Walking on the Edge?

Kirjutatud reedel, 04. augustil: 
Hetkel on mul täpselt selline tunne, et on kaks varianti - kas kõik saab korda või kuulutame 2017 hooaja varakult lõppenuks?! Sisuliselt pole minu jaoks jooksuhooaeg veel alanud :), seega eriti varakult. Augustis oli/on siiski plaan võistlustele jõuda. Mis on vahepeal juhtunud?

14. juulil tegin viimase tõsisema pika jooksu otsa. Kõik tuli suhteliselt lihtsalt ja kergelt - 44+km, koondajaga 3:12. Enesetunne hea, jalad korras, raske koormuse nädal hakkas läbi saama. Järgmise päeva hommikul startisime perega kaheks nädalaks Euroopa tuurile "puhkama". Kõik näis vägagi roosiline. Euroopas sai palju autoga ringi sõidetud, mägedes- ja lausikul matkatud, ujutud, vaatamisväärsusi vaadatud, lõbustusparke külastatud ja loomulikult hommikuti treenitud. Ainult uneaega ja puhkust kippus vist väheseks. Eriti arvestades, et treeningutes  pidi vahepeal olema kergem (taastav) nädal.

Slovakkia, Kõrg-Tatrad, Lomnica. Minek mägedesse, 17.07.2017.

Esmaspäeval 24. juulil Prantsusmaal, Strasbourgis hommikust trenni alustades andis parema jala hüppeliiges valuga märku, et midagi on valesti. "Jäär" nagu ma olen, tegin trenni kohusetundlikult lõpuni. Takkajärgi ei hakka nüüd tark olema, aga sellel nädalal ma enam jooksurajale kahjuks ei saanudki :(. Jalg andis endast igal võimalikul hetkel valuga märku (käies, ujudes, auto pedaale vajutades :)). Terve esmaspäeva veetsime "Europa Park´is", üritasin küll vähem liikuda ja palju istuda, kuid kuidas Sa ikka laste kõrvalt kõrvale viilid, päeva lõpuks kogunes üsna palju ringi jalutamist (11+km). Õhtuks oli jalg omdega üsna läbi. Raviks oli mul kaasas ainult külmakotid, kompressioonside ja ibuka tabletid. Need läksid kohe käiku, peale esmaspäeva hommikust trenni.

Itaalia, Dolomiidid, Madonna di Campiglio. Radade kõrvalt mäge vallutamas, 22.07.2017.

Reedel 28. juuli õhtul jõudsime lõpuks kodumaile tagasi. Kuna parem jalg eriti paremaks polnud vahepeal läinud, siis igaks juhuks lasin traumapunktis sellest pilti teha. Kuigi otsest traumat ei mäleta - jah, paar korda mägedes matkates sai mõlema jala hüppeliigest kergelt väänatud, aga tõesti väga kergelt ja ma ei uskunud, et valu võiks sellest olla. Pigem tegu ikka kerge ülekoormusega (juuni-juuli on minu jaoks olnud üsna suure mahuga), mis keskmäestikust alla tulles võis võimenduda ja välja lüüa. Jala röntgenpilt oli õnneks korras ja ega traumapunkti arst ka selle peale midagi targemat ei osanud õelda/soovitada, kui et puhkust 2-3 nädalat. Ei mingit ravi, tablette, kreeme, taastus protseduure jne. Nagu ikka. Moka otsast mainisin, et kolme nädala pärast tahaks ühele võistlusele jooksma minna (distantsi jätsin igaks juhuks ütlemata), selle peale pandi mind kohe paika - siis tuled sealt tagasi karkudel!

Šveits, Alpid, Davos. 2800+ peal "Walking on the Edge", 23.07.2017.

Niisama molutamine mulle ei meeldi, seepärast ajasin laupäeval (29.07) kargu taas alla ja ratta välja ning vastuokse soovitusele andsin jalale kerget koormust. Varasem kogemus ütles, et kerge liigutamine tuleb ainult kasuks. Üllatuslikult kergelt rattaga kerimine polnud üldse probleem (parema hüppeliigese valu mõttes), probleemid tekkisid igale poole mujale, näiteks taguots jäi ikka väga valusaks :) (seda juhtub kui paar korda aastas ratta sadulasse istuda). Paar päeva sõitsin rattaga ja tasapisi kadus ka käimise ajal seni kogetud hüppeliigese valu. Teisipäeval julgesin juba kergelt sörki proovida. Kuna mul oli kolmapäevaks Fysiopark´is Helvis Trääderi juures varasemalt aeg kinni pandud, siis tahtsin selgust saada, mida jalg lubab teha ja mida ei luba. Helvise vastuvõtul olen käinud massaažis viimase aasta ja julgen kõigile soovitada (saate kindlasti lihase-liigeste vaevuste korral abi).
Kolmapäeval (02.08) füsioterapeudi juures sain kinnitust - ei ole välistatud 2,5 nädala pärast planeeritud võistlusel osalemine. Iseküsimus on see - mis vormis ma selleks ajaks olen??! Soovitas jälgida enesetunnet, jala olukorda ja treenida võimaluse piires esialgu siledamal pinnasel, vajadusel peale trenni kergelt külma peale. Seni kuni jalg ise paraneb, välistasime teipimised ja tabletid.

Euroopa reis 2017. Šveitsi Alpide lummuses,23.07.2017.

Nüüd ma olen mõned päevad treeninud, põhiliselt vaikselt kulgenud, samas distantsi pidevalt pikendades. Saan õelda, et seis on paremaks läinud, kuid jalg on siiski pisut ebakindel. Nädalavahetusel saab näha, kas kannatab ära ka pika otsa?!
Kirjutatud teisipäeval, 08.augustil: 
Pikk jooksuots läks hästi. Ilma trotsides sai kergelt läbitud 41+km. Parem jalg ei andnud kordagi tunda (ebakindlus välja jätta) ning pühapäeval kannatas täitsa treenida. Küll õnnestus pikal otsal üsna korralik haav saada vasakule säärele (jooksin mingi palgi oksa otsa). See annab hetkel tunda, aga loodetavasti ei ole treeningutel takistuseks. Seega võistlushooaja avame 19.08 Rootsis - UltraVasan90.

Kirjutatud reedel, 04. augustil: 
Kokkuvõtteks. Jooksu koormustega olen läinud üsna piiri peale (olen ikka seda meelt, et tegu on ülekoormus vigastusega), nüüd ongi küsimus selles - kas ma tunnetan selle piiri ära ja ei lange sügavamasse auku või või ei tunneta ja adjöö 2017 hooeaeg? Selge on see, et töö kõrvalt pole enam mõistlik jooksu koormust oluliselt suurendada. Pean leidma aega rohkem puhkamiseks (pikem uni) ja taastavateks tegevusteks/protseduurideks (ujumine, ratas, jalutamised/kerged matkamised, tihedam massaažis käik jne). Enamus arvab, et nüüd oleks mõistlik paar nädalat rahulikult võtta ja koormused alla võtta. Mina nii ei arva. Kahe nädala pärast - kõik või mitte midagi! Seega pean veel 9-10 päeva koormusega hakkama saama ja seejärel viie-kuue päevaga võistluseks füüsiliselt ja vaimselt valmis olema. Selle viimasega hetkel õnneks probleemi pole :)

Minu "hirmud" enne võistlust

Kirjutatud 09.11.2016 - juba oktoobri lõpus, neli nädalat enne hooaja tähtsaimat võistlust, viimase postituse järel, mõtlesin teemal - mis on need reaalsed "hirmud/ohud/riskid" millele viimane kuu enne võistlust tihti mõtlen, püüan ennetada ja võib õelda, et vahel suisa kardan. Kuna ma olen seoses mõne teemaga pisut ebausklik, siis kirja panin teemad kirja, kuid kas avaldan need... ei tea. Panen oma mõtted kirja enda jaoks, et hiljem oleks võimalik analüüsida ja võibolla tulevikus õnnestub selle nimekirja alusel ettevalmistumise protsessi pisut parandada.

Nimekiri on kokku pandud suvalises järjekorras. Kindlasti on mõni teema tähtsam kui teine, kuid mingit edetabelit ma koostama ei hakka. Niisiis minu "hirmud/ohud/riskid" enne hooaja tähtsaimat võistlust:
- eesmärk/motivatsioon (probleem selles kui seda pole. aasta tagasi, kui ma 100km MM võistlusele esimest korda mõlesin, arvasin, et eesmärk võik olla top40 ja ajaliselt minimaalselt ER. kuid kui nüüd reaalselt vaadata, siis ega ma enda jaoks ei ole eesmärki väga rohkem lahti mõtestanud. suvel avaldasin teistele veel arvamust (ise läbi mõtlemata), et miinimum võiks olla top20 ja aeg alla seitsme tunni. kuid kas see motiveerib mind ikka piisavalt? pigem tuleb olukord veelkord ümber mõelda ja ilmselt sihid veel kõrgemale panna);
- vanus (kas ma äkki ootan endalt liiga palju? olen siiani arvamusel, et ka minu vanuses annab veel pikamaajooksus areneda, kuigi aina rohkem faktoreid töötab selle vastu);
- treeningplaan ja tehtud trennid (kas ma olen piisavalt treenitud? nii palju on jäänud tegemata, mida oleks võinud teisiti teha, kuidas viimastel nädalatel harjutada? võistelnud olen väga vähe, jne);
- enesekindluse puudumine (haakub ka treeningplaani teemaga - kõhklused-kahtlused lähevad võistluse lähenedes aina suuremaks (kui palju viimastel nädalatel koormust maha võtta? kas jõutreeninguid veel teha? mis tempoga võistlusel alustada? mis varustust kasutada? kui palju jooki/sööki rajal? jne));
- liigne treenimine (ikka ja alati taban ennast mõttelt, et võiks veel/rohkem teha. piduri tõmbamine on mulle pisut probleemne tegevus ka enne tähtsaid võistluseid, siis kui koormus peaks juba all olema);
- võistlusnälg (kas mul on piisavalt võistlusnälga, et maksimum endast rajal kätte saada?);
- puhkus (kas ma olen piisavalt puhanud, et võistlusel maksimum anda?);
- töö ja argielu (tööpäevad on tihti liiga pikad, pere nõuab oma - kõik see kurnab korralikult ja trennideks olen tihti täitsa tühi. samas on pere mulle väga suureks abiks ja viimasel kuul üritan töö ja argielu teemad kontrolli all hoida, et värskus säiliks treeningute ja võistluse tarbeks);
- üle söömine (mida rohkem treenid, seda rohkem vajad energiat. tõsi, kuid tihti võtan seda liiga tõsiselt ja sattun ülesöömise tsüklisse. magus, soolane, hapu, vürtsikas - vahet ei ole, mulle meeldib süüa, palju süüa :);
- toitumine ja kaalulangus (ilmselt mõtlen sellele teemale liiga palju - kuidas saada optimaalsesse võistluskaalu? aga iga lisakilo maratoni rajal = 4 minutit aeglasem lõpuaeg - see on reaalsus)
- haigestumine (nagu õeldakse: vormi tipu lähenedes, oled kõigile pisikutele/haigustele väga avatud. kuidas hoiduda massides liikumisest, ilma, et tavaelu kannataks?);
- vanad vigastused/uued vigastused (mul on sõpru, kes treenivad ainult siis kui kõik on korras. kui kusagilt midagi häirib/nagiseb (n. mõni lihas/kõõlus/luu), siis trenni ei tee. minuga on nii, et sellisel juhul ma ei saakski üldse trenni teha - iga päev on mul mõni koht, kust valutab või on kange (vajab eri tähelepanu). vabandusi leiab alati. minu mõte on pigem see - ilma valuta pole elu ja minu ülesanne on need valud kontrolli alal hoida. samas on ka vigastusi, mis välistavad jooksmise täielikult ning nende otsa ei tahaks viimasel kuul sattuda));
- vähene uneaeg (muu elu vajab samuti elamist, samas saan aru, et vajan rohkem uneaega koormustest välja puhkamiseks);
- treeningu olude muutumine (praegu väljas olev lumi ei võimalda asfaldi jooksuks kvaliteetseid treeninguid teha (kui Sa just ei võistle samades, lumistes, oludes). kannatab jooksutehnika, suureneb oht midagi ära venitada, samuti suureneb haigestumise oht (n. pikal otsal). seepärast olen viimase nädala tähtsamad treeningud kolinud sise tingimustesse);
- üle mõtlemine (tekitab liigset stressi ja lisaks võin muutuda liiga emotsionaalseks (emotsioonid vajavad siis välja elamist). samuti väsitab see vaimselt);
- varustuses kahtlemine ja uue hankimine (vahetult enne võistlust, siiski riskantne - kuigi olen seda korduvalt teinud :));
- vaimne tugi (mul pole treenerit, ega nõuandjat. tihti olen kahevahel ja tagaks mingit tuge/infot, millele toetuda);
- riskida või kindla peale minna (see on igavene dilemma võistlusel. joosta grupis või üksi? milline saab olema võistluse taktikaline pool? mis tempoga alustada?);
- kellaga või ilma (kas joosta võistlusel enesetunde järgi või jälgida kellalt vaheaegu?);
- liigne organiseerimine (ma oleksin hea manager:), kuid kui ma ise tahan võistleda, siis liigne rabelemine väsitab);
- reisiväsimus (võistlus toimub kahe lennu kaugusel. õnneks on taastumiseks kolm päeva);
- võistluse ilmastikuolud (kuigi soe kliima mulle meeldib ja sobib, siis viimane kuu on joostud suhteliselt külmades olude. seega +20-25 oleks seekord üsna karm. aga pole vaja üle mõelda);
- 100km (see on siiski pisut rohkem kui 90km, mul on tekkinud väike aukartus. EI, 100 läbi joosta pole mingi probleem, teema on pigem selles kuidas seda võimalikult kiirelt teha?);
- vormi ajastamine (kuidas see õnnestub? proovida midagi uut või jääda vana mudeli juurde ("taper")?);
- jook/söök rajal (pole aimugi mida korraldajad pakuvad? palju saab oma kraami kasutada?);
- kogenematus (sellisel võistlusel pole ma enne osalenud, ma ei tea mis üllatused ees ootavad. ja olgem ausad ma pole ka mingi "ultrajooksja". minu jaoks 100km pole päris ultrajooks).

Kui pikk peab olema ultrajooksja pikk jooks?

Olen oma ettevalmistumisega UltraVasan 90K ultrajooksuks jõudnud viimasesse faasi. Viis ja pool nädalat on veel jäänud ja enam pikemaks jookusotsasi ei julge venitada. Ilmselt pole ka mõtet, taastumine seab minu puhul omad piirid. Pühapäeval sain lõpuks 45 kilomeetrit kätte. Kas see on piisav 90 kilomeetri läbimiseks? Mul pole aimugi, aga eks 22. augustil selgub. Ega ma väga erialast kirjandust ei ole viitsinud lugeda. Kindlasti soovitatakse veel pikemaid jooksuotsi. Kuid samas olen seda meelt, et kõik on individuaalne - see mis sobib minul, ei pruugi sobida teistele ja vastupidi.

Pühapäevane 45 kilomeetrit ei kulgenud samuti kõige lihtsamalt. Ikkagi raske treeningtsükli viimane trenn. Jalad olid nagu pakud, kuid soojaks saades sujus kõik enamvähem hästi. Jalgadega probleeme ei tekkinud. Olen rahul, et vajalik trenn tehtud sai. Aega kulus paar minutit vähem kui 3,5 tundi. Plaan ei olnud tempoga väga üle pingutada, eesmärk oli distantsil veedetud aeg ja võimalikult palju jooksu maastikul. Raskeks tegi trenni see, et kolme ja poole tunni jooksul õnnestus ainult kaks korda paar lonksu juua saada - pisut ekstreemne ja kindlasti ei soovita. Tegu oli juhuste kokkulangevuse ja mu enda lollusega - vett ma kaasas ei kanna ja tanklates kus lootsin juua saada, polnud vett (kraanivett). Energia puudusesse ma ei jäänud, sest vajalikud geelid olid mul kaasas (neid kulus kaks ja pool ühikut). Küll jäin viimasel 10-l kilomeetril janusse ja reie lihased andsid vaikselt krambihoiatusi. Hoiatusteks need õnneks ka ainult jäid. Aga õppetunniks hea - joomine ja toitumine peab olema läbi mõeldud nii võistlustel kui treeningutel.

See nädal saab olema üle tüki aja kerge treeningnädal, kuigi taastumine pikast jooksust on kulgenud väga hästi. Üle pingutada pole mõtet, puhkust on samuti vaja. Jooksust ei tahaks ju ära tüdineda, veel eriti vahetult enne põhi võistlust. Koormuse kasvades on see oht tihti üsna reaalne. Taastumisest - olen viimaste pikkade jooksuotsade järel kasutanud külma vanni. Jäävannini pole veel jõudnud, kuid 10-15 minutit väga külma vett on jalgadele seni väga hästi mõjunud. Seda protseduuri jätkan ka tulevikus.

Viimasel viiel ja poolel nädala on treeningplaanis veel kolm pisut raskemat nädalat ja 2,5 kergemat nädalat. Rõhku tahan veel panna kindlasti jõu arendamisele. Kuigi olen kord nädalas teinud väga mägiseid krosse, tundub, et sellest ei piisa. Järgneva kolme nädala jooksul tuleb üks korralik jõusaalikuur läbi viia. Loodetavasti pean vastu. Varustusega pole samuti jõudnud tegeleda, see tuleb veel ette võtta.

Aa, lõpetuseks vastus esitatud esimesele küsimusele - ma tõesti ei tea, aga kui keegi teab, siis olen kindlasti valmis kuulama :-)

Mai kokkuvõte - tõusud ja mõõnad

Mai kuu kokkuvõte on siiani tegemata. Parandan vea. Ega selles kuus midagi väga head ei olnud. Kokkuvõttes üks paras mõõna kuu. Plaanis oli korralikult mahtu koguda, kuid tervis seadis omad piirid ja planeeritut ellu ei suutnud viia. Õnnestus korralikult haigeks jääda ning suisa 8 päeva treeningpausi pidada. Ehk mõjus kokkuvõttes puhkus ja ravi siiski hästi - kuigi emotsioon siis (haiguse ajal) oli allapoole nulli ja ega ta praegugi liiga optimistlik ole.

Numbrid mai kuu treeningute kohta: 31 päeva kalendris, 21 treeningpäeva, 10 puhkepäeva (8 neist haiguspäevad) - kokku 24 trenni, 27 tundi ja 22 minutit. Paar võistlusstarti tegin samuti, kuid seda pigem tempokrossi mõttes (kui aega tekib kirjutan neist eraldi).

Kokkuvõte:

Jooksmine - 21 trenni, 25 tundi 37 minutit, 305 kilomeetrit;
Ujumine - 0
Ratas - 0
Matkamine - 0
ÜKE - 1 tund 45 minutit.

Maraton vs Ultrajooks

Milline on maratoonari kõige olulisem trenn? Minu treening filosoofia kohaselt on kõige alus "pikk ots". Tempost olenemata pean seda treeningut kõige vajalikumaks ja üheks kõige mõnusamaks treeninguks, valmistudes maratoniks. Mulle lihtsalt meeldib paar tundi vaikselt tiksuda (kulgeda), igapäevastest probleemidest väljuda, omi mõtteid mõelda, olla omas maailmas, loodust nautida, tunda ennast tugevana, sest ma suudan ju kiiremini :).

Kuna lähenemas on uus kuu ja aprilli algusest plaanisin alustada UltraVasan ettevalmistusega (mitte, et ma praegu ei treeniks), siis viimasel pikemal jooksuotsal hakkasin mõtlema - milline võiks olla minu treeningkava järgnevaks neljaks ja pooleks kuuks? Milline võiks olla ultrajooksja kõige olulisem treening? Millised võiksid olla ultrajooksja ja maratoonari treeningkavade põhilised erinevused? Milline peaks olema jooksu kilomeetrite maht? Millised tegurid mõjutavad ultrajooksja tulemust?

Ma pean ennast ultrajooksjana täielikuks algajaks. Olgu, olen korra Haanja 100 ultrajooksu läbinud (just nimelt läbinud), kuid valmistunud, kava järgi treeninud pole ma ühekski ultraks. Igasugu läbitud pikad Xdream seiklused ja pikemad rogainid olen samuti läbinud kõige tavalisema jooksutrenni pealt. Mõtlesin, et võtaks seekord asja tõsisemalt ette - vaataks/küsiks ultrajooksu treeningkava ning püüaks sellest kinni pidada. Aga nagu ikka jooksis mu hea mõte esimese interneti külastuse järgi täiega kokku. Teadagi internetist leiab ju igasugu staffi, ühest äärmusest teise. Mida uskuda, mida mitte? Mis sobib minule, mis mitte? Oskab keegi soovitada mõnda lollikindlat varianti? Abi on teretulnud.

Eks ultrajooksuks ettevalmistumise kava osas määrab palju see, mis tasemel on plaanis võistlusel joosta ja mis tasemel hetkel olen. Lihtsalt läbida või anda endast kõik? Maksimalist nagu ma olen, kaldun mina selle teise valiku kasuks. Seekord ei plaani ma distantsi lihtsalt läbida, vaid võtan UltraVasan 90 ultrajooksu, kui hooaja kõige tähtsamat võistlust. Annan seal edast kõik.

Googeldades sain pisut targemaks (kahjuks mitte midagi täiesti uut) ja võtan soovitused allpool lühidalt kokku. Tähelepanu tuleb pöörata nii füüsilisele kui ka vaimsele poolele, ära ei tohi unustada toitumiskava, varustust ja meeskonda. Punktid on toodud suvalises järjekorras:

Selgus, et ultrajooksu põhitrenn on taas ... üllatus-üllatus "pikk jooks". Kuid kui pikaks seda trenni venitada, mis pulsiga joosta, mis tempot hoida, mis kellaajal joosta, millistes tingimustes, millise toitumisega, mitu nädalat enne võistlust teha viimane pikk jooks??? Oi jah, küsimärke kui palju. Sisetunne ütleb, et üle nelja tunniseid jooksuotsi ma trennis kindlasti tegema ei hakka. Põhjus on lihtne, mu keha lihtsalt ei pea vastu. Olen otsustanud, et mõned sellised pikad trennid teen mõnel Eesti suvisel maratonil - on lihtsam ennast sundida.

Teine põhiasi, mis soovitustest läbi kõlas oli - B2B treeningud. Eesti keeles - kaks pikemat treeningut järjestikustel päevadel. Varasemalt olen seda praktiseerinud - töötab, vähemalt minu puhul.

Kolmandaks soovituseks on valida endale sobiv treeningkava, treeningmeetod ja treeningtsükkel. Kava pean veel koostama, meetodi valima. Kuid mulle sobiv tsükkel on teada - 2+1 (kaks nädalat tõusvas mahus treeninguid, üks nädal taastumiseks). Olen üritanud ka 3+1 varianti, kuid see on mulle liiga raske. Kava koostamisel ei tohi ära unustada jõutreeninguid ja süvalihaste treenimist. Kui süvalihaseid ei arenda, siis ma oma jooksutehnikat üle 50-e kilomeetri säilitada ei suuda.

Neljas tähelepanek on mulle eriti südamelähedane. Selleks, et ultrajooksul hästi joosta, tuleb püsida tervena ja treenida järjepidevalt. Selleks pean ilmselt osad trennid tegema alternatiivsetel aladel - ujumine, ratas, matkamine. Muidugi ei tohi ma unustada puhkamist, mis vahel kipub ära ununema :-)

Viiendana tooksin ära võistlustingimustes treenimise. Maastikujooksuks tuleb ikka treenida maastikul (vähemalt pooled trennidest), mitte ainult asfalti nühkida. Sama lugu on mägedega, mäkke ja mäest alla jooksu annab treenida ainult sarnastes tingimustes, mitte lauskmaal. Lihas peab võistluskeskonnaga harjuma. Selle viimase teema pean enda puhul tähelepanelikumalt ette võtma.

Kuuendana tooksin ära sobiva ultrajooksu varustuse. Jalanõud, sokid, riided, joogid+-toidud ja nende hoidjad, kell, meeskond jne. Selles osas pean samuti panustama, sest asfaldi jalanõuga pole UltraVasan´ile plaanis minna. Ilm ilmaks, aga jooksujalanõu haakuvus pinnasega peab olema hea! Meeskonnaga on samuti kehvasti.

Järgmine punkt, seitsmes, on toitumiskava nii ettevalmistumisperioodil kui ka võistlusel. Ma ei ole kunagi selles osas kellegiga nõu pidanud, kuid seekord on plaan seda traditsiooni muuta. Tunnen, et selles osas on mul varu. Kui kellegil on nõuandeid, andku aga tuld.

Kaheksanda punktina toon ära psühholoogilise (vaimse) ettevalmistumise. Fakt on see, et 90-e kilomeetrisel ultrajooksul on mingil hetkel kõigil raske. Kes suudab oma raskustest paremini üle olla, vaimu värskena hoida, olla terve raja motiveeritud ja keeldub alla andmast - see on ka ultrajooksul edukam. Kui lihas enam ei jõua, siis tuleb muuta jooksu tehnikat, kui enam ei suuda joosta, siis tuleb edasi käia ...alati on olemas lahendus, alla ei tohi anda!l Muidugi arvestada tuleb ka sellega, et tihti on lihasväsimus hoopis peas kinni, siis tuleb sellest vaimujõuga üle olla. Siin jooksebki piir - kes suudab endast kõik anda ja kellel läheb ohutuli põlema ja ei suuda. Selge see, et päris suure osa ees ootavast 90-st kilomeetrist tuleb läbida üksi, selleks tuleb valmis olla.

Kokkuvõtteks. Mulle tundub, et maratoonari ja ultrajooksja treeningkavad on üsna sarnased, vähemalt olulisemad komponendid on samad - pikk jooks, B2B ja hulgi taastavaid jookse. Ära ei tohi unustad jõuharjutusi ja süvalihaste arendamist. Kiirustrenni pole ma varemgi (maratoniks valmistudes) kuigi oluliseks pidanud, kuid mingil määral (1-2x paari nädala jooksul) peab seda siiski ka ultrajooksuks valmistudes tegema. Kas või vahelduseks. Jooksu mahuga ei tasu hulluks minna, mingit paari sadat kilomeetrit nädalas ei hakka ma kunagi jooksma. Mul ei ole selleks aega ega soovi - töö, pere ja muud huvid nõuavad oma. Hea kui suudan keskmiselt üle saja kilomeetri nädalas teha, mis on ka enam kui kahtlane. Samuti ei tohi ära unustada vaimset poolt, toitumist, varustust ja meeskonda. Ootan huviga kuidas mu seekordne plaan ka ellu läheb. Motivatsioon on igastahes olemas.

Väike suusapuhkus Dolomiitides

Dolomiidid 2015