänud. Jah, nosida tahakas pidevalt, kuid ka siis kui kaal on olnud/oleks 10 kilo rohkem, tahaksin pidevalt nosida. Selles osas pole mingit vahet.

Selle kahe viimase kuu jooksul olen paar korda ka stressi tõttu ülaltoodud punktidest üle astunud. Millegi pärast on esimene stressi maandaja olnud just liigne söömine (stressi tekitaja on olnud kahjuks paar vigastust ja vigastusega ju ei jookse!). Seega vältida tuleb ka stressi - kuidas seda teha? Kui ma vaid teaks.

Kokkuvõtteks - võistluskaal on kaks ja pool nädalat enne ultra jooksu peaaegu saavutatud. Jäänud on veel tühised 700 grammi, mis tulevad loodetavasti maha viimase nädala teiperiga. Enam hirmu ei ole, et soovitud kaal jääb seekord saavutamata.

Põltsamaa Lossijooks 2016

Hooaja esimene jooksuvõistlus on tehtud - laupäeval, 09.07 Põltsamaa Lossijooks. Lõpuks. Pingutada ei tahtnud, emotsionaalselt ja füüsiliselt olin suhteliselt väsinud. Aga vaja on ju kiiremaid liigutusi tegema hakata. Kõigest täpsemalt allpool.

Selle aasta jooksutrassi oli muudetud. Start Kamari järve juures ja lõpp Põltsamaa lossis. Soojenduseks oli hommikune autosõit Tallinn-Põltsamaa, laste kantseldamine Põltsamaa lossihoovis (lastejooks oli seal), bussisõit Kamari järve äärde. Enne starti tegin ka kerge kahe kilomeetrise „kondisoojendus“ ringi.
12:00 start. Algul panid kõik, nagu ikka, korraliku hooga plagama. Isegi sai pisut liiga äkiliselt alustatud, kuid esimesed lasin siiski teadlikul kohe alguses minema.  Platseerusin sujuvalt 5-6 koha peale ja üritasin oma rütmi leida. Lootus oli, et ehk tulevad ees olevad konkurendid hiljem selg ees vastu.
Esimene kilomeeter oli mõõda asfalti (kergliiklus tee), vaheajaks tuli 3:30, olin tõusnud 4-5 kohale. Esimesed olid selleks ajaks juba eest ära rohkem kui saja meetriga.
Teine kilomeeter – ikka asfalt, omast arust tempot väga alla ei lasknud, kuid vaheaeg näitab muud (kilomeetri aeg 3:40), olin tõusnud neljandaks, 80m kaugusel oli kolmas koht liikumas.
Kolmas kilomeeter – keerasime kruusa teele, vastu tuul (tundus suht vali, õnneks sai peagi metsa varju), kuid kilomeeter tuli ikkagi 3:36-ga. Tõusin kolmandale kohale ja teine koht ka lähenes selg ees.
Neljas kilomeeter – teise mehe sain kusagil 3.5 kilomeetril kätte, kuid peale seda minus miski murdus. Tahtejõud kadus ja andsin juba mõtetes alla, ei meeldinud see mõte, et peaksin lõpuni kannatama - otsustasin, et jooksen oma jooksu ja viimast välja ei pane. Kuna teine kutt liikus vastu tuules veel aeglasemalt, siis läksin vedama ja vedasin põhimõtteliselt lõpuni välja. Kilomeetri aega 3:30.
Viies kilomeeter – kulgesin oma soodu, kruusa tee oli parajalt jama (suured kivid, aukus-treppis), palav hakkas ja joogipunkti ka ei tulnud (lõpuks selgus, et polegi joogipunkti), oleks tahtnud, kilomeetri aeg 3:38. Kõik oli halvasti :)
Kuues kilomeeter – kulgesime edasi paarisrakendis, mina vedasin, teine istus tuules. Tempo tõstmisele ei tahtnud isegi mõelda, võtsin käigu välja kulgesin edasi. Esimest meest polnud ka enam näha. Ootasin juba seda lõppu. Kilomeetri aeg 3:42.
Seitsmes kilomeeter – tee kate muutus natuke paremaks ja seeläbi ka tempo pisut tõusis. Kilomeetri aeg 3:35.
Kaheksas, viimane kilomeeter – asfaldil tagasi ja lõpus veel tiir ümber Põltsamaa lossi. Tempo tõusis pisut veel (3:29), aga moraal oli maas ja mingit spurti ma tegema ei hakanudki. Teine mees tuli viimasel sajal meetril selja tagant välja ja mõõdus. Kokkuvõtteks kolmas koht, 7.97km – aeg 28:34.

Kokkuvõtteks – üritus oli tore, eriti lossihoovis olnud laat :), ilm oli ka super – soe, päike :). Aga jooksu kohalt – pean trennis pisut kiirmaid liigutusi tegema hakkama. Vastasel juhul on võistlemine ainult üks kannatamine. Samas, selle aasta eesmärk ei ole paugutada sellistel lühikestel jooksudel, pigem vastu pidada pikematel distantsidel (90km). Kas selleks on vaja kiirust arendada?!

... and the winner is?!

Eesmärk mille poole püüelda on leitud! Otsus on langenud. Panustan see aasta kahele jooksule - 20. augustil ja 27. novembril. Ajalised eesmärgid on hetkel isiklikud – nendel pikalt ei peatu. Esimene neist on Rootsis toimuv Ultravasan 90 (http://www.vasaloppet.se/en/#?race_type=92&race=106). Teist korda välismaal ühel ja samal jooksul, see on midagi uut? Varem pole nii läinud. Ehk on raja tundmisest väike abi, sest sama põhjaliku ettevalmistust kui eelmine aasta, ma teha enam ei jõua.

Ettevalmistuse viimased seitse nädalat on käima läinud. Selle aja jooksul jõuan teha 2x kolme nädalase tsükli, viimane nädal jääb ainult taastumiseks. Aega on vähe, kuid ühte-teist jõuab veel teha. Põhi rõhk saab olema neljal treeningul:

• pikk jooks (pean paar korda jõudma 45+ kilomeetrini);
• maastiku krossid (üle ei saa pingutada, aga korra nädalas pean tõsiselt mäed ja juurikad ette võtma); 
• jõusaal (5-6x pean lähema viie nädala jooksul leidma aega jõusaaliks – spets harjutusteks); 
• hunnikus kergeid-taastavaid jookse.

Kilometraaž saab olema korralik (kuue nädalaga 600+km). Tahaksin loota, et ma üle ei punnita. Vorm ja värskus peab saabuma hiljemalt augusti kolmandaks nädalaks.

Trennis kiireid liigutusi väga teha ei plaani. Küll plaanin osaled vähemalt kahel kohalikul jooksu võistlusel, just kiiruse treenimiseks. Endast viimast nendel võistlustel ei anna, kuid kiiruse arendamiseks on need vajalikud. Hetkel tundub, et jooksen Põltsamaal ja Kurgjas. Suvel Eestis väga võistlusi pole, mis sobiks distantsilt ja pinnaselt. Asfalti jõuan lõhkuda ka sügisel, teiseks jooksuks valmistudes. Aga seda enam jääb aeg treenimiseks.

Kuidas edasi?

Olen pikalt mõelnud kuidas edasi?
Ega ma pole seda siiani enda jaoks selgeks suutnud mõelnud. Vigastused, motivatsiooni puudus mis 2015 sügisel võimust võtsid - võtsid oma aja. Ravile läks palju aega ja energiat. Motivatsiooni leidmisega läheb veel kauem. Vaikselt liigutama hakkasin alles jaanuaris 2016.

Vahelduva eduga olen üritanud sellest ajast saadik treenida. Talvel pigem kõike muud kui jooksmine. Kevadest saadik juba rohkem jooksmist treeningkavas. Korralike pause on ka vahepeal sisse tulnud: veebruaris-märtsis kolm nädalat (haige, suusareis jne), mai kuus samuti 10 päevane paus (haige). Iseenesest aprillist alates olen jooksmise mõttes jalad alla saanud. Aeg-ajalt kusagilt küll valutab, aga see on mööduv nähtus. Vahelduse mõttes olen osalenud ühel rogainil ja kahel xDreami etapil. Ja nüüd olengi seisus, kus ei tea kuidas edasi? 

Treeninguid ma naudin, eriti pikki. Neid võiks teha ka rohkem kui aega oleks J. Võistelda? Hetkel ei ole piisavalt kirge selles osas. Pole ühtegi väljakutset, mis paneks südame kiiremalt põksuma. Ära kellegile panna pole kunagi mul eesmärk olnud ja ei saa ka tulevikus olema. 

Kas ma olen veel võimeline arenema? Ma arvan, et olen, kuid ma ei pea seda kellegile tõestama. Ühesõnaga olene tupikus. Saan aru, et selle hooaja suhtes on viimane aeg midagi ära otsustada – kas taas UltraVasan või 100K või hoopis mõni maraton? Sundida vist ei saa, kuigi peaks, vaatab kas olen nädala pärast targem – kuidas edasi?!?