Walking on the Edge?

Kirjutatud reedel, 04. augustil: 
Hetkel on mul täpselt selline tunne, et on kaks varianti - kas kõik saab korda või kuulutame 2017 hooaja varakult lõppenuks?! Sisuliselt pole minu jaoks jooksuhooaeg veel alanud :), seega eriti varakult. Augustis oli/on siiski plaan võistlustele jõuda. Mis on vahepeal juhtunud?

14. juulil tegin viimase tõsisema pika jooksu otsa. Kõik tuli suhteliselt lihtsalt ja kergelt - 44+km, koondajaga 3:12. Enesetunne hea, jalad korras, raske koormuse nädal hakkas läbi saama. Järgmise päeva hommikul startisime perega kaheks nädalaks Euroopa tuurile "puhkama". Kõik näis vägagi roosiline. Euroopas sai palju autoga ringi sõidetud, mägedes- ja lausikul matkatud, ujutud, vaatamisväärsusi vaadatud, lõbustusparke külastatud ja loomulikult hommikuti treenitud. Ainult uneaega ja puhkust kippus vist väheseks. Eriti arvestades, et treeningutes  pidi vahepeal olema kergem (taastav) nädal.

Slovakkia, Kõrg-Tatrad, Lomnica. Minek mägedesse, 17.07.2017.

Esmaspäeval 24. juulil Prantsusmaal, Strasbourgis hommikust trenni alustades andis parema jala hüppeliiges valuga märku, et midagi on valesti. "Jäär" nagu ma olen, tegin trenni kohusetundlikult lõpuni. Takkajärgi ei hakka nüüd tark olema, aga sellel nädalal ma enam jooksurajale kahjuks ei saanudki :(. Jalg andis endast igal võimalikul hetkel valuga märku (käies, ujudes, auto pedaale vajutades :)). Terve esmaspäeva veetsime "Europa Park´is", üritasin küll vähem liikuda ja palju istuda, kuid kuidas Sa ikka laste kõrvalt kõrvale viilid, päeva lõpuks kogunes üsna palju ringi jalutamist (11+km). Õhtuks oli jalg omdega üsna läbi. Raviks oli mul kaasas ainult külmakotid, kompressioonside ja ibuka tabletid. Need läksid kohe käiku, peale esmaspäeva hommikust trenni.

Itaalia, Dolomiidid, Madonna di Campiglio. Radade kõrvalt mäge vallutamas, 22.07.2017.

Reedel 28. juuli õhtul jõudsime lõpuks kodumaile tagasi. Kuna parem jalg eriti paremaks polnud vahepeal läinud, siis igaks juhuks lasin traumapunktis sellest pilti teha. Kuigi otsest traumat ei mäleta - jah, paar korda mägedes matkates sai mõlema jala hüppeliigest kergelt väänatud, aga tõesti väga kergelt ja ma ei uskunud, et valu võiks sellest olla. Pigem tegu ikka kerge ülekoormusega (juuni-juuli on minu jaoks olnud üsna suure mahuga), mis keskmäestikust alla tulles võis võimenduda ja välja lüüa. Jala röntgenpilt oli õnneks korras ja ega traumapunkti arst ka selle peale midagi targemat ei osanud õelda/soovitada, kui et puhkust 2-3 nädalat. Ei mingit ravi, tablette, kreeme, taastus protseduure jne. Nagu ikka. Moka otsast mainisin, et kolme nädala pärast tahaks ühele võistlusele jooksma minna (distantsi jätsin igaks juhuks ütlemata), selle peale pandi mind kohe paika - siis tuled sealt tagasi karkudel!

Šveits, Alpid, Davos. 2800+ peal "Walking on the Edge", 23.07.2017.

Niisama molutamine mulle ei meeldi, seepärast ajasin laupäeval (29.07) kargu taas alla ja ratta välja ning vastuokse soovitusele andsin jalale kerget koormust. Varasem kogemus ütles, et kerge liigutamine tuleb ainult kasuks. Üllatuslikult kergelt rattaga kerimine polnud üldse probleem (parema hüppeliigese valu mõttes), probleemid tekkisid igale poole mujale, näiteks taguots jäi ikka väga valusaks :) (seda juhtub kui paar korda aastas ratta sadulasse istuda). Paar päeva sõitsin rattaga ja tasapisi kadus ka käimise ajal seni kogetud hüppeliigese valu. Teisipäeval julgesin juba kergelt sörki proovida. Kuna mul oli kolmapäevaks Fysiopark´is Helvis Trääderi juures varasemalt aeg kinni pandud, siis tahtsin selgust saada, mida jalg lubab teha ja mida ei luba. Helvise vastuvõtul olen käinud massaažis viimase aasta ja julgen kõigile soovitada (saate kindlasti lihase-liigeste vaevuste korral abi).
Kolmapäeval (02.08) füsioterapeudi juures sain kinnitust - ei ole välistatud 2,5 nädala pärast planeeritud võistlusel osalemine. Iseküsimus on see - mis vormis ma selleks ajaks olen??! Soovitas jälgida enesetunnet, jala olukorda ja treenida võimaluse piires esialgu siledamal pinnasel, vajadusel peale trenni kergelt külma peale. Seni kuni jalg ise paraneb, välistasime teipimised ja tabletid.

Euroopa reis 2017. Šveitsi Alpide lummuses,23.07.2017.

Nüüd ma olen mõned päevad treeninud, põhiliselt vaikselt kulgenud, samas distantsi pidevalt pikendades. Saan õelda, et seis on paremaks läinud, kuid jalg on siiski pisut ebakindel. Nädalavahetusel saab näha, kas kannatab ära ka pika otsa?!
Kirjutatud teisipäeval, 08.augustil: 
Pikk jooksuots läks hästi. Ilma trotsides sai kergelt läbitud 41+km. Parem jalg ei andnud kordagi tunda (ebakindlus välja jätta) ning pühapäeval kannatas täitsa treenida. Küll õnnestus pikal otsal üsna korralik haav saada vasakule säärele (jooksin mingi palgi oksa otsa). See annab hetkel tunda, aga loodetavasti ei ole treeningutel takistuseks. Seega võistlushooaja avame 19.08 Rootsis - UltraVasan90.

Kirjutatud reedel, 04. augustil: 
Kokkuvõtteks. Jooksu koormustega olen läinud üsna piiri peale (olen ikka seda meelt, et tegu on ülekoormus vigastusega), nüüd ongi küsimus selles - kas ma tunnetan selle piiri ära ja ei lange sügavamasse auku või või ei tunneta ja adjöö 2017 hooeaeg? Selge on see, et töö kõrvalt pole enam mõistlik jooksu koormust oluliselt suurendada. Pean leidma aega rohkem puhkamiseks (pikem uni) ja taastavateks tegevusteks/protseduurideks (ujumine, ratas, jalutamised/kerged matkamised, tihedam massaažis käik jne). Enamus arvab, et nüüd oleks mõistlik paar nädalat rahulikult võtta ja koormused alla võtta. Mina nii ei arva. Kahe nädala pärast - kõik või mitte midagi! Seega pean veel 9-10 päeva koormusega hakkama saama ja seejärel viie-kuue päevaga võistluseks füüsiliselt ja vaimselt valmis olema. Selle viimasega hetkel õnneks probleemi pole :)

Esimene poolaasta numbrites

Käesoleva aasta esimese võistluse ootuses, on õige hetk pisikeseks statistika ülevaateks. Allpool on toodud ülevaade esimese poolaasta treeningutest, numbrite "keeles". Tabelis on ära toodud jooksu kilomeetrid ja erinevate treeningute ajakulu kuude lõikes. Toon välja kolme viimase aasta andmed (Endomondo alusel) - 2015, 2016, 2017.

I poolaasta statistika (2017, 2016, 2015)

Analüüsi sügavustesse ise ei hakka laskuma, las tulemused räägivad enda eest. Seda enam, et nüüd olen 2017 aasta esimesele võistlusele lõpuks registreeritud. 19. august on taas ees ootamas 90km Rootsi maastikul. Kas peaks enne mõnel Eesti võistlusel jalad lahti jooksma?!

Lõpp või algus.

Viimasest postitusest on mõõdas rohkem kui pool aastat. Pole olnud mingit soovi kirjutada viimasest võistlusest, omi mõtteid avaldada, treeningutest rääkida, uutel võistlustel pongestada, mingeid ootusi välja kuulutada. Kas ja kuidas edasi? Kas nüüd ongi jooksuvõistlustega kõik?

Mulle on selline "vaikne ajastu" igati sobinud. Kuigi olen viimasel ajal ennast tihti tabanud ka üsna tobedatest situatsioonidest, kui sõbrad-töökaaslased-treeningkaaslased on küsinud - no kuidas vorm on? mis viga on? kas nädalavahetusel võistlusele tuled? miks ei tule? millal jälle 100km või midagi sellist jooksed? - no mida ma vastan?! Vormi pole, tervis kehva, olen ülekaalus (+6kg täna hommikune seis), motivatsiooni võistelda ei ole, ei võistle! Tobe on pidevalt ühte ja sama korrata. Ilmselgelt ei meeldi mulle selline harjumatu tähelepanu. Mõtete tekib natuke sarnane tunne, kui oled peol/üritusel ja loobud õllest või veinist, kohe küsitakse - miks ei võta? sa ei joo üldse? haige? no mis värk on? - aga miks peaksin seda üldse kuidagi põhjendama?!

Võrdleksin tänast aega kolme aasta taguse ajaga - ka siis olin seisus, kus joosta meeldis, aga võistlused ei tõmmanud kohe mitte. Jah, joosta meeldib mulle siiani, väga! Tahaks aina rohkem joosta ja jooksengi igapäevaselt. Aga võistelda, valmistuda millekski, ootustele vastata - see mõte ei tekita hetkel veel tuhinat. Ei vaimselt, ega füüsiliselt pole ma selleks veel valmis. Saan aru, et tegelikult jooksen ikka iseendale, aga need ootused ... need tekitavad sellist tobedat ebamugavust - kas peaks võistlema, ei taha, aga teised ootavad, ikka ei taha :).

Ühesõnaga olen olen taas teelahkmel, otsimas motivatsiooni kuidas edasi, kas edasi, kuhu edasi? Elus on palju asju, mida ei ole veel teinud või mida tahaks uuesti teha, aga kõike lihtsalt ei jõua. Ühes olen kindel - trenni teen ikka edasi, nn tervislikud eluviisid meeldivad mulle ja heameelega "propageerin" neid edasi. Aga võistelda ...no ei tea, hiljemalt 2018?
 

Minu "hirmud" enne võistlust

Kirjutatud 09.11.2016 - juba oktoobri lõpus, neli nädalat enne hooaja tähtsaimat võistlust, viimase postituse järel, mõtlesin teemal - mis on need reaalsed "hirmud/ohud/riskid" millele viimane kuu enne võistlust tihti mõtlen, püüan ennetada ja võib õelda, et vahel suisa kardan. Kuna ma olen seoses mõne teemaga pisut ebausklik, siis kirja panin teemad kirja, kuid kas avaldan need... ei tea. Panen oma mõtted kirja enda jaoks, et hiljem oleks võimalik analüüsida ja võibolla tulevikus õnnestub selle nimekirja alusel ettevalmistumise protsessi pisut parandada.

Nimekiri on kokku pandud suvalises järjekorras. Kindlasti on mõni teema tähtsam kui teine, kuid mingit edetabelit ma koostama ei hakka. Niisiis minu "hirmud/ohud/riskid" enne hooaja tähtsaimat võistlust:
- eesmärk/motivatsioon (probleem selles kui seda pole. aasta tagasi, kui ma 100km MM võistlusele esimest korda mõlesin, arvasin, et eesmärk võik olla top40 ja ajaliselt minimaalselt ER. kuid kui nüüd reaalselt vaadata, siis ega ma enda jaoks ei ole eesmärki väga rohkem lahti mõtestanud. suvel avaldasin teistele veel arvamust (ise läbi mõtlemata), et miinimum võiks olla top20 ja aeg alla seitsme tunni. kuid kas see motiveerib mind ikka piisavalt? pigem tuleb olukord veelkord ümber mõelda ja ilmselt sihid veel kõrgemale panna);
- vanus (kas ma äkki ootan endalt liiga palju? olen siiani arvamusel, et ka minu vanuses annab veel pikamaajooksus areneda, kuigi aina rohkem faktoreid töötab selle vastu);
- treeningplaan ja tehtud trennid (kas ma olen piisavalt treenitud? nii palju on jäänud tegemata, mida oleks võinud teisiti teha, kuidas viimastel nädalatel harjutada? võistelnud olen väga vähe, jne);
- enesekindluse puudumine (haakub ka treeningplaani teemaga - kõhklused-kahtlused lähevad võistluse lähenedes aina suuremaks (kui palju viimastel nädalatel koormust maha võtta? kas jõutreeninguid veel teha? mis tempoga võistlusel alustada? mis varustust kasutada? kui palju jooki/sööki rajal? jne));
- liigne treenimine (ikka ja alati taban ennast mõttelt, et võiks veel/rohkem teha. piduri tõmbamine on mulle pisut probleemne tegevus ka enne tähtsaid võistluseid, siis kui koormus peaks juba all olema);
- võistlusnälg (kas mul on piisavalt võistlusnälga, et maksimum endast rajal kätte saada?);
- puhkus (kas ma olen piisavalt puhanud, et võistlusel maksimum anda?);
- töö ja argielu (tööpäevad on tihti liiga pikad, pere nõuab oma - kõik see kurnab korralikult ja trennideks olen tihti täitsa tühi. samas on pere mulle väga suureks abiks ja viimasel kuul üritan töö ja argielu teemad kontrolli all hoida, et värskus säiliks treeningute ja võistluse tarbeks);
- üle söömine (mida rohkem treenid, seda rohkem vajad energiat. tõsi, kuid tihti võtan seda liiga tõsiselt ja sattun ülesöömise tsüklisse. magus, soolane, hapu, vürtsikas - vahet ei ole, mulle meeldib süüa, palju süüa :);
- toitumine ja kaalulangus (ilmselt mõtlen sellele teemale liiga palju - kuidas saada optimaalsesse võistluskaalu? aga iga lisakilo maratoni rajal = 4 minutit aeglasem lõpuaeg - see on reaalsus)
- haigestumine (nagu õeldakse: vormi tipu lähenedes, oled kõigile pisikutele/haigustele väga avatud. kuidas hoiduda massides liikumisest, ilma, et tavaelu kannataks?);
- vanad vigastused/uued vigastused (mul on sõpru, kes treenivad ainult siis kui kõik on korras. kui kusagilt midagi häirib/nagiseb (n. mõni lihas/kõõlus/luu), siis trenni ei tee. minuga on nii, et sellisel juhul ma ei saakski üldse trenni teha - iga päev on mul mõni koht, kust valutab või on kange (vajab eri tähelepanu). vabandusi leiab alati. minu mõte on pigem see - ilma valuta pole elu ja minu ülesanne on need valud kontrolli alal hoida. samas on ka vigastusi, mis välistavad jooksmise täielikult ning nende otsa ei tahaks viimasel kuul sattuda));
- vähene uneaeg (muu elu vajab samuti elamist, samas saan aru, et vajan rohkem uneaega koormustest välja puhkamiseks);
- treeningu olude muutumine (praegu väljas olev lumi ei võimalda asfaldi jooksuks kvaliteetseid treeninguid teha (kui Sa just ei võistle samades, lumistes, oludes). kannatab jooksutehnika, suureneb oht midagi ära venitada, samuti suureneb haigestumise oht (n. pikal otsal). seepärast olen viimase nädala tähtsamad treeningud kolinud sise tingimustesse);
- üle mõtlemine (tekitab liigset stressi ja lisaks võin muutuda liiga emotsionaalseks (emotsioonid vajavad siis välja elamist). samuti väsitab see vaimselt);
- varustuses kahtlemine ja uue hankimine (vahetult enne võistlust, siiski riskantne - kuigi olen seda korduvalt teinud :));
- vaimne tugi (mul pole treenerit, ega nõuandjat. tihti olen kahevahel ja tagaks mingit tuge/infot, millele toetuda);
- riskida või kindla peale minna (see on igavene dilemma võistlusel. joosta grupis või üksi? milline saab olema võistluse taktikaline pool? mis tempoga alustada?);
- kellaga või ilma (kas joosta võistlusel enesetunde järgi või jälgida kellalt vaheaegu?);
- liigne organiseerimine (ma oleksin hea manager:), kuid kui ma ise tahan võistleda, siis liigne rabelemine väsitab);
- reisiväsimus (võistlus toimub kahe lennu kaugusel. õnneks on taastumiseks kolm päeva);
- võistluse ilmastikuolud (kuigi soe kliima mulle meeldib ja sobib, siis viimane kuu on joostud suhteliselt külmades olude. seega +20-25 oleks seekord üsna karm. aga pole vaja üle mõelda);
- 100km (see on siiski pisut rohkem kui 90km, mul on tekkinud väike aukartus. EI, 100 läbi joosta pole mingi probleem, teema on pigem selles kuidas seda võimalikult kiirelt teha?);
- vormi ajastamine (kuidas see õnnestub? proovida midagi uut või jääda vana mudeli juurde ("taper")?);
- jook/söök rajal (pole aimugi mida korraldajad pakuvad? palju saab oma kraami kasutada?);
- kogenematus (sellisel võistlusel pole ma enne osalenud, ma ei tea mis üllatused ees ootavad. ja olgem ausad ma pole ka mingi "ultrajooksja". minu jaoks 100km pole päris ultrajooks).

Kuu jäänud - mis seisus olen?

Hooaja 2016 põhieesmärk on lähenemas. Napp kuu ongi veel jäänud (1 kuu, 1 päev). Kuidas taastusin Ultravasan90 jooksust, kuidas on sujunud treeningud, mis konditsioonis hetkel olen - sellest kõigest allpool.

Ultravasani rajal andsin endale lubaduse, et järgnevad kaks nädalat ei jookse sammugi :) Kahjuks seda lubadust ma siiski pidada ei suutnud. Korralik jooksupaus tuli küll sisse, kuid nii pikalt jooksmata ... no ei saa :). Peale Rootsis toimunud jooksu panin sisuliselt neljaks päevaks jalad seinale. Seejärel jõudis mõistus koju, et hooaeg pole veel läbi ja lisakilod muutkui kogunevad (ja pärast on neid kilosid maha saada oioi kui raske). Võistluse järgsetele päevadel - viiendast üheksandani - hakkasin kergelt liigutama - matkamised, rattasõidud, ujumised. Ühe jooksu sutsaka tegin täpselt nädal peale Ultravasanit. Jalad-lihased ei olnud head, võtsin veel taastumiseks pisut lisaaega. Jooksu treeningutega taasalustasin 10 päeva peale Rootsi võistlus (30. augustil). Liiga vara, aga ei raatsinud pikemat jooksmise pausi sisse lasta. Vaim oli küps, jalad võib-olla oleks vajanud veel paari lisa jooksuvaba päeva.

Septembri kuu jooksu treeningud mõõdusid põhiliselt vaikselt sörkides. Mõned kiiremad liigutused siiski tegin, koos naisega võistlustel joostes (Jaansoni kahe silla jooks, Tallinna maraton, Laagri jooks). Peale Tallinna maratoni andsid jalad taas endast märku (seekord vasak säärelihas), ilmselgelt oli tagasitulek olnud liiga äkiline (mahu mõttes) ja lihas pisut ülekoormatud. Profülaktika mõttes tegin kaks jooksuvaba päeva.
Sealt edasi, septembri kuu lõpuni läks kõik ilusasti ... võtsin juba plaani intervall hüpoksia treeningud (IHT), et mägedeks valmistuda ja siis ... taas vigastus. Tundub, et see kõrgusega mängimine ei sobinud mulle ja 29. septembri trenni lõpus hakkas vasaku jala hüppeliigese kant valu tegema (minu jaoks suhteliselt lambist, sest viimasest kergest hüppeliigese väänamisest oli ca kolm nädalat mõõdas). Hiljem järele mõeldes, sain aru küll, et ilmselt oli põhjuseks kõigi nelja faktori - koormus, kõrgus (IHT), varasem vigastus (sama jala hüppeliigese teema tõttu pidasin 2015-2016 kokku ca 3 kuud jooksmises pausi) ja taastumise protseduuride puudumine - koosmõju. Käisin füsio juurest läbi ja nädalane jooksupaus oli seekord tõsiasi. Õnneks päris voodihaigeks ei jäänud. Alternatiivseid alasid - ratas, ÜKE jõusaalis, ujumine - lubati teha ja ka jalg täitsa lubas. Samas vaimule mõjus see vigastus eriti laastavalt, motivatsioon langes pea nulli! Kõik mustad tsenaariumid lendasid peast läbi. Siiski suutsin kuidagi ennast motiveerida ja nädala jagu (igapäevaselt) neid alternatiiv treeninguid teha, nii et treeningmaht (ajaline) sisuliselt ei langenudki väga. Aga ütlen ausalt, jube tüütu oli see periood - vänta kusagil siseruumides, mitu korda vaheta trenni jooksul särki, uju seinast seinani jne - igav! Jooksmine on ikka "FUN" :), sain sellest aru 8. oktoobril kui taas metsa kergelt sörkima sain.

Vigastusest tingitud jooksmise pausiga seoses olin sunnitud oma ettevalmistumise plaanid taas läbi vaatama. Kuigi teha oleks vaja olnud väga palju, siis seekord kõike planeeritut ei õnnestunud (ei õnnestu) ellu viia. Uue plaani märksõnadeks said tervis, taastumine ja eriharjutused. Taastumise osas sai füsioga kokku lepitud regulaarsed külastused. Lisaks üritan kord nädalas ujuma jõuda. Samuti rohkem rõhku panna venitamistele ja igasugu rullimistele (võtab jubedalt aega, aga no mis teha). Eriharjutused - põhiliselt jalad ja kere, üritan teha vähemalt neli korda nädalas tunnikese.
Kõik muu algselt planeeritu - IHT, mäestikulaager, kiiruse arendamine, treeningu intensiivsuse tõstmine, mahu tõstmine jne - lendas selle võistluse plaanidest kaugemasse tulevikku. Seekord lähen võistlusele otse Eestist ja mingit eellaagrit ei tule. Kahju!? Jah, aga pean arvestama eelkõige jalgade olukorraga.

Alates 8. oktoobrist olen taas jooksuradadel tagasi ja maht on vaikselt aina kasvanud. Põhi tähelepanu ongi läinud järk-järgult mahu suurendamisele. Kiirust taga ei ole ajanud ja ei hakka samuti ajama. Seepärast ongi treeningud seni olnud põhiliselt vaiksed kulgemised (1-1,75h) maastikul ja erinevatel pargi teedel. Raskemate jooksu treeninguteni pole seni jõudnud. Ja asfalti olen seni üritanud võimaluse korral vältida. Tean, et pean asfaltile tagasi minema, et jalda harjuks. Kuid hetkel on veel vara. Pikad otsad on kahjuks jäänud juba kolm nädalat vahele, see nädal tahaks lõpuks selle vea parandada.
Küll jõudsin taas naisega ühe võistluse trenni mõttes läbida (Saaremaa kolme päeva jooks). Terve pere oli kaasas, kõik said joosta ja mina oma soovitud suure mahu kätte (igasugu soojendused, lastejooksud, põhijooksud, mahajooksud).

Viimasel nädalal jõudsin lõpuks nii kaugele, et otsustasin pisut olukorda testida. Nädala keskel ostsin uued võistlusjalanõud (Saucony), millega plaanin novembri lõpus võistleda ja tahtsin neid reaalses võistlusolukorras proovida. Otsustasin, et aeg on küps teha mõni võistlus oma võistluskiirusel. Võsitlusnälg oli juba päris suur. Tegin enda viimase kolme kuu kiireimad liigutused Pärnus Rannajooksul (10k). Kiiruse trenne polnud küll kolm kuud sisuliselt teinud (ainus kord, kolm päeva enne Pärnu jooksu proovisin (5x500m üle sörgi) kuidas 3:30 min/km tempo ka tundub), kuid olukord selles vallas tundub mulle täitsa piisav olema. Lähema kuu jooksul kiiruse arendamisele ma aeg kindlasti ei panusta. Vastupidavus - no nii lühikesel maal üldise vastupidavuse üle samuti ei kurda, lihasvastupidavus on teine teema (seda peab arendama).
Pärnu rahvajooksude omapära on see, et kui Sa ei ole kellegi tuttav või ei viitsi ise sebida, siis lükatakse Sind jõumeetodil viimasesse stardigruppi. Kuigi olen sünnilt (ja pool elu sellest hetkest edasi) Pärnumaa mees ja jooksnud korduvalt ka varem 2 Silla Klubi üritustel, siis taas leidsin ennast viimasest stardikast (number midagi 7-sajaga). Seepärast olin sunnitud viimasel stardi eelsel minuti kõvasti trügima ja esimesed kilomeetrid sildu põletava tempoga alustama. Massi keskelt, õnnestus teise kilomeetri lõpuks kohtadele 2-10 jooksvad mehed kätte saada. Oli ka viimane aeg, sest kilomeetritel 3-7 oli valdavalt mere ääres tugev vastutuul. Grupis jooksmine oli täitsa meeldiv vahepala, sain pisut taastuda esimestest kilomeetritest. Mõte töötas juba täitsa adekvaatselt ja planeerisin juba järgmiseid taktikalisi samme, kui üks hetk leidsin ennast pikali rannapromenaadil (ca 4,5km kohal). Ees olnud jooksja kukkus ja mul õnnestus tema taha takerduda ning samuti siruli panna. Väike spurt vastutuules ja grupp oli taas käes. Aga sinna see jooks läks, sest 6-ndast kilomeetrist alates grupp lagunes ja esimestele vagunitele ma enam järgi minna ei jõudnud. Edasi võtsin pisut rahulikumalt võtsin tagumise grupi tuulde ja "kulgesin" kaheksandana üle finishijoone. Peale finishit soojemad riided selga ja teine kümme otsa.
Ausalt õeldes oli kiiruslik vastupidavus ka minule pisike üllatus, sest ega ma võistluseks mingit ettevalmistust ei teinud. Suht väsimuse pealt jooksin. Viimane puhkepäev jäi nädala algusesse, veel päev enne, laupäeval, tegin kaks jooksuotsa - teadagi, mahtu on vaja koguda :) Aga ütleme nii, et ilm oli mulle soodne.

Edasise suhtes olen suhteliselt-minimaalselt optimistlik :). Kuigi palju jäi/jääb tegemata, siiski leian, et arenguruumi peaks veel olema. Lähema kuu jooksul jõuab veel ühte-teist teha (füüsiliselt ja vaimselt). Kiiruse trennid välistan, kuid pikki otsi on vaja tegama hakata küll. See süstib mulle enesekindlust. Saaks 2-3 pikka tehtud, oleks süda juba rahul. Seega jätkan tööd jooksu mahu suurendamise ja eriharjutuste plaani elluviimise osaga. Samas üritan muidugi mitte üle teha. Vaimse poole ettevalmistamise pean samuti ette võtma, nagu Ultravasan näitas ilma plaanita pole mõtet rajale minna.

Kokkuvõtteks - milline on siis hetkel minu konditsioon? Füüsilise kohalt, subjektiivne hinnang - seis on hetkel 50-50. Mõni päev on väga hea tunne, mõni päev väga kehva - pean silmas just jalgade ja alaselja poolt. Eriharjutused ja teipimised hoiavad asja kontrolli all. Kaal on samuti läheneb võistlukaalule - täna hommikul 64,2kg. Kuu ajaga veel kaks kilo vaja maha võtta. Loodan, et külmad ilmad selles osas pidutit ei tõmba.
Vaimse poole pealt - hetkel on motivatsioon tagasi. Samas see teema on olnud väga kõikuv, on olnud mitmeid päevi, kus peab ennast korralikult sundima - "ära võta seda kohukest" :) või "usu mind - jalad on peale trenni vähem valusad".
Trenni teen küll vastavalt enesetundele, kuid mingit kondikava üritan siiski jälgida. Füsio vaatab mind taas vähem kui kahe nädala pärast üle, selleks ajaks on mul loodetavasti kaks pikka otsa tehtud, enesekindlus 50% suurem ja jalad korras - eks saab näha mis seis siis teglikult on?

Rakvere Ööjooks 2016 - Kas läbi mõtlemat risk?

Olen pikamaa jooksmisega tegelenud enamiku oma elust, julgelt üle 30-ne aasta. Esimese treening rühmaga sai liitud juba kolmandas-neljandas klassis ... oi aegu ammuseid :) Kuid sellegi poolest leian ma end siiani tihti kahtlevat - kas see, mis ma teen või plaanin - on ikka õige? Pea igapäevaselt jooksmisega tegeledes, avastan siiani pidevalt midagi uut ja huvitavat treeningute, taastumise, võistluste, nõuannete, varustuse, oma keha funktsionaalsuse (vaim ja füüsis) kohta. Teadmisi ja kogemusi nagu juba oleks, kuid kas neid on piisavalt, et vältida suuremaid vigu?

Nädal aega enne hooaja ühte põhistarti ma tavaliselt enam liigselt pingutavaid või pikkasi trenne ei tee. Lihtsalt "teatavas vanuses" keha ei taastu enam nädalaga piisavalt ära. Milleks riskida?! Jah, aastaid tagasi sai veel nädal enne maratone lammutatud - ka 10km jooksu võistlusi läbitud (võistlustempos, teravuse-vormi kogumise eesmärgil), kuid see on nüüdseks mõõdanik. Tavaliselt olen piirdunud seitse päeva enne maratoni (või ultrajooksu) sellise pisut pikema 16-18 kilomeetrise kerge kulgemisega (põhiliselt hinge rahustamiseks).

Viimane laupäev (13.08) sai selles osas suhteliselt kardinaalne muudatus tehtud - läbisin koos elukaaslasega poolmaratoni ajaga 1:30-ga. Ütlen ausalt - algne plaan selline ei olnud. Kuna ma Rakvere Ööjooksul olin kirjas juba kevadest, siis loobumisele ei saanud mõelda. Esialgne plaan oli elukaaslast vedada kuni 12-13 kilomeetrini (tempos 4:15-20) ja siis ise sörkides lõpuni kulgeda. Kuid nagu ikka on plaanid muutmiseks :-) Tegin tempot lõpuni välja ja tulemus tuli ju isenesest hea (isiklik paranes 5 minutit). Lõpetades olid emotsioonid ainult positiivsed (mida ei saa küll õelda distantsil kogetu kohta - aga see on teise postituse teema). Kuid kuidas mõjutas see minu füüsist? Kuidas ma sellest välja tulen? Kas see maksab mulle nüüd järgmisel nädalal kätte?

Vastates viimasele küsimusele, siis ma ei ole selles päris kindel. Jah, 21 km võib tunduda päris pika distantsina enamikele jooksjatele, kuid kõik sõltub ju ikkagi personaalsest treenituse astmest ja tempo valikust. Selle aasta ettevalmistus Ultravasan jooksuks pole läinud nii hästi kui eelmisel aastal. Kuid ega ma sellepärast veel kehvas vormis ole. Nädalast-nädalasse on selle nimel tööd tehtud ja neid 20+ kilomeetriseid jooksu otsi on ikka viimase nelja kuu jooksul läbitud üsna palju kordi (kiiremalt ja aeglasemalt). Mind see distants ei hirmuta. Olen ka lõdvestuseks 20+ kilomeetrit läbinud :-)
Võib õelda, et tööd on tehtud palju ja seekordne poolmaraton (keskmise kilomeetri tempoga 4:16) ei olnud mulle just eriline pingutus. Olgem ausad - laupäeval tuleb samas tempos (tegelt pisut kiiremas) läbida ca 4 korda pikem distants ja seda veel maastikul.

Mida olen teinud, et laupäevane jooks jalgadesse istuma ei jääks? Taastumine algas juba laupäeva õhtul - venitused, taastusjoogid, söögid. Pühapäev kerge sörk ja venitused. Otsa veel jääkülm vann. Ohtralt magamist-pikutamist (võimalikult vähe jalgel olekut) ning kerge massaaž esmaspäeval. Edasised päevad näevad ette vähest treeningut (teisipäev, kolmapäev, reede), palju magamist, vähest jalul olemist ja mitmekülgset toitumist (loodetavasti ei lähe liiale, kaal on hetkel optimaalne). Ega ma muud ei teegi.

Võibolla ma otsin endale liigselt õigustusi. Kuid olgem ausad - elu ei koosne ainult jooksmisest. Pere, suhted, sõbrad, töö, jooksmine, muud hobid jne - kõik nõuavad oma osa. Ja elukaaslase uus isiklik Rakvere Ööjooksu poolmaratonil kaalus laupäeva õhtul (ja ka praegu) minu võimaliku jalgade füüsilise väsimuse lihtsalt üle. Vaimu värskendusena oli see jooks mulle vajalik. Füüsise osas saan vastuse laupäeval.

Kehakaalu langetamisest

Kaks kuud tagasi, juuni alguses kaalusin 69,5 kilogrammi. Olin pidevalt trenni teinud, kuidsöömisele polnud mingit tähelepanu osutanud. Sel hetkel sai mulle selgeks, et midagi peab muutma või ma lähen augusti kuusele ultrajooksule ülekaalulisena. Lisa kilodega pole ju mõtet nii pikka maad ette võtta - joosta on selgelt lihtsam kui turjal on vähem kilosi, lisaks veel need kümned tuhanded sammud, mis liigestele ülekoormust annavad (koos lisakilodega!). See selleks. Täna hommikul oli mu kaal 63,2 kilogrammi. Kuidas ma selle kaaluni - omast arust suht lihtsalt - jõudsin?

Ütlen ausalt juuni kuus ma siiski väga põhjalikult kaalu teemal ei juurelnud. Mõtlesin - küll ta ise maha tuleb, suvel soojem ja higistamist rohkem. Kuid selgub, et vanuse lisandudes polegi kaalu langetamine nii lihtne. Varasemast on mul alati olnud väga kiire ainevahetus, söömisele pole kunagi väga piiri pannud. Kuid nüüd 43+ vanuses kõik ei toimi nii lihtsalt. Eks ma juuni kuus püüdsin korralikult trenni teha ja pisut vähem komme ja muud magusat pugida :) Kohati see õnnestus, kohati mitte. Mingile kardinaalsele menüü muudatusele ma ei mõelnud. Juuli alguseks olin kaalu saanud 67,5 kilogrammi peale. Positiivne? Ei. Seis ei tundunud kuigi rõõmustav. Seepärast võtsin juuli kuu kavasse järgmised muudatused (võrrelduna minu tavaeluga):

- peale õhtusööki teha väike jalutuskäik 15-20 minutit (arvestust ei ole pidanud, aga usun, et 31 päevast 20-l käisin väljas peale õhtusööki);

- loobuda kommide söömisest (arvasin, et see saab olema kõige keerulisem, kuid sellega on läinud isegi suht hästi. Päris null pole tulemus olnud - nädalasel euroopa auto tuuril sai pisut ikka neid komme söödud, kuid enamus nädalaid olen oma soovid suutnud alla suruda.);

- loobuda nisujahu toodetest - saiad, saiakesed, küpsised, hõrgutavad küpsetised, koogikesed-tordid (see ei ole kõige paremini õnnestunud, kohati veel tarbin neid tooteid, kuid on olnud nädalaseid perioode kus on 0 kasutus. Olen rahul.);

- loobuda magusatest karastusjookidest (välja arvatud peale pikka otsa pühapäeval). Selle punktiga pole päris soovitult läinud, peale pühapäevase pika otsa järgse coca-cola olen veel ühteteist tarbinud (põhiliselt kiirsöögi kohad). Aga magusate jookide tarbimist olen piiranud küll. Ütleme nii 50/50.

Muid muudatusi oma menüüs või elustiilis ei teinud. Ja tulemus tuli. Ei tunne, et oleks millestki erilisest ilma jäänud. Jah, nosida tahakas pidevalt, kuid ka siis kui kaal on olnud/oleks 10 kilo rohkem, tahaksin pidevalt nosida. Selles osas pole mingit vahet.

Selle kahe viimase kuu jooksul olen paar korda ka stressi tõttu ülaltoodud punktidest üle astunud. Millegi pärast on esimene stressi maandaja olnud just liigne söömine (stressi tekitaja on olnud kahjuks paar vigastust ja vigastusega ju ei jookse!). Seega vältida tuleb ka stressi - kuidas seda teha? Kui ma vaid teaks.

Kokkuvõtteks - võistluskaal on kaks ja pool nädalat enne ultra jooksu peaaegu saavutatud. Jäänud on veel tühised 700 grammi, mis tulevad loodetavasti maha viimase nädala teiperiga. Enam hirmu ei ole, et soovitud kaal jääb seekord saavutamata.

Põltsamaa Lossijooks 2016

Hooaja esimene jooksuvõistlus on tehtud - laupäeval, 09.07 Põltsamaa Lossijooks. Lõpuks. Pingutada ei tahtnud, emotsionaalselt ja füüsiliselt olin suhteliselt väsinud. Aga vaja on ju kiiremaid liigutusi tegema hakata. Kõigest täpsemalt allpool.

Selle aasta jooksutrassi oli muudetud. Start Kamari järve juures ja lõpp Põltsamaa lossis. Soojenduseks oli hommikune autosõit Tallinn-Põltsamaa, laste kantseldamine Põltsamaa lossihoovis (lastejooks oli seal), bussisõit Kamari järve äärde. Enne starti tegin ka kerge kahe kilomeetrise „kondisoojendus“ ringi.
12:00 start. Algul panid kõik, nagu ikka, korraliku hooga plagama. Isegi sai pisut liiga äkiliselt alustatud, kuid esimesed lasin siiski teadlikul kohe alguses minema.  Platseerusin sujuvalt 5-6 koha peale ja üritasin oma rütmi leida. Lootus oli, et ehk tulevad ees olevad konkurendid hiljem selg ees vastu.
Esimene kilomeeter oli mõõda asfalti (kergliiklus tee), vaheajaks tuli 3:30, olin tõusnud 4-5 kohale. Esimesed olid selleks ajaks juba eest ära rohkem kui saja meetriga.
Teine kilomeeter – ikka asfalt, omast arust tempot väga alla ei lasknud, kuid vaheaeg näitab muud (kilomeetri aeg 3:40), olin tõusnud neljandaks, 80m kaugusel oli kolmas koht liikumas.
Kolmas kilomeeter – keerasime kruusa teele, vastu tuul (tundus suht vali, õnneks sai peagi metsa varju), kuid kilomeeter tuli ikkagi 3:36-ga. Tõusin kolmandale kohale ja teine koht ka lähenes selg ees.
Neljas kilomeeter – teise mehe sain kusagil 3.5 kilomeetril kätte, kuid peale seda minus miski murdus. Tahtejõud kadus ja andsin juba mõtetes alla, ei meeldinud see mõte, et peaksin lõpuni kannatama - otsustasin, et jooksen oma jooksu ja viimast välja ei pane. Kuna teine kutt liikus vastu tuules veel aeglasemalt, siis läksin vedama ja vedasin põhimõtteliselt lõpuni välja. Kilomeetri aega 3:30.
Viies kilomeeter – kulgesin oma soodu, kruusa tee oli parajalt jama (suured kivid, aukus-treppis), palav hakkas ja joogipunkti ka ei tulnud (lõpuks selgus, et polegi joogipunkti), oleks tahtnud, kilomeetri aeg 3:38. Kõik oli halvasti :)
Kuues kilomeeter – kulgesime edasi paarisrakendis, mina vedasin, teine istus tuules. Tempo tõstmisele ei tahtnud isegi mõelda, võtsin käigu välja kulgesin edasi. Esimest meest polnud ka enam näha. Ootasin juba seda lõppu. Kilomeetri aeg 3:42.
Seitsmes kilomeeter – tee kate muutus natuke paremaks ja seeläbi ka tempo pisut tõusis. Kilomeetri aeg 3:35.
Kaheksas, viimane kilomeeter – asfaldil tagasi ja lõpus veel tiir ümber Põltsamaa lossi. Tempo tõusis pisut veel (3:29), aga moraal oli maas ja mingit spurti ma tegema ei hakanudki. Teine mees tuli viimasel sajal meetril selja tagant välja ja mõõdus. Kokkuvõtteks kolmas koht, 7.97km – aeg 28:34.

Kokkuvõtteks – üritus oli tore, eriti lossihoovis olnud laat :), ilm oli ka super – soe, päike :). Aga jooksu kohalt – pean trennis pisut kiirmaid liigutusi tegema hakkama. Vastasel juhul on võistlemine ainult üks kannatamine. Samas, selle aasta eesmärk ei ole paugutada sellistel lühikestel jooksudel, pigem vastu pidada pikematel distantsidel (90km). Kas selleks on vaja kiirust arendada?!

... and the winner is?!

Eesmärk mille poole püüelda on leitud! Otsus on langenud. Panustan see aasta kahele jooksule - 20. augustil ja 27. novembril. Ajalised eesmärgid on hetkel isiklikud – nendel pikalt ei peatu. Esimene neist on Rootsis toimuv Ultravasan 90 (http://www.vasaloppet.se/en/#?race_type=92&race=106). Teist korda välismaal ühel ja samal jooksul, see on midagi uut? Varem pole nii läinud. Ehk on raja tundmisest väike abi, sest sama põhjaliku ettevalmistust kui eelmine aasta, ma teha enam ei jõua.

Ettevalmistuse viimased seitse nädalat on käima läinud. Selle aja jooksul jõuan teha 2x kolme nädalase tsükli, viimane nädal jääb ainult taastumiseks. Aega on vähe, kuid ühte-teist jõuab veel teha. Põhi rõhk saab olema neljal treeningul:

• pikk jooks (pean paar korda jõudma 45+ kilomeetrini);
• maastiku krossid (üle ei saa pingutada, aga korra nädalas pean tõsiselt mäed ja juurikad ette võtma); 
• jõusaal (5-6x pean lähema viie nädala jooksul leidma aega jõusaaliks – spets harjutusteks); 
• hunnikus kergeid-taastavaid jookse.

Kilometraaž saab olema korralik (kuue nädalaga 600+km). Tahaksin loota, et ma üle ei punnita. Vorm ja värskus peab saabuma hiljemalt augusti kolmandaks nädalaks.

Trennis kiireid liigutusi väga teha ei plaani. Küll plaanin osaled vähemalt kahel kohalikul jooksu võistlusel, just kiiruse treenimiseks. Endast viimast nendel võistlustel ei anna, kuid kiiruse arendamiseks on need vajalikud. Hetkel tundub, et jooksen Põltsamaal ja Kurgjas. Suvel Eestis väga võistlusi pole, mis sobiks distantsilt ja pinnaselt. Asfalti jõuan lõhkuda ka sügisel, teiseks jooksuks valmistudes. Aga seda enam jääb aeg treenimiseks.

Kui pikk peab olema ultrajooksja pikk jooks?

Olen oma ettevalmistumisega UltraVasan 90K ultrajooksuks jõudnud viimasesse faasi. Viis ja pool nädalat on veel jäänud ja enam pikemaks jookusotsasi ei julge venitada. Ilmselt pole ka mõtet, taastumine seab minu puhul omad piirid. Pühapäeval sain lõpuks 45 kilomeetrit kätte. Kas see on piisav 90 kilomeetri läbimiseks? Mul pole aimugi, aga eks 22. augustil selgub. Ega ma väga erialast kirjandust ei ole viitsinud lugeda. Kindlasti soovitatakse veel pikemaid jooksuotsi. Kuid samas olen seda meelt, et kõik on individuaalne - see mis sobib minul, ei pruugi sobida teistele ja vastupidi.

Pühapäevane 45 kilomeetrit ei kulgenud samuti kõige lihtsamalt. Ikkagi raske treeningtsükli viimane trenn. Jalad olid nagu pakud, kuid soojaks saades sujus kõik enamvähem hästi. Jalgadega probleeme ei tekkinud. Olen rahul, et vajalik trenn tehtud sai. Aega kulus paar minutit vähem kui 3,5 tundi. Plaan ei olnud tempoga väga üle pingutada, eesmärk oli distantsil veedetud aeg ja võimalikult palju jooksu maastikul. Raskeks tegi trenni see, et kolme ja poole tunni jooksul õnnestus ainult kaks korda paar lonksu juua saada - pisut ekstreemne ja kindlasti ei soovita. Tegu oli juhuste kokkulangevuse ja mu enda lollusega - vett ma kaasas ei kanna ja tanklates kus lootsin juua saada, polnud vett (kraanivett). Energia puudusesse ma ei jäänud, sest vajalikud geelid olid mul kaasas (neid kulus kaks ja pool ühikut). Küll jäin viimasel 10-l kilomeetril janusse ja reie lihased andsid vaikselt krambihoiatusi. Hoiatusteks need õnneks ka ainult jäid. Aga õppetunniks hea - joomine ja toitumine peab olema läbi mõeldud nii võistlustel kui treeningutel.

See nädal saab olema üle tüki aja kerge treeningnädal, kuigi taastumine pikast jooksust on kulgenud väga hästi. Üle pingutada pole mõtet, puhkust on samuti vaja. Jooksust ei tahaks ju ära tüdineda, veel eriti vahetult enne põhi võistlust. Koormuse kasvades on see oht tihti üsna reaalne. Taastumisest - olen viimaste pikkade jooksuotsade järel kasutanud külma vanni. Jäävannini pole veel jõudnud, kuid 10-15 minutit väga külma vett on jalgadele seni väga hästi mõjunud. Seda protseduuri jätkan ka tulevikus.

Viimasel viiel ja poolel nädala on treeningplaanis veel kolm pisut raskemat nädalat ja 2,5 kergemat nädalat. Rõhku tahan veel panna kindlasti jõu arendamisele. Kuigi olen kord nädalas teinud väga mägiseid krosse, tundub, et sellest ei piisa. Järgneva kolme nädala jooksul tuleb üks korralik jõusaalikuur läbi viia. Loodetavasti pean vastu. Varustusega pole samuti jõudnud tegeleda, see tuleb veel ette võtta.

Aa, lõpetuseks vastus esitatud esimesele küsimusele - ma tõesti ei tea, aga kui keegi teab, siis olen kindlasti valmis kuulama :-)

Juuni kokkuvõte

Juuni kuu trennid kulgesid selgelt paremini kui mai kuus. Loodetavasti ei pingutanud treeningutega üle. Jalad küll aegaajalt andsid märku, et koormust võiks vähendada ja uued tossud kasutusse võtta, kuid sellegipoolest sai kõik planeeritu siiski ellu viidud. Kuu lõpus võtsin kasutusse ka uued Adidase tossud, mis küll on natuke liiga pehmed, kuid taastavate treeningute jaoks ideaali lähedased.
Ainus tagasilöök oli 11. juulil Narvas - poolmaratonil. Plaanis oli korralik pikk tempotrenn. Mina jänese-jootja-ergutaja rollis, naine võistlemas. Kuna ilm oli üle pika aja soe ja päike lagipähe, siis maksis minu liigne agarus distantsi esimeses pooles, hiljem naisele valusalt kätte. 16,5 kilomeetrit oli kulgesime enamvähem planeeritud tempos, naisel tundus pisut raske, aga ju ma ei lugenud kõiki märke piisavalt hästi. 16,5 kilomeetri peal meie jooks lõppes, korralik haamer (päikesepiste, mis iganes) nõudis 10 minutilist pausi joogipunkti murul. Seejärel jalutasime viimased  4,5 Narva linnas finishini välja. Kokku tuli sportlik 2 tundi. Sellega sai meie linnajooksude sarja sportlik pool läbi. Nüüd jätkame väiksemate eesmärkidega.
Selle tagasilöögi unustasin õnneks suhteliselt ruttu. Juba järgmisel päeval tegin korraliku pika trenni Valgehobusemäe maastikul - ca 38km matk-jooks stiilis.

Hea uudis veel - lõpuks jõudsin ujuma (bassein + väljas). Huvitav millal jõuan taas rattarajale?

Nüüd aga numbrid juuni kuu treeningute kohta: 30 päeva kalendris, 26 treeningpäeva, 4 puhkepäeva - kokku 32 trenni, 47 tundi ja 23 minutit. Kaks võistlusstarti tempotrennidena (Rapla 10km ja Narva poolmaraton) tegin samuti läbi.

Kokkuvõte:

Jooksmine - 26 trenni, 37 tundi 03 minutit, 410 kilomeetrit;
Ujumine - 6 trenni, 2 tundi 30 minutit, 3.55 kilomeetrit;
Ratas - 0
Matkamine - 0
ÜKE - 7 tund 50 minutit.

Jooksu kilomeetrid nädalate kaupa (mai, juuni 2015)

Mai kokkuvõte - tõusud ja mõõnad

Mai kuu kokkuvõte on siiani tegemata. Parandan vea. Ega selles kuus midagi väga head ei olnud. Kokkuvõttes üks paras mõõna kuu. Plaanis oli korralikult mahtu koguda, kuid tervis seadis omad piirid ja planeeritut ellu ei suutnud viia. Õnnestus korralikult haigeks jääda ning suisa 8 päeva treeningpausi pidada. Ehk mõjus kokkuvõttes puhkus ja ravi siiski hästi - kuigi emotsioon siis (haiguse ajal) oli allapoole nulli ja ega ta praegugi liiga optimistlik ole.

Numbrid mai kuu treeningute kohta: 31 päeva kalendris, 21 treeningpäeva, 10 puhkepäeva (8 neist haiguspäevad) - kokku 24 trenni, 27 tundi ja 22 minutit. Paar võistlusstarti tegin samuti, kuid seda pigem tempokrossi mõttes (kui aega tekib kirjutan neist eraldi).

Kokkuvõte:

Jooksmine - 21 trenni, 25 tundi 37 minutit, 305 kilomeetrit;
Ujumine - 0
Ratas - 0
Matkamine - 0
ÜKE - 1 tund 45 minutit.

Road to UltraVasan90 (aprill, mai) vol. 2

UltraVasan90´e ettevalmistuse teine etapp on käima läinud. Plaani järgi mahud suureneva, loodetavasti keha ja vaim peavad vastu. Paanis on vähemalt kolm treeningvõistlust - Luitejooks, Saku Trail Run, Tartu linnajooks. Kõiki neid võtan kergelt, pigem tugeva tempojooksuna. Plaanis on ka paar B2B päeva, mil plaanis kahe päevaga läbida 50-60 kilomeetrit. Täpsem treeningkava allpool:

Nädal	Esmaspäev	Teisipäev	Kolmapäev	Neljapäev	Reede	Laupäev	Pühapäev	run km/w	run trennid x	muud trennid x
14.	Taastav 60 + ÜKE 30	Taastav 65 + ÜKE 30		Fartlek 6+4x2+6	Taastav 60 + ÜKE 30	Taastav 45 + RJ6 + ÜKE 30	Pikk 120	85	6	4
15.	Taastav 63 + ÜKE 30	Kross maastikul 70 + ÜKE 30	Fartlek 7+5x2+7	Taastav 55 + ÜKE 30		Taastav 45 + RJ7 + ÜKE 30	Pikk 130 + ujumine	95	6	6
16.	Taastav 55 + ÜKE 30	Taastav 65	Fartlek 8+3x2+8	Taastav 50 + ÜKE 30		Soojendus 45	TR võistlus	75	6	2
17.	Taastav 62 + ÜKE	Taastav 70 + ÜKE 30	Fartlek 9+4x2+9	Taastav 55 + ÜKE 30		Taastav 48 + RJ6 + ÜKE 30	Pikk 125 + ujumine	90	6	5
18.	Taastav 66 + ÜKE	Taastav 75 + ÜKE 30	Fartlek 10+5x2+10	Taastav 60 + ÜKE 30	ÜKE 60	Pikk 135	TR võistlus	110	6	4
19.	ujumine	Taastav 65 + ÜKE 30	Fartlek 10+3x2+10	Taastav 50 + ÜKE 30		Taastav 45 + RJ6 + ÜKE 30	Pikk 125	70	5	4
20.	Taastav 65 + ÜKE	Taastav 70 + ÜKE 30	Fartlek 11+4x2+11	Taastav 55 + ÜKE 30		Soojendus 45	TR võistlus	95	6	3
21.	Pikk 130	Taastav 65 + ujumine	Fartlek 12+5x2+12	Taastav 55 + ÜKE 30		Taastav 48 + RJ7 + ÜKE 30	Pikk 135	120	6	3
22.	ujumine	Taastav 50 + ÜKE	Kross maastikul 75	Taastav 55 + ÜKE 30		Taastav 40 + RJ5	Pikk 120	65	5	2