Viimane lihv enne maratoni - "marathon taper"!?

Laupäeval, 20. detsembril on tulemas selle aasta viimane jooksu maraton Tallinnas - 2014 Vana-aasta maraton. Algselt ma sellel üritusel ei plaaninud osaleda, kuid plaanid muutusid ning treeninguna plaanin taaskord need 42 kilomeetrit ette võtta. Viimane aeg on ennast kirja panna võistluse korraldaja kodulehel www.stamina.ee. Kuigi seekord ma mingit "erilist taperit" ei plaaninud, ega võtnud ka ette, siis annan allpool ülevaate milline see "marathon taper" võiks välja näha.

Minu nägemuses mõjutab maratoni eelse kahe viimase nädala (õnnestunud) tegutsemine (nn. "taper") lõpptulemust ca 8-9% võrra (ajaliselt, ikka soodsamas suunas). Tuginen allpool ainult enda varasematele kogemustele ja minu puhul on selline protsent asjakohane. Erinevate ekspertide kogemustega ma ei ole tutvunud ning sellekohaseid soovitusi siit ei leia. Samuti ei ole minu väited teaduslikult tõestatud, tegu on ainult minu varasemate kogemustega. Inimesed on erinevad, meetodid on erinevas - arvestage sellega, kui mõnda nõuannet siit kuulda võtate. Samuti arvestage, et "taperiga" võib kõik hoopis vussi keerata, jutt ei ole ainult olematust varasemast kogemusest ja valede meetodite kasutamises, vaid ka sellest, et kõigile inimestele "taper" lihtsalt ei sobi.

Alustagem sellest, mida peab andma "taper"? "Taperi" eesmärk on jooksja võimekuse tõstmine parimale tasemele sellel konkreetsel ajahetkel (maratoni päev). Detailsemalt: eelkõige vaimse ja füüsilise värskuse saavutamise maratoni stardiks. Aga ka vaimse kindluse, et ettevalmistus on läinud täkkesse ja planeeritav jooksutaktika on õige. Samuti pisivigastustest väljatulemise, energiavarude suurendamise (nagu mobiiliakude mahu suurendamine), sobiva vedeliku taskaalu saavutamise, koormusest välja tulemise jne.

Minu "taper" algab tavaliselt täpselt kaks nädalat enne võistlust, viimase pikema krossiga. Tavaliselt ei soovitata kaks nädalat enne maratoni väga raskeid treeninguid teha. Kuid mulle sobib selline mudel, kui teen viimase tõeliselt pika otsa just siis. Tõsi, tempot sellel trennil ma taga ei aja. Minu jaoks on oluline ajaliselt pikk (ca 95% maratoni ettevalmistuse pikimast jooksuotsast) treening. Vaimselt mõjub see mulle hästi ja füüsiliselt pole liiga kurnav, kahe nädalaga jõuan sellest välja tulla. Järgnev nädal (E-P) teen ma tavalise taastava treeningnädala. Siin ei ole pikalt midagi rääkida, sisult sama mis eelmine nädal, kuid mahult ca 25-30% väiksem. Mingit eraldi teravust, kontrollvõistlusi, testimisi ma ei tee. Täpselt nädal (tavaliselt ka kellaajaliselt samal ajal) enne maratoni teen ma viimase pikema krossi - 21-22km.

Viimane nädal enne maratoni (E-P), pisut detailsemalt:

Esmaspäeva hommikul alustan süsivesikute dieediga. Konkreetseid numbreid taga ei aja (tean millised tooted on süsivesikurikkad ja millised mitte), kuid oma menüüst kõrvaldan "enamik" süsivesikurikkad toitained. Oi see on raske, ma tean, kuid eesmärk annab jõudu. Tavaline menüü järgneval kolmel päeval on hommiku jogurt+muna, lõunal supp+kodujuust+muna, õhtul salat+liha või supp. Otse loomulikult tuleb lisaks lõuna ja õhtu oode - mõne porgandi või puuvilja näol. Ära ei tohi unustada joomist, rohket joomist. Maratonieelse nädala tavaline taks on 1,5 liitrit mineraalvett päevas (muud tavapärased joogid lisaks). Samuti alustan esmaspäeval regulaarse magneesiumi ja vitamiinide võtmise kuuriga. Parem ennetada haiguseid, mis hea vormi korral on kerged tulema, kui pärast kahetseda.

Treeningute osas on minul maratonieelne nädal välja kujunenud järgnevalt:
E - kerge taastav jooks 55minutit + ujumine + eriharjutused ja venitused;
T - puhkepäev;
K - soovitavalt hommikul kerge taastav jooks kuni 50 minutit + eriharjutused ja venitused;
N - kindlasti hommikul kerge jooksuots 35 minutit + võimlemine, jooksuharjutused, rütmijooksud (soovitavalt maratoni varustuses) + 10 minutit sörki + venitused;
R - puhkepäev;
L - võistluseelne soojendus (30 minutit kerget jooksu, 1-2 kiirendust (kuni minut) + 10 minutit rahuliku sörki + venitused).

Teisipäev-kolmapäev jätkan oma süsivesikute vaeste toitude ja rohke joogiga. Üritan võimalikult vähe "jalul" olla ja võimalikult palju horisontaalis viibida või vähemalt poolhorisontaalis (istudes). Kogu nädala üritan sättida oma toimetamised nii, et ööuni oleks vähemalt 8-9 tundi pikk. Lõunauinakuid ei õnnestu tavaliselt teha, kuid ka need oleks kindlasti abiks. Üritan võimalikult vähe inimestega suhelda (haigused), enamikest kohustust kõrvale viilida või edasi lükata. Kogu selle nädala kogun energiat, et see ühel ajahetkel välja elada.

Neljapäeval süsivesikute dieet jätkub, kuni planeeritud trenn on tehtud. See hommik on kõige raskem - kõht karjub süsivesikute järgi, vaim annab järgi (kõik on kehvasti, ettevalmistus valesti tehtud jne), kujutlen juba ette et olen haige, mõtted on ainult toidul (mida kõike ma pärast ära söön), never ever jne. Trennis olukord paraneb ja peale trenni on kõik taas normaalne. Minu sisemised "akud" on tühjad ja aeg on neid täitma hakata. Menüüsse tulevad taas süsivesikurikkad toidud: neljaviljapuder, mesi, kaeraküpsised, kuivatatu puuviljad, täisteraleivad, makaronid, riis, banaanid, müslibatoonid jne.

Reede kohalt pole midagi väga lisada. Ainult seda, et õhtul teen "pastaparty vol.1" ja tunnen juba süümekaid, et niipalju ei tohi ju süüa. Aga kogemused ütlevad, et see on ainult "mindgame", reaalselt on kõik kontrolli alla ja söömine vajalik. Portsud ei pea olema suured (seedimise teema), kuid süüa tuleks kvaliteetselt ja tavalisest tihedamalt. Neljapäev, reede, laupäev 6-7 söögikorda päevas (koos vahepaladega) on minule sobiv.

Laupäeva märgusõnad on võistluseelne soojendus, horisontaal ja toitumine.

Mina ilma võistluseelse soojenduseta (päev enne võistlust) ei saa. Selle teen tavaliselt 24h enne maratoni starti ja soovitavalt maratonirajal. Kui trenni ei tee, lööb minu vaim kohe kõikuma (olen proovinud, tean mis räägin) ja vaimujõu taastamine nõuab enegiat, mida ei tahaks kulutada. Niiet laupäevane soojendus on hädavajalik.

Horisontaal. Olen üsna palju käinud linnamaratonidel ja minu reisikaaslased on alati leidnud, et maratoni eelset päeva ei saa raisku lasta ja teinud korraliku linnaekskursiooni. Eks see ole prioriteetide küsimus, kuid ma ei ole nõus "maratoni" ära tegema päev enne õiget maratoni päeva. Seega laupäeviti piirduvad minu liikumised trenni ja söögikohta mineku-tulekuga. Enamik päevast lihtsalt "vegeteerin" diivanil või voodis - üksluine jah, aga eesmärk on nii lähedal.

Toitumine. Laupäeval on üsna oluline toiduga mitte üle panna, reaalselt on "aku" juba peaaegu täis, peaaegu. Joogiga on pisut keerulisem üle panna, pigem tuleb hoopis meelde tuletada - kus mu mineraalvesi on?! Maratoni eelsel päeval valin söömiseks pigem kergelt seeditavaid toitaineid, pluss igasugu batoonid. Muidugi on need mulle kergemalt seeditavad toidud ikka süsivesikurikkad, sellest ei pääse. Puder ja banaan on "in", aga täisteraleib ja kaeraküpsis "out" jne. Siin kehtib reegel: igaleühele oma. Õhtul tuleb "pastaparty vol.2", kus uusi maitseid ei otsi (eriti kehtib see välismaal). Ei taha kõhule seedimiseks mida uut ja väljakutsuvat pakkuda, töötab vana ja tuttav.

Kõht täis, tuju hea, varakult magama? Ei. Minu puhul see ei toimi, sest eelnevate päevade ja ööde pidev puhkamine, võistlusärevus, suht hiline söömine ei anna mulle parimat und. Samas tean, et viimase ööga ma enam midagi kihva ei keera (olen maratonile läinud 2 tunnise ja ka 7 tunnise ööunega, erilist vahet ei täheldanud). Magama lähen tavaliselt seitse tundi enne äratust, kui uni tuleb - tore, kui ei tule - pole hullu.Töö on juba tehtud, vaja vaid vormistada.

Pühapäev, maratoni päev. Hommikusöögi teen tavaliselt kolm tundi enne starti. Piisab väiksest pudrust ja banaanist. Peaasi, et midagi alla läheb. Jook ja viimane magneesium järgi ja olengi sisuliselt stardiks valmis. Jõuab veel voodis pikutada, toitu seedida, vetsu külastada, varustust sättida jne. Vahepeal (2 -> 0.5 tundi enne starti) mõni amps müslibatooni või banaani ja jooki peale - ei tee paha. Pool tundi enne maratoni starti teen väga kerge soojenduse ja sellega lõpetan maratoni eelse viimase lihvi andmise ehk "taperi".

Minul selline "taperi" mudel töötab, kerguse saab jalgadesse, vastupidavus maksimumi, energiat jagub, vaim on erk ja valmis, tahtmine on mega - rajal anna ainult tuld!

Kuidas üle elada kehv treeningpäev?

Enamik pikamaajooksjaid on mingis treeningetapis kogenud raskusi, tahtejõuetust, tüdimust ja vastumeelsust treeningute vastu. Tuju on nullis, hetke motivatsioon on nullis, kuidas sellest üle olla? Minu viimane nädal on olnud igas plaanis keeruline - vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt ja no ilm on ka olnud selline väljakutseid esitav. Rohkem kui ühel treeningpäeval olen läinud trenni vastumeelselt. Kas selline tegevus on õige ja jätkusuutlik?

Ma olen tavaline harrastaja, kes treenib enesetunde järgi. Olen iseenda juhendaja, kuhugi klubisse ei kuulu, ma ei pea oma treeningutest kellegile aruandma. Ma ei treeni võistlusspordi eesmärgil. Ma ei aja võistluseid taga ja võistlustel ei aja taga "kuulsust ja nutsu". Minu pere heaolu ei sõltu võistlemisest. Mulle lihtsalt meeldib joosta ja ma tunnen seda tehes ennast hästi. Minu jooksmise eesmärgiks on teada saada oma sisemise võimekuse piirid. Teistele võib see olla arusaamatu, kuid mind selline eesmärk motiveerib. Kas kõike ülaltoodut arvestades oleks "kehval treeningpäeval" mõistlikum: "nui neljaks" trenn igaljuhul ära teha või jätta treening ära?

Ma ei tea, et sellises olukorras oleks mingit kindlat ja töötavat lahendust, mida kindlalt kõigile soovitada. Nii nagu on inimesed erinevad, nii on erinevad ka päevad, olukorrad ja ajahetked. Minu seisukoht sellistes keerulisemates olukordades, 99-l juhul 100-st, on kahe variandi vaheline "hall tsoon". Mõtlen tavaliselt: "Trenni ära jätmine on halb variant, see on allaandmine. Kui ma trennis annan alla, mida ma teen siis veel maratonirajal, pikamaajooksja ei anna alla?! Samas üle treenimine on samavõrd halb variant. Organism annab märku, et midagi on valesti, midagi tuleb muuta. Vigaseks ei taha ka ju treenida." Nii ma tavaliselt teengi trenni ära, küll aga planeeritust teisel kujul. Näiteks: jooksu asemel ratas/ujumine/suusk/muu alternatiiv; kiire jooksuotsa asemel aeglane taastav; pika trenni asemel lühem; üksi treenimise asemel seltskonnas treenimine; treeningpäevade ära vahetamine jne. Tavaliselt olen selliste "kosmeetiliste" muudatustega piirdunud, kuid on olnud üksikuid juhuseid kui tuleb teha hoopis lisapuhkepäev.

Sellistel kehvematel päevadel, ma pigem kuulan enesetunnet, kuigi see võib tihti olla petlik (inimene on ju mugav). Parem teen vähem trenni, kui liiga palju. Ja järgmine päev on juba uus olukord, mida lahendada :-) Minu puhul selline lähenemine töötab - "trenni ego" saab maha rahustatu (trenn saab tehtud) ja "mõistuse häält" on samuti kuulatud. Pealegi treeningplaan on tihtilugu tehtud ideaalseid olusi arvestades, reaalne elu ei pruugi alati selline olla. See oleks lauslollus, kui enesetunnet kuulamata saja protsendiliselt treeningplaanil näpuga järge ajaksin. Kui nii teeksin, oleks ületreenimine üsna kerge tulema.

Novembri kokkuvõte

Novembri esimene pool mõõdus treeningute mõttes hiilgavalt. Kõik jooksutrennid, mis planeerisin, viisin ka ellu. Erilisi probleeme ei tekkinud. Otse loomulikult ei planeerinud veel teravamaid liigutusi (lõike, rütmijookse, jooksuharjutusi jne) ja jõusaali treeninguid. Põhjuseks/vabanduseks ikka alaselja tundlikus. Ehk saan nendega alustada uuest aastast. Kuu teine pool nii õnnestunult ei kulgenud. Vahetult enne Pääsküla raba maratoni, mille läbisin treeninguna, tekkisid probleemid jalalihastega. Tegin jooksmise osas kolm planeerimatut lisapuhkepäeva. Tundub, et oli abiks. Hetkel olen taas mõnusas treeningrutiinis.

Novembris treenisin 29 päeval 30-st, mille jooksul tegin trenni kokku 67 tundi ja 43 minutit. Treeningmaht alade kaupa:

Jooksmine - 28 trenni, 370km, 30h:43m;
Ujumine - 4 trenni, 9km, 3h:17m;
Ratas - 0
Matkamine - 51.89km, 10h:02m;
ÜKE - 23h:35m.

Võistlustest pole eriti midagi rääkida. Suhteliselt rasketes oludes läbisin (juba ülal mainitud) Pääsküla raba maratoni. Samas, rahulikus, taktis möödub ilmselt ka detsember. Võibolla osalen Vana-aasta jooksul Tallinnas, kuid muid võistlusi silmapiiril küll ei ole.

Lõpetuseks kaks statistika tabelit Endomondost:

2014 - Jooks - nädalate kokkuvõtted, kilomeetrid/aeg



2014 - Kõik treeningud - kuu treeningmaht (aeg) - november 

Lumine Pääsküla raba maraton

Kui eelmise nädala postituses jäi kõlama väike kahtluseuss, kas ma ikka jõuan neljandale Pääsküla raba maratoni rajale ja finishisse, siis läbi raskuste ja kõhkluste sai maraton siiski läbitud. Kuidas täpsemalt, sellest allpool täpsemalt ja pikemalt (pikk ja lohisev jutt on tulemas, kannatust).


Maratoni eelne nädal

Plaani järgi pidi olema üsna tavaline taastav treeningnädal: esmaspäev arendav tempokross, teisipäev ujumine ja taastav jooks, kolmapäev taastav jooks + rütmijooksud, neljapäev puhkus, reede taastav jooks, laupäev pikk ots (maraton), pühapäev taastav matk. Iga päev lisaks kere-jalgade eriharjutused ja venitused. Päris nii siiski ei läinud, sest kolmapäeva hommikul voodist tõustes tundsin ootamatut ebamugavust vasaku jala sääres. Lühike pindluu lihas või pikk varvastesirutaja? Teate ju küll, kus need lihased asuvad :-). Esialgu üritasin sellest "väikesest valu aistingust" üle olla. Õhtul, enne trenni, otsustasin jala igaks juhuks ära teipida. Kergelt joosta polnudki väga hull, lihas sai soojaks ja eriti tunda ei andud. Tegin ära ka osad planeeritud rütmijooksud, mis oli  siiski viga. Teravamaid liigutusi tehes andis säär kohe rohkem tunda. Katkestasin sisuliselt trenni ja lonkisin vaikselt koju. Õnneks oli tulemas trenni mõttes puhkepäev ja lootsin erinevate protseduuride abil järgneva 48h jooksul ennast taas jalule saada. Samas pani mõtlema, mis läks taas valesti? Kas pingutasin esmaspäevase raskema trenniga üle või tegin liiga jalgadele eriharjutusi tehes? Või ei olnud veel taastunud eelmiste nädalate treening mahtudes? Äkki ujumise ja jooksu vahe jäi liiga lühikeseks? Igastahes välja ma seda ei suutnudki mõelda ja leppisin taas põhjendusega - ülekoormus vigastus.

Reede õhtuks jala seis ei olnud oluliselt muutunud, sääres oli mingis asendis kerge valu nii neljapäeval kui ka reedel. Otsustasin reedese trenni ära jätta. Mõtlesin juba, et laupäevasest jooksust tuleb taas loobuda ja kirja läheb DNS. Üritasin viimasel hetkel isegi naisele oma stardikohta pähe määrida :-), ei õnnestunud, ilm ju ka selline karm (värske lumi ja külm). Olin kahevahel - mida teha? Reede õhtul langetasin viimaks otsuse: laupäeval lähen maratoni rajale, aga kui jalg ei kesta, astun rajalt. Võtan maratoni nagu tavalist pikka otsa - rahulikult ja lõdvalt. Hilisel õhtu tunnil veel lisa pasta sisse, muud head ja paremat peale, ohtralt mineraalvett, magneesiumi laks, vanade tossude otsimine (millised tossud küll värskel lumel võiksid pidada? pole ju ammu lumel jooksnud), jalale viimased jääkompressid ja massaažid. Kell kaksteist lõpuks magama.

Hommikul kell seitse äratus, puder kiirelt sisse ja tagasi voodisse - tunnike veel und. Kohe hea on kui maraton toimub kodule lähedal, ei pea varavalges kuhugi sõitma hakkama või suisa päev-kaks varem kohale minema. Poole üheksa paiku teine äratus. Viimased söögid-joogid sisse, väike ilma kontroll internetis (lumi oli maas, aga juurde ei pidavat tulema, temperatuur +1-2), probleemne vasak jalg soojendava salviga kokku, vaseliini kah õrnematesse kohtadesse, trenni riided selga (üleval 3 kihti, all kaks kihti, kahed buffid, kindad), kaks SIS geeli tasku, vahetus riided ja kaks paari tosse kotti, ja oligi minek. Autoga korjasin veel ühe sõbra peale ning mingi 9:40 olime võistluskeskuses numbreid välja võtmas. Aega oli veel piisavalt, jõudis isegi pool kildikest sörkida ja veenduda, et valitud tossupaar peaks kinni tambitud lumele sobima.


Pääsküla raba maraton (10 x 4.22km ringil)

Taktikaline plaan oli alustada rahulikult. Mul polnud mingit kindlust vasaku jala ja alaselja vastupidavuse osas, pealegi soojenduseks sobivad maratoni esimesed kilomeetrid alati väga hästi. Sättisin ennast kuhugi rahva keskele ja 10:00 oligi minek rajale.

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

1. Ring - 17:06
Kõigepealt pisut rajast, mis kümne ringiga jõudis üsna pähe kuluda. Kes veel ei tea, siis rada (ring) oli maha märgitud Tallinnas, Hiiu haigla kompleksi taga olevas männikus (metsateed ja rajad) ja Pääsküla raba ühel tuhateel. Ringi pikkuseks 4.22 kilomeetrit (mul on väiksed kahtlused selles osas, aga parem ei vaidle), paari väiksema tõusunuki ja 7-8 cm värske lumega, mis kiirelt kinni tambiti. Jagasin ringi enda vaimus neljaks osaks: 1) stardist rabateeni, metsavahel kitsal rajal ca 600m; 2) laiem rabatee koos pika sirgega ca 1.8km; 3) laiem valgustatud rada, tõus, kitsal metsarajal nikerdamine ca 800m; 4) Männimetsa laiem metsatee ca 1km.
Start. Enamik rahvast alustas rahulikult, ainult mingi 4-5 esimest panid kohe omas (kiiremas) tempos minema. Minu rahulik alustamine oli siiski pisut kiirem kui teistel, seepärast jooksin esimese pool kilti raja kõrval, kuni sain vabasse vette. Ees 100 meetri kaugusel paistis olema veel 6-7 maratoonarit. "Esimene kilt 4:30, väga hea, nüüd peaks lihas juba soe olema" - selline oli mu mõte tollel hetkel. Rabatee pikal sirgel võtsin sisse soovitud rütmi ja tempo (<4:00) ja panin autopiloodi peale. Miks <4:00? Kaks viimast tempokrossi, mis olin teinud nädalase vahega esmaspäeviti, näitasid, et 4 minutit kildile ei tohiks olla probleem. Seda siis terve maratoni ulatuses. Tempokrossid olid küll ainult 9km pikad, kuid mulle sellest piisas. Optimist?! Võibolla, kuid mul on natuke kogemusi ka. Kõhklusi tekitas ainult jalgade seis, lumine libe rada ja maastikul jooksmine, milles ma ei tunne ennast kõige paremini (tugevana).
Pikal rabateel mõõdusin veel paarist jooksjast ja raba osa lõpuks olin esimesele grupile järgi jõudnud. Kuigi mulle tavaliselt meeldib joosta teiste tuules ning ennast võimalikult palju säästa, siis seekord otsustasin teisiti - jätkan omas tempos. Mõtlesin: "Tegu ju ikkagi ainult pika trenniga, ei ole vaja ennast lolliks mõelda ja mingit erilist taktika jooksul tegema hakata." Jalas olnud Asics jooksutoss töötas hästi, jalavalu ei meenutanud end, olek värske - mis viga nii joosta. Teised liidergrupist (Tõnu Lillelaid, Villu Eller, Martin Sagaja) võtsid mulle kohe sappa. Eemalt võistluskeskusest kostus juba teadustaja Riho Järvelaineni juttu, esimene ring hakkas läbi saama. Lähemale jõudes suutsin juba jutuvadinast sõnu eraldada - selgus, et oleme jube kiirelt alustanud, võrreldes varasemate Pääsküla maratonidega. Kõlasid kõhklused/kahtlused, mehed kas ikka nii kiirelt kestate lõpuni? Ausalt õeldes polnud ma kella eriti jälginud, aegajalt viskasin kiirusele pilgu peale - tempo pisut alla nelja minuti kilomeetrile oli OK ja plaanisin enamvähem samas tempos jätkata. Polnud seal midagi liiga kiiret.

2. Ring - 16:25
Ringi esimese osa lõpus oli laskumine, selline 100 meetrine, väikese 2-3-4% nurgaga. Teisest ringist alates, lasin keha raskusel seal oma töö ära teha. St. jooksu tempo tõusis märgatavalt. Libedus tegi selle liigutuse pisut ärevaks, kuid toss töötas hästi (usaldasin täiega) ja esialgu probleeme polnud. See oli jälitajatele vist pisike üllatus. Sammud seljataga vaibusid, hiljem rabateel jõudsid Tõnu ja Villu vist mulle sabasse tagasi. Selja taha ma jooksu ajal ei vaata, niiet ma pole päris kindel, mis järjekorras nad tulid.
Vahepeal mõtlesin, et annaks vedaja rolli kellegile teisele ka, kuid matsin selle mõtte eos. Raja pind oli libe ja ebatasane, sellistes oludes on mul vaja head ja selget vaatevälja ja vedurina grupi ees nägin ma raja iseärasusi kõige paremini. Algselt plaanisin esimese geeli tarbida teise ringi lõpus, kuid otsustasin head enesetunnet ära kasutada ja lükkasin geeli tankimise ringi võrra edasi. Taas võistluskeskusesse jõudes sain teadustajalt teada, et oleme Tõnuga kahekesi ette jäänud. Villu oli ilmselt ringi kolmanda osa tõusul maha jäänud.

3. Ring - 16:05
Kolmanda ringi alguses kadusid sammud selja tagant taas. Kuna joogipunkti jätsin taas vahele, siis järeldasin, et Tõnu jäi ilmselt sinna kohmitsema. Ootama ei hakanud, jätkasin omas tempos. Ringi esimese osa lõpuks oli Tõnu tagasi. Kui teise ringi lõpus jõudsime järgi esimestele ringiga mahajäänutele, siis kolmandal ringil pikal "tagasirgel" tuli aeglasematest möödumist pidevalt ette. Omamoodi oli see positiivne - vahel ergutati (üritasin samaga vastata), vahel sooviti lihtsalt jõudu. Vaheldust oligi vaja. Samas mõned hetked olid ka negatiivsed, siis kui ootamatult ette astuti ja kokkupõrke vältimiseks olin sunnitud libedal "jänese haake" tegema (välja kukkus nagu "kits libedal jääl") või kõnniti mitmekesi kõrvuti, arvestamata, et keegi võib veel rajal liigelda. Raja andmisest ma ei räägigi, see pole nii oluline. Aga järgnevat palun kaasjooksjatelt küll: inimesed hoidke silmad-kõrvad lahti ja ärge muutke ootamatult trajektoori, arvestage rohkem teistega. Sellel teemal peaks kohe eraldi postituse tegema, saaksin ennast välja elada :-)
Kolmanda ringi kolmandal osal, ainsal tõusul, kusagil 12. kilomeetril andis vasaku jala säär esimest korda märku - võta rahulikumalt. Ilmselt olin tõusu liiga hoogsalt võtnud. Otsustasin, esimest "märguannet" eirata ja tähelepanu mujale juhtida, oli aeg esimeseks SIS geeliks. Jooksutempot sellise pisiasja peale langetama ei hakanud. Võistluskeskuse joogipunkti taas ei kasutanud, kuigi ... jah tühja geelipaki viskasi joogipunktis prügikasti:-)

4. Ring - 16:01
Paarisrakendina jätkasime rajal kulgemist. Mina ees, Tõnu tuules, möödusime aeglasematest, tempo ikka mulle sobivalt <4:00. Kiirelt mäest alla, hea rütmiga rabateel ... üsna igav hakkas, tegin siis natuke mõttetööd: millal ma sõber Gaspari kätte saan, kui tema jookseb tempos 5 minutit/kilomeetrile? Nii ta enne jooksu lubas. Minu arvestused ütlesid, et samas tempos edasi jätkates, saan ta viiendal ringil kätte. Kuid nii ei läinud. Neljanda ringi lõpus, võistluskeskuses oli esimene tuttav nägu Gaspari oma. Asjatas teine seal, ei saanudki aru mida ta seal passib? Ring hiljem sain aru, mees oli päeva lõppenuks kuulutanud ja kolme ringi järel rajalt maha tulnud. Mul seda plaani küll ei olnud.

5. Ring - 16:07 (poolmaraton 1:21:45)
Joogipunkt oli iga ringi alguses, nagu eelmised korrad, jätsin ka seekord selle vahele. Olin tulnud rajale oma SIS geelidega ja enne ei näinud mõtet midagi lisaks võtta, kui omad varud otsas. Külma ilmaga on vedeliku kadu tavaliselt üsna väike, selle vähese lootsin kompenseerida kaasas veetud SISiga. Mõtlesin, et küll ma distantsi lõpupoole jõuan juua ka võtta või siis peale lõpetamist :-). Viiendal ringil midagi erilist ei toimunud. Vedasin nagu ikka, ringi teisel osal (tagasirgel) pisut kiiremini, kolmandal osal mäkke taas rahulikumalt, neljandal osal oma keskmises tempos. Jalalihased täitsa toimisid, tehnika oli veel paigas ja tossud ikka pidasid. Mõte töötas juba maratoni teises pooles: "jätkan samas rütmis/tempos, vaatab kui kaua kestab; geeli manustan kuuenda ringi lõpus, siis vaatab edasi mis saab; poolmaratoni omad ilmselt selga ei tule, kui ma just päris seisma ei jää."

6. Ring - 16:06
Sellel ringil toimusid lõpuks suht üksluises jooksus mingid muudatused. Tavaliselt olen jooksu ajal "omas maailmas" ja ümbritsevat väga tähele ei pane. Jälgin küll pingsalt ees olevat rada (varasemad kurvad kogemused igasugu konarustega), kuid muust ümbritsevast olen suhteliselt välja lülitatud. Nii ka seekord, üks hetk märkasin, et samme minu selja tagant enam ei kosta?! Omast arust ja minu kella järgi, silkasin ikka samas tempos edasi, kuid Tõnu oli maha jäänud. Ilmselt tagasirgel. Mida värki? Algul arvasin, et küll ta järgi tuleb - ilmselt hetkeline tempo langus. Kuid ei tulnud, jätkasin üksinda.

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

Eks uus olukord oli mullegi demotiveeriv, mõte töötas vales suunas ja tulemus oli kohe kerge tulema.
Kuuenda ringi kolmandas osas, vahetult enne tõusu, tähelepanu hajus ja õnnestus kergelt vaskut hüppeliigest venitada. Ebatasane rada noh. Mõtlesin: "Krt küll, jälle. Ma kohe oskan." Õnneks väga hullult jalg väljas ei käinud ja sain peagi valuvabalt jätkata. Adrenaliin teeb õnneks oma töö. Samas sain aru, et pöid ei ole enam nii värske kui peaks. See mõjus mulle kui äratuskell. Suutsin taas kontsentreeruda jooksule, mitte oma mõtetele. Muutsin sammu veidi lühemaks ja rütmi kiiremaks, kuid kiirus jäi samaks. Enne võistluskeskust võtsin ära teise SIS geeli ja minek oligi seitsmendale ringile.

7. Ring - 16:00
See ring oli lust ja lillepidu. Geel sees, energiat jagus, joosta üksinda liidrina, rahvas toetamas - no mida veel tahta. Ega mul mingit ülevaadet olnud, kui pikalt ees olen? Aga ega see väga tähtsust omanudki, sest ütlen veelkord - energiat jagus :-)

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

8. Ring - 16:18
Ringid ei olnud vennad, eriti veel seitsmes ja kaheksas. Eelmine ring oli olnud super, see aga täielik nuhtlus. Eks väsimus kuhjus ja selle ringi teisest poolest algas alles maraton, ehk kannatamine. Vaim oli veel erk ja motivatsiooni leidsin pisiasjadest: vaid kaks ringi veel, see on ju nohu; ma pole joogipunkti veel külastanud, sealt saan head ja paremat, lisaenergiat samuti; seljad tulevad aina vastu, järelikult jõuan veel küll; sellistes mulle mitte sobivates oludes, on ju isegi hästi läinud!
Füüsis enam nii hea ei olnud. Kuigi olin tiheda rütmiga üritanud säästa jala sääre- ja reielihaseid, siis distants ja aeg olid teinud oma töö - tagareied ning (üllatus-üllatus) parem säär olid pinges ja üsna läbi. Ilmselt lagunes pisut ka tehnika, pöid enam ei kandnud nii nagu vaja. Laskumistel kippusin liigselt kannale maanduma, jalg tahtis mitmeid kordi alt libiseda. Tõusud ja raskemad kohad võtsin aina rahulikult, laskumistel polnud enam nii enesekindel kui varasematel ringidel. Varasemalt probleemsed vasak säär ja alaselg - neil polnud häda midagi. Ju ma siis alateadlikult kompenseerisin vasaku jala nõrkust parema jala suurema tööga.
Ennast motiveerides jõudsin kaheksanda ringi lõppu ja plaaneerisin väikest korraldajate cola laksu. Aga jäin sellest ilma. Naisterahvas kes juua pakkus, algselt ei kuulnud, mis ma soovin, ja kui info kohale jõudis olin ma juba joogipunktist mõõdas. Eks nad olid juba harjunud, et ma midagi ei taha.
No ja nii läbi ma ka nüüd ei olnud, et tagasi hakkaks minema :-)

9. Ring - 16:38
Motiveerimine jätkus. Suutsin endale selgeks teha, et see on tänase päeva tähtsaim ring. Küll see viimane tuleb juba lihtsamalt. Inimloomus on ju iseenesest lihtne, kui vaid teaks mis nuppudele vajutada?! Minu puhul sellised nõksud töötavad. Ringi esimesed kaks osa läksid hiilgavalt, vahepeal tagasirgel nägin kellalt suisa numbreid 3:47 kilomeetrile. Ringi kolmanda osa läbisin teadlikult kergemalt, et jalad ikka lõpuni kestaks. Vastupidavust oli, tahtmist oli, kui vaid jalad järgi tuleks.

10. Ring - 16:59
Viimane ring. Seekord ma joogipunktist joogita ei lahkunud. Coca tops näppu ja paar lonksu otse kurku :-) Joomine sõna otseses mõttes ebaõnnestus, aga maitse sain suhu. Sain teada, millele finishis panustada. Need kaks lonksu cocat ja kaks SIS geeli jäid ainsaks lisaenergiaks, mis maratoni rajal ära tarvitasin. Tagantjärgi mõeldes - sellest täitsa piisas, sellises ilmas ja tempos jooksmiseks. Kehal pekki ju on, kust organism lisaenergiat vajadusel võiks ammutada. Viimasest ringist pole suurt midagi rääkida. Kõik kordus, kümnendat korda. Jalad olid kanged - jah, kannatasin - jah, raske oli - jah, möödusin ringiga mahajäänutest -jah, tempo lasin alla - ei. Veel eelviimane täis kilomeeter oli alla nelja minuti. Tempo võtsin teadlikult alla alles paarisajal viimasel meetril, siis kui finish paistis ja tagant kedagi tulemas ei kuulnud. Ajaga 2:43:45 jalutasin üle finishijoone. Teine maratoni pool ajaga 1:22:00.

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

Maratoni järel ...

Korraldajalt medal kaela, diplom kätte ... ja söögilaua äärde :-) Taastumine võis alata. Sellise väikese maratoni korraldajad ja osalev rahvas moodustavad üheskoos mõnusa "kommuuni", kus kõik tunnevad kõiki, kõik ergutavad kõiki, cool. Söögilaua ääres sai päris pikalt muljeid vahetatud, tosse ja pidamist võrreldud (enamik jooksis ikkagi suvise asfaldi tossuga, nagu ma isegi), mööduvaid jooksjaid innustatud. Pisut hiljem tegin peale kerge sörgi, seejärel soojad riided selga ning uuesti rajale. Tegin pikema matkamise maratoni ringil, seekord tagurpidi suunaga. Osa rahvast jõudsin rajal ergutades päris ära tüüdata, kuid selline kerge jalutamine mõjub jalgadele alati hästi. Veri peab ju ringi käima.

Kokkuvõtteks. Viga endale ei teinud, see on põhiline. Hetkel olen seisus, kus maratoni distantsi annab täitsa talutavas tempos läbida, kuid ultra oleks selgelt ülejõu käiv ülesanne. Eks mu ambitsioon on üsna suur - 2 x maratoni distants asfaldil, võiks ikka ca 4 minutit/kilomeetrile läbitav olla. Selles suunas jätkan tööd. Hetkel on vastupidavus igati OK, kuid jalad ja selg (lihased, kõõlused) on liiga nõrgad. Kogu tugiaparaat on selgelt kehvake. Tegelikult on see ka arusaadav, sest teadlikult olen enamik senistest jooksmistest teinud madala pulsiga. Kiiremaid liigutusi peab rohkem tegema hakkama, aga ilmselt alles kevadel :-). Eelistan asja võtta rahulikult, võibolla liiga rahulikult. Sama lugu on füüsisega. Kui eriharjutused kõrvale jätta, siis üldfüüsilised trennid (pean silmas jõusaali ja mägiseid jookse) on olnud "out" alates augustist. Jõusaali plaanin küll lähiajal naasta, lihtsalt peab. Kõigile maratoni jooksjatele on oluline, et jalgades oleks "vurtsu" ka viimaseks neljandikuks. Selleks ongi jõutrennid.
Tänud korraldajatele, järgmise korrani.

Haanja Ultra100 2014 - DNS. Heategevuslik 4. Pääsküla raba maraton - ...?

Septembri kuus, peale Tallinna Maratoni läbimist (täpsemalt: SEB Tallinn Marathon 2014 ), tekkis ootamatult plaan osaleda novembri esimesel päeval ultrajooksul - Haanja Ultra100. Plaan oli kena, kuid välja kukkus nagu alati ... kevasti, st.ei jõudnudki starti. Põhjuseid oli mitmeid, kuid peamine neist seljavigastus, mis andis oktoobri kuu trennides pidevalt tunda. Kartsin, et 100 kilomeetrit võib olla seljale liig ja pärast ravin ennast mitmeid nädalaid. Arvestades järgmise aasta plaane, ei tahtnud seda riski võtta.

Laupäeval, 22. novembril lähen siis teisele katsele. Heategevuslik 4. Pääsküla raba maraton on üritus, millel olen nüüd kirjas ning loodetavasti ka stardis. Kellel huvi maratoni vastu, see leiab lisainfot aadressilt www.haanja100.ee. Viimased viis nädalat olen füsio näpunäidete järgi oma selga igapäevaselt tugevdanud, ise samal ajal pidevalt edasi treeninud. Tõsi, jooksutrennid pole olnud piisava intensiivsusega, et olla heas vormis. Kuid tasa sõudes olen siiski mingi vormi saavutanud ja plaan on teha trenni mõttes üritus kaasa. Tahan näha, mis seisus olen. Võibolla ma olen loll ja otsin endale õigustusi, kuid vajan väikest "moti süsti". Ja parim variant selleks on panna jalg taas joonele. Võistlustuhin kibeleb sees juba pikemat aega. Pealegi distants on lühem kui Haanja Ultra100, reljeef kergem, pinnas pehme, rada tuttav, jooksmine toimub ringil (saab alati rajalt ära tulla, kui miski piinama hakkab), raja teenindus kindlasti kiiduväärne ja starti ei peagi autoga sõitma mingi 3,5 tundi, piisab 10 minutist. Lõpetuseks, minu selja olukord on kindlasti parem kui poolteist kuud tagasi. Ilm küll ilmselt keerab ära, kuid pika otsa teeksin nädalavahetusel nii kui nii. Seega ... rajal näeme. Loodetavasti suudan seekord maratoni võtta mõistusega ja ennast mitte üle hinnata :-)


Pääsküla raba (www.haanja100.ee)

Motivatsioon?

Enamik pikamaa jooksu huvilisi teab (vähemalt teoreetiliselt) või omab arvamust, millest sõltub jooksja hea tulemus võistlusel. On selleks siis jooksja poolsed omadused - geenid, füüsiline andekus, vanus, tervis, kordinatsioon, vastupidavus, taastumine, ainevahetus, vaimne tugevus, füüsilised mõõdud, töökus, täielik pühendumus, sisemine motivatsioon, jooksutehnika ... või hoopis jooksjat toetavad, aga välised tegurid - treeningmetoodika, treeningplaan, õpitud jooksutehnika, kumulatiivne maht, toetav meeskond, toitumine, taastumisvahendid, konkurentsi võimeline varustus, head treeningu tingimused, soodsad võistlustingimused, kõva konkurents jne. Nõustun, et edukaks tulemuseks on vaja enamike loetletud omadusi ja tingimusi, kuid milline neist on kõige olulisem?

Viimasel ajal, oma erinevaid vigastusi trotsides, olen sellel teema pikalt mõelnud ja sõpradega rääkinud ja vaielnud. Olenemata jooksja tasemest - nädalavahetuse sörkija, algaja treenija, teadlikum harrastaja, treeneri käe all treeniv amatöör, profisportlane - peab ju olema miski, mis on edu aluseks. Mis võiks olla see üks omadus-tingimus, kõige olulisem, mis oleks eduka jooksu (jooksja) alustalaks? Kindlasti on erinevatel jooksjatel sellel teemal erinev arusaam, kuid minu jooksufilosoofia kohaselt on kõige olulisem sisemine motivatisoon.

Miks? Minu põhjendused on järgmised. Jooksjat toetavad välised tegurid heidan ma kohe kõrvale, sest olgem ausad, kui ei ole jooksjat, siis pole mingit vahet kui hea on sinu treeningplaan, meeskond, toitumine, varustus või ideaalsed ilma tingimused võistlustel. Seega tuleb kõige olulisemat tegurit edasi otsida jooksja poolsetest omadustest.

Neid omadusi on väga palju. Loodan, et ülalpool said kirja enamik olulisematest. Kindlasti mitte kõik. Käin võrdusena läbi just enda poolt välja toodud omadused.
Geenid - kui ema-isa olid edukad jooksjad, kas mina olen siis sündinud jooksja? Päris nii see ikka ei ole. Eeldused võivad olla head, kuid kui ma ikka ei taha joosta ja mind huvitavad hoopis teised asjad, siis ei tule minust ka edukat pikamaa jooksjat.
Füüsiline andekus (talent) - paljud peavad seda kõige olulisemaks teguriks. Mina mitte. Talent annab eelise, mida paljud andekad ei suuda ära kasutada, kuid talenti annab korvata meeletu tahtmise, pühendumuse ja raske tööga. Kui juba tippspordis on nähtud vähem andekaid pikamaa jooksjaid teistele kandu näitamas, siis asjaarmastaja tasemel on kaasa sündinud andekus sekundaarne.
Vanus (täisealine kuni penskar) - viimasel ajal kuulen pidevalt: "ma olen juba nii vana, tunnen, et enam ei ole võimalik taset hoida (arenemisest rääkimata)". Oma sisemuses nõustutakse eos, et ollakse allakäigu trepil ja see on paratamatus. Tippsportlase puhul, vanuses (40+) ma mingil määral isegi nõustuksin selle väitega, kuid tavainimese tasemel kindlasti mitte. See ei ole mingi paratamatus, see on sulaselge laiskus. Inimesed lihtsalt ei adu, kui palju ressursse on veel kasutmata ja kes see ikka oma mugavustsooni viitsib muuta. Muidugi on vanuse lisandudes hea pugeda vabanduse taha - ma olen juba nii vana. Aga ei ole ju kusagil kirjas, et 50 aastaselt pean ma jooksma maratoni 10 minutit aeglasemalt kui aasta varem. Selge see, et vanuse lisandudes (45+? Või hoopis 50+?) inimese füüsilised võimed langevad, tervis halveneb jne. Kuid seda annab 90% juhul kompenseerida muude omaduste/tingimustega. Tänapäeval on vanus ainult number, tobe on pidevalt selle taha peitu pugeda (võibolla pensionärina mõtlen midagi muud :-).
Tervis - see on üsna oluline komponent tervikus, kuid kas kõige olulisem?! Pigem siiski mitte. Tervisega on mul endal olnud, ka hetkel, pidevalt probleeme. Trenne ei saa teha, muremõtted kogunevad, järjepidevus kaob. Kuid milleks mõelda negatiivselt? Pigem mõelda positiivselt - peale mõõna järgneb alati tõus. Pealegi kui vaim on tugev, siis saab pea alati vigastus pauside ajal teha alternatiiv trenne. Ei viitsi! No siis pole ju probleem tervises, pigem tahtmises.
Kordinatsioon, vastupidavus, taastumine, vaimne tugevus, jooksutehnika - kõik need komponendid on tööga arendatavad. Selge see, et osadel pikamaa jooksjatel on eelised (a'la sünnipärane hiilgav taastumine koormustest või loomulik jooksutehnika jne). Kuid me saame neid tegureid ise arendada, küsimus on ainult tahtmises. Seega need ei saa olla kõige olulisemad jooksja omadused.
Ainevahetus - selle oleks pidanud tervisega ühte patta panema. Kindlasti on ainevahetus oluline, nii jooksuks energia saamiseks, vigastustest paranemiseks, kaalu hoidmiseks jne. Kuid mitte kuidagi ei saa ma seda pidada kõige olulisemaks. Kui ainevahetus on kehvem kui teistel, tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha - üksipulgi välja selgitada sobivad toitained ja teha sobiv toitumisplaan, kasutada rohkelt taastavaid treeninguid ja taastus vahendeid vigastuste ennetamiseks. Tuleb leida õige tee.
Füüsilised mõõtmed - võtame mees tippmaratoonarid ette ja me näeme 1,5 meetriseid päkapikke (Sammy Wanjiru, Haile Gebrselassie) ja 1,8-1,9 meetriseid suuremaid isendeid (Paul Tergat, valgete iidol Ryan Hall). See ütleb ju kõik - jooksja pikkus ei ole kõige olulisem (ärme päris äärmustesse lasku). Kehakaal? Kehakaal on pikamaa jooksus väga oluline, kuid seda va kaalu saame meie ise vägagi mõjutada. Nii üles kui alla. Seega küsimus on taas meie tahtmises, kas tahame elada pidevas söömaorgias (joomaorgias) või leiame, et elus on muud huvitavat samuti teha.
Töökus - õnneks ma ei koosta tabelit ja kuhugi seda töökust eraldi paigutama ei pea. Muidugi on see üks olulisemaid komponente, kuid tööd annab ju teha (tõsiselt ja korralikult) ka nii, et silmis puudub säde (tahe). Sellises olukorras me maksimaalset ei saavuta. Inimene juba on selline, et edasi lükkavaks jõuks on eesmärk.
Jooksja sisemine motivatsioon - tahtmine, motivatsioon, motivaator, eesmärk. Enda puhul saan õelda - see on kõige olulisem. Kui seda ei ole, siis ei tule tulemust ja kõik läheb kehvasti. Kui seda ei ole, tekib lumepalliefekt halbade asjade osas ja seda pidama saada on oi kui keeruline.

Olenemata jooksja tasemest on motivatsioon liikuma panevaks jõuks kõigile. Leidke endale sobiv motivaator ja te näete kuidas teised olulised komponendid järgi tulevad. Ei ole mingit vahet kas jooksja motivaator on kehakaalu langetamine, terve olemine, esimese maratoni läbimine või maailma rekordi püstitamine. Oluline on oma eesmärkide poole püüdlemine.

Kokkuvõtteks. Oi pikk jutt sai :-) Hea jooksu tulemus sõltub kümnetest pisiasjadest. Mis on kõige olulisem, seda otsustab iga jooksja ise. Minul on see sisemine motivatsioon ja usun, et ka paljudel teistel.

Oktoobri kokkuvõte

Oktoobris kulgesid treeningud üle kivide ja kändude. Mahuga jäin rahule, kuid intensiivsus on olnud väga madal. Takistuseks olid pidevad pisivigastused, millest ei ole siiani lahti saanud - alaselg ja vasak tagumine reis. Olen ise püüdnud võimaluste piires ravida ja kahel korral külastanud Fysioparki. Jooksmine ei ole keelatud, kuid kiiremaid ja intensiivsemaid trenne soovitati vältida. Olen püüdnud sõna kuulata ja enamasti rahulikult kulgeda. Lisaks olen muidugi kümneid tunde hommikuti või õhtuti eriharjutusi teinud selja- ja kerelihaste tugevdamise tarbeks. Tüütud, kuid loodetavasti on abiks. Usun, et hiljemalt novembri teiseks pooleks olen sellises füüsislises konditsioonis, et saan vaikselt jooksutreeningute intensiivsust tõstma hakata. Seni aga kulgen ultrajooksule sobilikus rahulikus rütmis.

Oktoobris oli kokku 29 treeningpäeva ja 2 puhkepäeva, mille jooksul treenisin 53 tundi ja 11 minutit. Alade kaupa jagunes treeningmaht järgnevalt:

Jooksmine - 28 trenni, 399 km, 34h:24m;
Ujumine - 4 trenni, 7.25 km, 2h:57m;
Ratas - 1 trenn (BikeXdream), 72.8 km, 4h;
ÜKE - 11h:50m

Oktoobris osalesin kolmel võistlusel: Paide-Türi Rahvajooks, BikeXdream Nelijärvel, Pärnu Kahe Staadioni jooks. Jooksuvõistlused sai läbitud treeningu eesmärgil ja treeningtempos. BikeXdreamil üritasin samuti rahulikult võtta, kuid "olematu" toitumise tõttu läks lõpuosa ootamatult raskeks.


Allpool kaks statistika tabelit Endomondost (nädalate kaupa):

Jooksu treeningute maht (kilomeetrid/aeg) nädalate lõikes.

Kõikide treeningute maht (aeg).

Pärnu Kahe Staadioni jooks 2014

Pühapäeval sai üle aastate osaletud ühel Pärnus toimuval võistlusel - Pärnu Kahe Silla Klubi poolt korraldatud Kahe Staadioni jooksul. Kuigi ma olen pärit Pärnumaalt ja vanemad suisa elavad Pärnu linnas, siis ei ole ma olnud eriti usin Pärnu jooksudel osaleja. Viimati osalesin 2012 aastal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul. Üritan seda viga järgmisel aastal parandada, luban!

Pärnu Kahe Staadioni jooks on olnud jooksukalendrites juba minu keskkooli aegadest, st 80-ndate teisest poolest. Ometi ei suuda ma meenutada, kas see oli mul teine või kolmas kord osaleda sellel rahvajooksul. Seda mäletan, et viimati kui jooksin, oli distants selgelt lühem - ca. 5,5 kilomeetrit. Nüüd aga juba korralikud 7,48 km. Jooks ise toimub traditsiooniliselt Raeküla staadionilt Kalevi staadionile. Kuna viimane on juba aastaid paras "tondiloss" ja nn. remondis, siis toodi finish pisut lähemale, tänavale. Seepärast ka korraldajatelt selline väga täpne kilometraaz - 7,48. Plaanisin joosta taas koos oma naisega. Temale oli see planeeritud hooaja viimaseks võistluseks. Ma ei teagi, kas mul on juba väike "võistlushirm" sees, et jooksen võistlustel jänesena naise võistlustempos. Igastahes miski pole suutnud mind sellel aastal veenda jooksma oma võistlustempos. Ju ma pole valmis veel :-)

Viimasel hetkel, tegelikult isegi peale viimast hetke, sai meid reede õhtul jooksule kirja pandud. On-line regamine oli juba kinni, aga õnnestus telefoni teel. Nädalavahetuse ilma prognoos oli jube - külm, tuuline ja pühapäev vihma ka veel. See kõik meid õnneks ei heidutanud ja pühapäeva ennelõunal olin autoga Pärnus. Kuna start ja finish olid erinevates kohtades, tuli välja mõelda mingi logistika skeem. Mis seal ikka, parkisin auto enamvähem raja keskele - Pärnu Mai Selveri kanti. Sealt jäi starti pisut rohkem kui kaks ja finishisse ca kolm kilomeetrit. Auto juurest otsustasime soojenduseks jalutada-sörkida Raeküla staadionile ja pärast finishist taastusjooks autoni tagasi. Kuna ilm oli ikka üsna nadi - pluss 4-5 kraadi ja kõva tuulega otse merelt (Pärnu ju merelinn:-)), siis ega väga ei tahtnud autost välja minna. Isegi soojenduseks. Me tegelt sellised tavaharrastajad, kes väga ei viitsigi soojaks joosta. Seekord olude sunnil olime siiski sunnitud. Pool tundi enne starti hakkasime lõpuks liikuma, seljas ainult võistlusriided (ülal pikk särk + lühike särk, all pikad liibuvad; buffid, kindad ja mütsid kah) ja peal soojendav vest, kilekotis naisele kuiv särk ja dressikas. Ajastus oli perfektne - kohale jõudes selgus, peldiku järjekordi veel polnud, vähesed varuriided sai kiirelt korraldajatele andud ja stardiala oli ka alles tühi. Sai teises stardigrupis esirivi võetud ja starti ootama jäädud.

Plaan oli meil lihtne: võistluse keskmine tempo võiks tulla 4:15 kilomeetrile; alustame nii, et ennast kohe kinni ei tõmbaks; kasutame võimalikult palju jänese tuulevarju ja jõudu võiks olla ka lõpuspurdiks. Igati mõistlik plaan ju, eriti kui arvestada, et senise hooaja kiireima võistluse  keskmine tempo oli 4:25 :-). Arvestasin sellega, et naise trennid olid oktoobris läinud hästi ja iga inimene areneb kui teeb korralikult ning läbimõeldult õiget trenn, lisaks tuul tundus olema pigem toetav kui vastu.

 

Tegelikult päris nii ei läinud. Start oli staadionilt ning sellel au ringi tehes mõõduti meist pidevalt, ei saanudki jääda loksumist harrastada. Esimene ja teine kilomeeter tulid kerges vastutuules 4:08 ja 4:14-ga. Esimene liiga kiire, teine juba ootuspärane. Üritasin naisele pakkuda tuulevarju nii palju kui võimalik. 3-4 kilomeeter mõlemad ajaga 4:14. Ajad olid stabiilsed, kuid jooksurütmiga ma väga rahule ei jäänud. Kas segas tuul või konkurents? Pigem viimane, sest tuul oli nendel kilomeetritel külje pealt toetav. Samas püüdsime väikseid gruppe ja see lõi rütmi pidevalt pisut sassi.
Kui esimesed neli kilomeetrit olid asfaldilt (staadioni osa välja jättes), siis viies kilomeeter oli metsa vahel maastiku rajal-teel. See ei ole meie leib. Vajusime grupi viimasteks ja jäime suisa paarikümne meetriga maha. Viies kilomeeter 4:22, kuid see pani meile korraliku põntsu. Kuues kilomeeter olime taas asfaldil tagasi, kuid soovitud rütmi ei leidnudki enam. Segama hakkas nii väsimus kui tuul, mis nüüd oli küljelt vastu ja vahel hooti otse vastu.
6-7 kilomeeter, mõlemad 4:23 tempos. Jooksime omas mullis, kedagi kätte ei saanud, keegi meid kätte ei saanud. Motivatsiooni kõnedega alustasin seekord juba viiendal kilomeetril. Kohati nagu töötas (maratoniga võrreldes, pisut erinevad nipid), kohati mitte - pärast selgus, et naisel olid külmast ilmast kõrvad lukus ja ega ta mind väga kuulnudki :-)
Gruppi, mis meid metsa vahel maha jättis, me enam kätte ei saanudki. Kuigi lõpuks oli vahe 30-40 meetrit, ei suutnud me läheneda ka lõpuspurdi ajal. Ju siis jäi spurt taas lahjaks, viimased 480 meetrit jälle 4:23 kilomeetri tempos. Eks lõpus olnud niigi raske ja tuul ka ei hellitanud (viimasel kilomeetril oli paaril merelt puhunud vastutuule lõigul üsna raske). Finishi sirgel sai veel käed tööle pandud, rahva ees pisut kiiremaid samme tehtud ja lõppajaks tuli 32:02 (keskmine kilomeetri aeg 4:16).

Peale finisheerimist oli kohe eriti külm, sai kiirelt kobitud "supitelki". Naisel küll isu polnud, aga mulle läks soe supp kohe sisse, tee veel järgi, vest selga ja mõte oli juba koduteel, auto poole. Mõtlesime, et igaks juhuks vaatame lõpuprotokolli üle ... naisele 90. koht, naistest seitsmes, omavanustest üllatus-üllatus suisa esimene. Oi kurjam küll, autasustamiseni ju mingid 25 minutit. Ja õues üsna külm. Naisel veel olid kuiv särk ja dressikas ning vest, mul aga märjad riided ja ainult kuiv vest peal. Ega muud üle jäänud, kui kondiauruga sooja hoitud, sörkisin seal ranna piirkonnas kokku mingi pool tundi, sest autasustamine algas pisut hiljem. Autasu käes, sai lõpuks auto poole kulgema hakatud. Pisut narr oli suur kilekott ja lilled käes joosta :-), aga no vähemalt soojem kui niisama passida või jalutada. Igastahes saime korraliku õppetunni, et finishis peavad ootama mõlemaid kuivad ja soojad riided.

Kokkuvõtteks - igati tore jooks oli, ajaline plaan peaaegu täitus (olenemata keerulistest oleudest). Peale "autasustamise" seiklust, oli küll väike kahtlus, et kas jääb haigeks? Kuid kõik läks siiski õnneks. Palju abi oli Pärnu MyFitenssi kuumast dushist (üllatuslikult neil sauna ei olnud), niiet hooaeg veel jätkub, minul!

Christopher McDougall - Born to Run

Ma ei ole väga suur "raamatu inimene". Rohkem nagu muusika ja filmi huviline. Kooli ajal sai muidugi palju rohkem loetud, kuid viimase kümne aasta keskmine on ilmselt vaid 5-6 raamatut aastas. Viimasel ajal olen üritanud ennast parandada, viimane raamat, mis näppu sattus oli: Jooksjaks sündinud - autor Christopher McDougall.

Ma pole mingi "arvamusliider", kuid mõned huvitavad tsitaadid, tähelepanekud ja minu arvamus raamatust, on allpool. Loodan, et ei lähe liiga "Ameerika" reklaamiks kätte.

Arvamused (suht ameerikalik üli-üli) väljastpoolt koduvabariiki:

"McDougall's book reminded me of why I love to run."
- Bill Rodgers, American marathon legend

"One of the most entertaining running books ever."
- Amby Burfoot, Runnersworld.com

"Born to run is a fascinating and inspiring true adventure story, based on humans pushing themselves to the limits. It's destined to become a classic."
— Sir Ranulph Fiennes, author of Mad, Bad and Dangerous to Know

"Having been a runner for over fifty years, I appreciate and enjoy the characters in Christopher McDougall's . These are real people who express their addiction for running in quirky ways."
— Jeff Galloway, U.S. Olympian

"What makes this book such a thoroughly enjoyable read is that McDougall is a fantastic storyteller and a great researcher. He shifts with ease from recounting his harrowing adventures in the Copper Canyons, to the antics and life stories of his running companions,
to discussing the perils of running shoes and the evolution of running in humans (which, as an evolutionary biologist, is one of my favorite parts of the book)."
— Peter Larson, a biology professor and runner from New Hampshire.

"A page-turner, taking the reader on an epic journey in search of the world's greatest distance runners in an effort to uncover the secrets of their endurance."
— The Durango Herald


Internetist leitud Eesti inimeste vähesed arvamused:

"Kui raamatu kaanele on trükitud sellised telepoe reklaamklippidele omased ülistavad laused, muutun automaatselt skeptiliseks. Ent seekord ei tule pettuda. Kui romaan on ühtaegu hariv, põnev ja naljakas, siis võib natuke ka liialdamisega patustada."
- Jaan Martinson, Postimees

"Neelasin raamatu pooleteise päevaga ning loetu mõjusust peaks iseloomustama säärane tõik, et kohe peale raamatu käest panemist õhtul kell 8 tõmbasin trenniriided selga ning vaatamata õues valitsevale pimedusele ja koerailmale tegin läbiloetu seedimiseks ca 11km pikkuse jooksuotsa. Kohe selline sisemine sund tekkis loetu tagajärjel. Või oli see hoopis nii, et ma ei ei suutnud raamatut enne lõpuni lugemist käest panna ning selleks päevaks kavandatud jooksmaminek viibis just seetõttu? Mine võta kinni!"
- dr Holden, blogger-holden.blogspot.com

"Robert Bannister on öelnud “Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälja. Pole vahet, kas Sa oled lõvi või gasell – kui päike tõuseb, on targem punuma pista“.
Lugesin raamatu läbi paari õhtuga, sest see oli kirjutatud põneva loona, ent põimis endas seikasid ajaloost, viiteid teadusele ja uuringutele ning eelkõige pani jalad all nihelema, sest süstis meeletult innustust saada raamatuga ühele poole ja minna jooksma! Nüüd, kui olen vahel laisk, avan raamatust  suvalise lehe lahti ning 5 minutiga meenub, miks toss jalga tõmmata ja õue jooksma minna.
- loevadjaarutavad.blogspot.com


Kuigi romaani algus oli nagu rusikas silmaauku (miks jalg valutab? miks ükski spetsialist seda ravida ei oska? miks nad aru ei saa, ma tahan ainult joosta!?), siis minu arvamus kogu raamatust nii ülivõrdeline siiski ei ole. Võibolla sellepärast, et ootused olid liigselt üles paisutatud. Kõik need repliigid-arvamused ja varasemad blogipostitused, mida olin lugenud jne. Jah, sisult on tegu hea, huvitava ja intrigeeriva (inimkonna arengu alustala on kahel jalal jooksma hakkamine?!?) romaaniga, eelkõige "jooksjale". Kuid nn. Eesti tavalugejale  jääb lugu pisut liiga laialivalguvaks ning jooksu ja ultrajooksu spetsiifiliseks. Ja no ma ei saa üle ega ümber - raamat on liiga "ameerikalik" (ikka see üli-üli, absoluutne tõde jne).

Ise jooksjana muidugi oleks oodanud veel detailsemat lähenemist, olen friik, mis teha :-)
Muidugi pani raamat mõtlema (hea raamat peabki panema), mille pärast ma jooksen, kas minus on just see jooksja peidus, kas minu valitud tee on õige, kas jooksmine on tõesti inimkonna arengu alustala, jne. Samas ei muutnud raamat minu senist arusaamist jooksmisest, sest mu vaade oli ennegi - ma jooksen sellepärast, et jooks on minu sees, muud moodi ma ei saa, ega oska. Ma ei jookse selleks, et mingit kohta või aega saavutada.Ma jooksen selleks, teada saada milleks olen võimeline? Ja selle teadasaamine on lõputu protsess...

Samas, kõigil jooksuhuvilistel soovitan raamat läbi lugeda, raamatukogudes täitsa saadaval, ei pea ostma. Ning mõelda, milline jooksja on sinus peidus?

Vaude Bike Xdream 2014 Nelijärvel

Läinud laupäeval sai osaletud elu esimesel Bike Xdreamil. Meeskonna kaaslasteks Marko ja Gaspar. Varem olin Xdreami hooaja lõpu üritustelt kuidagi ära vingerdanud, põhjendustega a'la vigastus või muud plaanid. Üritasin ka seekord viilida, kuid ei läinud õnneks. Kuigi ratas pole mu tugevaim ala, uskusin, et suvised rattasõidud ja Xdreami etapid, lubavad mul need neli tundi rattasadulas rahuldavalt vastu pidada.

Algus oli meil paljulubav - stardialas selgus, et kellegil pole kaasas kirjutusvahendit, millega oleks hea planeeritav rada tähistada. Avastasime selle siis kui stardini oli jäänud 15 minutit ja maast võis võtta kaardid raja planeerimiseks. Aga "kõvad mehed" nagu me oleme, ega me siis autost hakanud seda kirjapulka tooma, küll me meelde jätame planeeritava punktide järjekorra. Punkte polnud ju vaja läbida väga palju, ainult 30 :-) Viisteist minutit vaidlesime-planeerisime-vaidlesime, mina veel otsisin kaardilt raja legende ning arutasin millise odavama punkti võiks vahele jätta (jaa-jaa, nüüd juba tean, et ega see rogain ei ole:-)) ja leppisime lõpuks kokku, et teeme põhimõtteliselt vastupäeva ringi, väikeste haakidega Jäneda-Nelijärve kandis. Planeeritud punktid järjekorras: 59, 60, 57, 54, 51, 48, 52, 56, (53), 49, 45, 43, 41, 44, 37, 34, 33, 32, 35, 40, 38, 36, (46), 39, 31, 42, 47, 50, 55, (53), 58, F.

Hetk hiljem olimegi rajal ja veel hetk hiljem panin juba korralikult pidurit, sest nina all, 30 meetrit peale starti, otsustasid kaks võistlejat korraliku käbla maha panna. Mul võttis kohe alguses veits jahedaks, mis küll edasi juhtuma hakkab?! Eks algus üks vajutamine ja grupisõit oli, alles neljandasse punkti (54) minnes leidsime ennast täitsa üksi, aga polnud hullu, olime  täitsa kaardis. Jätkasime omasoodu: 51 - Jäneda mägedes panin korra külje maha; 48 - poseerimine kaameramehele x2; 52 - kirumine, et teed mõõda ei läinud; 56 - mõttekoht, kas minna sihti mõõda punkti 53, ei-ei-ei taha; 49 - teel Nelikale, jess, seda kanti ma tean, lapsepõlvest; 45 & 43  - neid radu ja järvi ma tunnen, siin ei saa eksida; 41 - hea, et punktist hooga mõõda ei pannud; 44 - ka tuttav koht, Elion Cup rada?!

Siit alates sai lõbus osa läbi. Teed tundusid kehvad, aukus, tatised - sada häda oli. Tundus juba raske (1,5h alles), aga pressisin kuidagi teiste tuules edasi. Nosin kaasas olnud sööki, ehk läheb paremaks. 37 & 34 - küll tuli rahvast vastu; 33 - oi dääm ma olen punases, kaarti ma ei jälgi juba eelmisest punktist alates ... Siit edasi läks meie plaan korralikult puusse. Järgnes meie viga nr 2 - algne planeering läks sassi ja sõitsime valesse punkti. Edasi loll siksakitamine, jõu kulutamine tõusudel, üksteise süüdistamine ja pidev kaardi kontrollimine punktidega 35, 32, 36. Tempo oli maas ja oli selge, et ajaliselt ei jõua kuidagi kõiki punkte enam võtta, seega punkt nr 31 maha. Lootsin, et aeglasema kulgemisega taastun, kuid ei miskit. Pigem hakkasid 2,5 tunni peal jalad (taga reied) ja käed krampi kiskuma. Olin küll joonud pidevalt, aga ilmselt mitte piisavalt. Keemia osakonna olin ka maha jätnud, uskudes, et saan ilma hakkama. Järgnesid punktid 40, joogipunkt (4 topsi kurgust alla ja laenatud geel sisse) ja 38. Üllatuslikult mäkke andis pressida korralikult, aga kruusal kiirelt kerida, jalad enam ei tahtnud (krambid). Aegviidu külje all olevasse 39 punkti sõites sai kokku lepitud, et ka punkt nr 46 jääb vahele. Kahjuks. Seda kanti ma ju jälle tundsin, kõik kooliaja suved olin seal kandis vanaema juures veetnud. Metsas kergeraksu teinud, mustikaid puginud, pudeleid korjanud, Nelika mägesi kaardistanud ja muidugi Nikerjärves ujunud. Ohh seda nostalgiat küll.

Aegviidu külje all olevast 39-ndast punktist kuni Valgehobuse mäe finishini oli minu poolt üks suur kannatamine. Gaspar ja Marko oleks tahtnud kiiremini sõita, aga ma ei võimaldanud seda. Kruusal suutsin veel kuidagi tuules püsida, aga metsaradadel mitte. Käed ei kuulanud sõna, jalad ei tahtnud kerida, lugesin minuteid palju lõpuni veel - 50, 40, 30, 25 minutit. Ootasin, millal see finishi adreka laks peale jooksma hakkab? Aga ei miskit. Uimerdasin kuidagi läbi punktid 42, 47, 50, 55.

Siis selgus, et lõpuga läheb ajaliselt kitsaks ja jätame viimase punkti (58) ka ära. Seejärel nagu ärkas minus miski, taas suutsin vähe rohkem vajutada, isegi 53-ndast tuleku tõusust tulin rattaga üles. Kruusal vajutasime, korralikult, mõõdusime mitmest tiimist, olime peaaegu kohal, paar sada meetrit veel, aega veel küllalt - 6 minutit, pidurid peale ... oot lähme võtame selle 58-nda punkti ka ikka ära :)
Isegi kui aega ei jõua, saame sealt 5 punkti (miinus trahvipunktid ületatud aja eest) - selline oli minu ja Marko seletus. Gaspar vaidles vastu, aga millal kaks inimest ikka ühte kuulavad :-)

Nii saigi tehtud päeva viga nr 1! Vähe sellest, et me reegleid ei tundud, ei jõudnud me ka punkti nr 58. Torni kõrval, mäe otsas (miks me sinna küll sõitsime?!) jõudis mõistus lõpuks koju, Gaspari väited tundusid usutavad ja loobusime pürgimisest punkti 58. Kella järgi oli minut veel aega. Panime mäest hoogsalt alla, lootuses veel jõuda, kuid ei. Lõpetasime ajaga 4:00:10 :-)

Viimase kuue minutiga tegime oma "tarkade otsustega" võetud 27-st punktist korralikud 26 punkti ja suht kehva aja. Koht muutus mingi 15 pügalat kehvemaks. Mitte et see koht oluline oleks - minul erilist vahet pole kas kohaks on 22., 33., 48. või 88. Kuid kehva tunde tekitas ikkagi, et suutsime lõpus taas korraliku "kala" teha.

Lõpetuseks õppetund (nagu lapsele): loe võistlusjuhendit, treeni ala millel võistled, ära võta võistlust "lõdva randmega", ära looda võistlustel vanale rasvale, tee korralik toitumisplaan ja veel - loe enne võistlust juhendit! Pärast võistlust pole enam mõtet lugeda :)

Allpool väike video ülevaade üritusest (õnnestus ka kaamerasse jääda, x2):
http://www.youtube.com/watch?v=xMaXls_lu9Y






 

2015 aasta "UltraVasan 90" ootab!

Nii, nüüd on siis asi ametlik. Registreerimis- ja loteriivoor on õnnelikult läbitud, osavõtutasu tasutud - olen ametlikult "UltraVasan 90" 2015 aasta osalejate nimekirjas. Vahepeal jõudis juba kahtluse uss hinge pugeda, kas üldse peale saan ... ise küll mõtlesin, palju neid 90 kilomeetri ultrajooksu huvilisi ikka on?! Aga ju siis on, kui isegi loterii korraldati.

Allpool UltraVasan 90 kaart:

Peagi tuleb tõsisemalt mõtlema hakata järgmistel teemadel - ettevalmistus-treeningplaan? meeskond? majutus? transa? Kui keegi on Eestist veel minemas samale üritusele või on huvi UltraVasan osalemise vastu, siis anna teada!

Lõpetuseks "UltraVasan 2015" tutvustus YouTube´is:
https://www.youtube.com/watch?v=OMshGItQ8xU&list=UUizH2rYux4vQtZfUe5HxKkg&index=4

Paide-Türi Rahvajooks 2014

Otsus Paide-Türi Rahvajooksule minna tuli viimasel hetkel, kaks päeva enne võistlust. Kuna minu jooksuvorm pole hetkel päris see, mida ise ootaksin, siis läksin taas kergema vastupanu teed - olin naisele "jäneseks".

Paide-Türi jooks on mulle olnud üsna nostalgiline jooks. Kunagi eelmisel sajandil, 80-ndatel, kooli ajal, sai alustatud ja nüüd siis taas rajal. Alustatud sai küll selle lühema variandiga - Kirna-Türi. Kunagi sai seal näidatud hämmastavat stabiilsust - kolm aastat jutti kohaks 17. Et nostalgia laks ikka täielik oleks, otsustasime seekord Türilt Paide sõita korraldajate organiseeritud bussiga. Arvestasime juhendis kõlanud soovitusega - mitte jääda viimasele bussile lootma. Kell 10:35 olime Türil juba bussi ootmas, kuigi väljumise aeg oli 10:50. Ega muidu ei oleks aru saanud, kus oodata, aga päris mitu inimest ootas staadioni kõrval oleval tänaval, igaks juhuks sai ka üle küsitud, mis nad seal kogunevad :-) Meie plaan oli viimaseid busse vältida ja minna ümber istumisega üle Kirna. Ega me mingid nõrgad ole, et ei jõua ühest bussi peatusest teise kõndida või siis Paides tunnikese niisama passida. Aga samamoodi olid otsustanud päris paljud jooksjad. Rahvast oli pisut palju võitu, saime korralikult bussile tormi joosta. Kuigi buss sai korralikult täis pressitud, jäid pooled bussi ootajatest ikkagi järgmist transat ootama. Bussis meenus ammune nõuka aeg - mida logu buss ja korralik diisli ning spordikreemi hais.

Ümber istumine Kirnas läks sujuvalt. Õnneks liikus sealt edasi Paide poole rohkem busse ja vähem inimesi, enam ei pidanud rahvaga uksest sissepääsemise pärast tunglema. Kuna ilm oli suht jahe (+8), siis Paides otsustasime tunnise ooteaja sisustada kultuurimajas passimisega. Õues valitsenud ilmaolud olid küll super soodsad tulemuse tegemiseks (mõnusalt jahe, pilves, ennustuse järgi kerge tagant tuul), kuid soojendust need küll ei kutsunud tegema. Riietusime nii kaua kui võimalik. Loosi läksid poolpikad liibukad ja lühike särk (minul all pika varukaga särk). Mütsid pähe, buffid kaela, oleks kindad ka pannud, aga need olid koju jäänud. Kordasime üle taktikalise plaani: esimene kilomeeter rahulikumalt; pärast seda hoiame keskmist kilomeetri tempot 4:30 juures; tõusud võtame kergelt, punnitamata, et ikka lõppu jõuaks; viimasel kilomeetril üritame tempot tõsta. Siis jokutasime edasi ... ja lõpuks piirdus minu soojendus väikese siseruumides võimlemise, riiete koti bussi viimise (see pigem jahutas) ja lõpuks 200m sörgiga kultuurimajast stardikanga alla.

Stardialas, kusagil esimese kolmandiku piiril, sai positsioon sisse võetud. Kuus minutit enne starti. Üllatus, aga rahvast oli hõredalt, lootsin, et inimeste vahel on vähe soojem. Aga ei midagi. Sai siis seal kohapeal hüppatud ja igasugu liigutusi tehtud. Õnneks erinevalt Itaalia traditsioonidest (15 minutit hilinemist on OK), anti Paides stardipauk õigeaegselt.

Allpool jooksu ülevaade kilomeetrite kaupa:

1km - 4:32
Enne starti olime kokku leppinud, et alustame rahulikult. See oli üsna keeruline, sest rahvas, nagu ikka, paneb stardist täiega minema. Esimesel viiesajal mööduti meist paremalt ja vasakult, seejärel seis pisut stabiliseerus ja enam me ei tundunudki kõige nõrgemad olema. Pealegi oli stardis nii külm, et tahtsid ainult liikuma saada, talitse siis ennast veel rahulikule algusele.
2km - 4:19
Pidin naisele küll vaheaegasi ütlema (jooksis teine ilma kellata), kuid otsustasin, et parem siiski mitte. Ehmub veel ära :-). Enamik kes meist algul mööda tuiskasid, otsustasid nüüd hoogu maha võtta. Oli üsna palju laveerimist, kuid õnneks ruumi laial maanteel jagus. Raja ääres oli üksikuid pealtvaatajaid. Sai neid üles äratatud ja ergutatud - olid teised tuimad nagu elektripostid raja ääres. Eluvaim tuli ikka sisse. Kordasin protseduuri mitmeid kordi, nii Paides kui Türil. Aga noh, Eesti inimene on nagu ta on - tuim. Ega see esmaavastus ole, selline tuimalt vahtimine on tuttav kõigilt Eesti rahvaspordi üritustelt. Võibolla olen liiga karm, meie kohta sobib järgmine valem: rahvaspordi üritus + külm ilm + Eesti inimene (pealtvaataja) = tuim jõllitamine.
3km - 4:23
Möödusime hulgast jooksjatest, kuid sobiva tempoga gruppi polnud ikka kätte saanud. Käed mis olid enne üsna külmakanged, hakkasid sulama.
4km - 4:21
Lõpuks olime soovitud grupis, milles oli 4-5 jooksjat. Mõte oli passida grupi sabas ja otsida sealt tuulevarju, sest üllatuslikult oli mõnes kohas tuul küljelt vastu või otse vastu. Selle seltskonnaga tulime sisuliselt lõpuni. Mõni läks viimasel kilomeetriga eest ära, mõni jäi maha.
5km - 4:28
Õnneks oli tuul suht nõrk, kuid sellegi poolest tundus, et tempo langeb. Sai jälle gruppi ette mindud, tempot tegema.
6km - 4:23
Grupiga püüdsime üksikuid ära langenud konkurente, kes siis üritasid jätkata meie tuules.
7km - 4:28
Enne Kirna joogipunkti tegime väikse SIS geeli. Joogipunktis pakutu jäi seekord proovimata.
8km - 4:32
Kirna tõus. Teadlikult lasime tempot pisut alla, et ikka jõuaks mäe otsas taas soovitud tempo taastada. Grupp vajus meist vaikselt mööda, tekkis isegi mingi 10 meetrine vahe, kuid teadsin, et jõuame neile peagi taas sabasse.
9km - 4:25
Kergelt allamäge otsal saime taas vana grupi kätte ja tiksusime selle sabas edasi.
10km - 4:24
Türi-Alliku kant. Püüdsime eespoolt langevas tempos jooksjaid. Kellalt selgus, et olime kümne kilomeetri isikliku rekordi graafikus. Mulle juba tundus, et jõuamegi ühtlase tempoga finishisse, mis see kolm+ kilomeetrit ikka ära ei ole.
11km - 4:18
Päike tuli välja ja tundus juba päris mõnusalt soe - liiga soe. Teine joogipunkt, taas jäi üllatuslikult vahele. Jätkasime omas rütmis grupi sabas.
12km - 4:29
Teine tõus, vahetult Türi piiril. Rahu ainult rahu. Järgisime varem kokku lepitut, tõusud võtame rahulikumalt, kuigi nii vähe enne finishit ei tahaks ju enam alla anda. Grupp  vajus taas 10 meetriga eest ära. Samm läks tõusul tõntsiks, tempo langes. See oli meile rajal kõige raskem moment.
13km - 4:23
Tõus  ületatud, panime kohe käiku juurde. Võibolla isegi liiga äkiliselt. Sammu tihedus suurenes, tempo tõusis ja olime taas grupil järel. Nüüd jäi ainult kannatada. Kella vaadates, selgus, et oleme suisa tunni graafikus.
13.6km - 2:24 (4:16 tempo)
Staadioni lähistel enam uut lisa käiku panna ei olnud, ka staadionil jäi seekord spurtimata. Kuid sellegi poolest olen rahul, et suutsime korraliku ja ühtlase tempoga lõpuni tulla.

Koguaeg 13.6 kilomeetri pikkusel rajal oli kümmekond sekundit alla ühe tunni (4:25 keskmine kilomeetri tempo). Koht teises sajas. Medali sai, suppi sai - igati hea jooks. Plaan täidetud. Järgmine kord jälle.

Septembri kokkuvõte

Võtan kokku septembri kuu treeningute statistilised numbrid. Septembri 24-l päeval 30-st tegin trenni, kokku 29 korda (ajaliselt 44h:47m:40s). Septembris tuli kokku 6 puhkepäeva. Alad millega tegelesin: jooks, ratas, ujumine, ÜKE, Xdream.

Põhiline maht tuli jooksu trennidest - 22 korda, 26h:08m:53s, 291km (allpool nädalate kaupa):























Teiste aladega tegelesin vähem:
Ratas - 4 trenni, 155km, 6h:57m:54s
Ujumine - 2 trenni, 3.85km, 1h:45m:00s
ÜKE - 4h:40m:00s (põhiliselt jooksu treeningute järel, oma keha raskusega, jõusaalis ei käinud)
Xdream (orienteerumine jalgsi, rattaga, kanuuga) - 5h:15m:53s

90% treeningute kilomeetritest läbisin aeroobses pulsi tsoonis. Kuna erilist põhja enam all ei ole (alustasin mõtestatud treeningutega augusti kolmandast nädalast), siis tuleb seda taas ehitada.
"Võistluseid" läbisin kaks: Haapsalu Xdream etapp ja SEB Tallinna maraton. Mõlemad sai läbitud treeninguna.

Kuidas püsida tervena?

Viimane nädal on olnud raske. Nädal tagasi murdis mind maha mingi viirus. Iiveldused, kõhuvalud, kõhulahtisus ja palavik kimbutasid mind neli päeva. Nüüd seitse päeva hiljem olen teinud paar kergemat trenni, kuid hästi ei tunne ma ennast ikka veel. Võibolla vara, aga selline, kärsitu, ma olen.

Pädevatelt isikutelt (arstid jmt) ja neti piiramatutest avarustest leiab sadu soovitusi, kuidas ennetada ja ravida erinevaid haiguseid ning viiruseid. Samuti soovitatakse sadu erinevaid ravimeid, vitamiine, protseduure jne. Minul tekib alati küsimus - milline on siis õige tee kui mul on kaks 180° erinevat soovitust? Olen sellel teemal suisa perearstiga vaidlema läinud, sest teine arst on soovitanud hoopis risti vastupidist.

Paljud ütlevad, et haigusega tahab meie organism meile midagi õelda. Olgu see siis - puhka, ära stressa, toitu tervislikumalt, liiguta ennast rohkem, tarvita vähem alkoholi, sa ei ole enam 20-ne aastane jne. - vahet ju väga pole, midagi tuleb kindlasti ette võtta! Mida mina oma mõistusega ette võtan? Sellest põgusalt allpool.

Peale selle aasta kevadist mandlite operatsiooni, lootsin, et igasugu kurgu hädadest olen edaspidi prii. Kas nii ka läheb, selgub juba sügis-talvel. Seni ei julge veel kommenteerida. Muude viiruste ja haiguste osas ... võibolla on veel vara, aga ... tundub, et olen pigem vastuvõtlikum neile kui enne :-( . Seekordne kõhujama on vähemalt teine nelja kuu jooksul. Neist vaevustest välja tulemine on olnud mõlemal juhul väga vaevaline. Aga ikkagi, mida olen teinud ennetamiseks ja vaevuste ravimiseks/leevendamiseks? Millal olen julgenud taas treeningutega alustad?

Külmetused. Minu ennetus algab juba trenni ajal ja vahetult trenni järgselt. Kuiv särk peab mul trennis alati varuks kaasas olema (ka sisetrennis). Selle vastu eksides, oli varem tulemus kohe tulemas - kurgu hädad, kerge palavik ja 3-4 trennivaba päeva soolas. Vahel tulikuum dušš päästis, seepärast kasutan seda enda jaoks kahtlastes olukordades tihti. Trenni järgselt, soe tee ja mesi, on samuti jahedamal ajal tavaline protseduur. Igapäevaselt ma igasugu vitamiine ja mineraale ei kasuta. Püüan pigem toituda tervislikult (salatid, puuviljad, juurviljad, mesi jne), alati see ei õnnest, olen vaid inimene :-). Talvisel perioodil siiski ühte vitamiini manustan - D. Samas kui mul tekib mingi kahtlus või tunnen, et olen külmetanud, siis olen teinud 1-2 korraliku vitamiini kokteili (paar-kolm annust C, B, D vitamiini + mesi ja küüslauk) õhtu jooksu, ohtralt sooja teed ja mustasõstra mahla peale - on olnud abiks. Samas õeldakse, et viiruste puhul C-vitamiinist kindlasti enam abi pole, aga ma pole nii kõva spetsialist, et aru saada kas tegu viiruse või trenni järgse külmetumisega. Kui palavik juba käes, siis ei päästa muu kui puhkus ja ohtralt jooki. Ägedamatel juhtudel (püsiv palavik, pidev röga, nädalate pikkune vindumine) olen arvestanud perearsti soovituste ja rohtudega. Seda olen tähele pannud, et kui nooruses olin "simulant", st ühele päevale kõrgele palavikule, järgnes tavaliselt järgmisel päeval juba täiesti terve olek, siis nüüd kui vanust rohkem, enam nii lihtsalt ei saa. Vindumine kestab minimaalselt 3-4 päeva. Eks see ainevahetuse teema ole. Treeningutega olen alustanud üks päev peale palaviku mõõdumist. Tavaliselt 3-4 päeva puhkust trennist mõjub pigem hästi, aga viiendal "puhkepäeval" ma tavaliselt enam seda ei arva. Spordimehe hing ei anna rahu ja tihti olen alustanud treeningutega liiga vara. Õnneks nii palju taipu ikka on olnud, et uuesti alustada tuleb rahulikult. Mulle sobib terve nädal rahulikult, taastumiseks.

Viirused. Igasugu kõhuviirused, nohud, gripid jne - nendega on keerulisemad lood. Olen pereinimene ja lapsed ikka neid viiruseid üles korjavad ja koju toovad. Ennetada neid ... ma ei tea, kas on väga abiks, kuid meil on nii. Kätepesu seebiga - alati õuest tulles. Tubade tuulutamine enne magama minekut. Kui keegi haige, siis distantsi hoidmine ja pidev kätepesu (seebiga) käib. Punkt. Kui haigus juba kohal, siis arvestame perearstilt saadud nõuannetega ja loodame, et kõik haigeks ei jää :-)

Vigastused. See on juba teise sissekande teema. Praegu aga üritan kuidagi terveks saada, et taas korralikult trenni lainele saada.

SEB Tallinn Marathon 2014 (II)

Kell 9:00 start. Ees ootas kaks ringi Tallinna maratonil. Startisin viimasest stardigrupist ja stardikanga alla jõudsin 35 sekundiga. Esimene eesmärk oli naine rajal kätte saada, et saaks üheskoos rajal kulgema hakata. Ei läinudki väga kaua, vana Postimaja kõrval saime kokku. Eve oli alustanud täpselt nii nagu planeerisime - rahulikult. Rahvast oli ümber ringi palju, kuid õnneks on maratoni  rada alguses piisavalt lai. 100 meetrit eespool kulges 3:45 tempomeister pallide ja suure hulga rahvaga.

Peale esimest rahuliku kilomeetrit võtsime soovitud tempo üles ja üritasime jätkata endale sobivas rütmis. Ega see lihtne ei olnud, aga Russalka juures jõudsime "omasse mulli", mis maratoni jooksmisel on minu arvates üsna oluline. Tähtis on saavutada soovitud tempoga hea jooksurütm (muidugi arvestades, et distants on ikkagi 42+ kilomeetrit) ja seejärel lihtsalt kulgeda nii ökonoomselt kui võimalik. Energiat ei tasu raisata isegi rääkimisele, mille vastu pidevalt eksitakse, eriti seal taga pool otsas. Suuremaid tempo kõikumisi ei tohi samuti olla, muidugi arvestades raja olusi (mäed, tuul jne). Kui tempo ja rütm sobivad, siis soovitan joosta kellegi tuules. Kuigi seekord oli maratonil super ilm, siis mingi tuuleke on pea alati liikvel. Koos on alati lihtsam tuult murda ja kiirust hoida.

Russalka juures, kolmandal kilomeetril, võtsin juba esimese vee. Teada on, et pikal pingutusel läheb vedeliku tasakaal paigast, seega selle vastu tuleb kohe valmistuma hakata. Kuigi ilm oli super (vaikne tuuleke, hommikune jahedus, hapnikurikas õhk, selge taevas), siis teadsin, et hiljem kütab päike ilma soojemaks ja vedeliku kaotus suureneb. Pirita teel kulgesime soovitud tempos paarisrakendina. Mitmed jooksjad mõõdusid, mõnest läksime ise mõõda. Olime omas mullis :-).

Teises joogipunktis, enne Pirita silda, taas vesi ja pisut spordijooki. Joogipunktides oli meil strateegia järgmine: naine jooksis oma jooksu koguaeg edasi, mina krabasin jooksu pealt laudadelt topsid näppu ja kandsin need temani. Sellega saavutasime selle, et tema sai joosta omas rütmis edasi ja hoidis seega jõudu kokku. Peale seda joogipunkti hakkas 3:45 grupp selg ees vastu tulema, tasapisi. Sajast meetrist sai viiskümmend ja vahetult enne järgmist joogipunkti (8km) olimegi grupi riismetel sabas. Mõtlesin veel, et kuhu nad kihutavad, kui meie plaan on neist pisut kiirem lõpuaeg. Seal grupi sabas jooksis ka sõber Urmas, kellega pidime koos jooksma. Eks jooksime nüüd koos edasi. Joogipunktis oli pisut palju rahvast, aga sain hakkama. Kuidagi vingerdasin rahva vahel, joogitopsid näpus, naiseni. Peagi saabus tagasi pöörde koht ja natuke hiljem täitus 10 kilomeetrit. Garmini kella järgi vaheajad: 5:17, 5:22, 5:10, 5:16, 5:15, 5:17, 5:13, 5:12, 5:11, 5:05. 10km vaheaeg oli pisut üle 53 minuti.

Aeg oli käes esimeseks geeli manustamiseks. Kaasas oli mul kaks SIS geeli, need veega lahjendatud. Naine manustas esimese geeli ja mulle jäid tühjad pihud, olin ühte geeli need 10 kilomeetrit käes kandnud. Pükste taskusse rohkem ei mahtunud kui üks. Kuigi kahest SIS geelist jääb maratoni rajale selgelt väheks (ka ühele), siis ei tahtnud rohkem kaasa krabada. Pisut ebameeldiv on joosta kogu aeg mingi pakk käes. Seejärel mõõdusime põrgatavast kossumehest, sai veel sööte vahetatud :-) ja ergutatud. 11-ndal kilomeetril oli taas joogipunkt ning peale seda olime ametlikult 3:45 grupis sees, kusagil rahvakeskel. Selles grupis kulgesime liiga kaua - Russalka joogipunktini (16km?). See oli väike viga, sest tempo kippus neil millegipärast väga kõikuma ja Pirita kergliiklus teel joostes oli ikka väga-väga kitsas.  Pirita silla joogipunkti läbimise järel tõusime juba grupi esimesse poolde, aga päris mõõda ei saanud. Mingit kiirendust ju samuti ei tahtnud teha. Leppisime naisega kokku, et kulgeme grupis Russalka joogipunktini ja sealt vaatab edasi - ehk õnnestub jätkata omas rütmis. Pirita kergliiklusteel, grupis sees sättisime sammu, kuulasime hr peaministri ja teiste jutuvadinat (ärge rääkige nii palju, parem hoidke energiat raja lõpu osale), sättisime telekaamera ees ennast ilusaks ja sättisime jälle sammu. Peagi olimegi joogipunktis. Seal saime grupist mõõda ja jätkasime omas tempos. Sõber Urmas jäi gruppi edasi tiksuma. Kahjuks teisel ringil ta väsis ja järgmine kord nägime teda juba finshis, maratonialas.

Esimesel ringil, enne vanalinna ei juhtunud suurt midagi. Minek oli mõnus, meil mõlemal. Grupp oli seljataga ja ei häirinud meid enam oma tempo kõigutamistega, saime omas rütmis kulgeda. Enne Paksu Margareta tõusu veel väike tankimine joogipunktis ja oligi käes munakivi osa vanalinnas. Teadlikult lasime tõusul tempot pisut alla ja rõhusime pigem heale rütmile. Balti jaama kandis oleva silla ületasime samuti rahulikul, seejärel taastasime oma soovitud tempo ja Kaarli tõusul olime juba sõiduvees. Kaarli tõus esimesel ringil oli liiga kerge, tõusule järgnenud langusel tempo taju pisut kadus ja tempo läks juba liiga kiireks. Selliseks tempoks me see maraton veel valmis ei olnud. Natuke maksis see hiljem kätte. Garmini vaheajad (11-21): 5:10, 5:05, 5:11, 5:09, 5:19, 5:14, 5:10 (läksime 3:45 grupil eest), 5:10, 5:31(Paks Margareta tõus ja vanalinn), 5:12, 5:14. Poolmaratoni aeg 1:51.

Teise ringi alguses oli juba selgelt soojem ja leppisime kokku, et joogipunktides hakkame kasutama kolme topsi taktikat: esimene vesi pähe, teine spordijook joogiks (2-3 lonksu), kolmas vesi joogiks ja jahutuseks veel pähe. Otse loomulikult tegime seda kõigis järgnevates joogipunktides. Teise geeli manustasime 23-ndal kilomeetril, jälle vahetult enne joogipunkti. Teisel ringil oli rajal olukord vastupidine esimesele ringile - meie mõõdusime jooksjatest ja meist enam ei kiputud väga mõõduma. Kuigi tempo oli sama. Selge on see, et 80% jooksjatest ei oska oma jõuvarusi õigesti hinnata ja alustavad selgelt liiga kiiresti. Maratoni rada tuleb läbida enamvähem ühtlasel kiirusel, siis tuleb ka parem lõpuaeg. Jutud, et ma ei suuda nii kui nii teist ringi enam-vähem sama kiirusega joosta, on jama.

Kuna meie maratoni ettevalmistus oli vaid nelja nädalane ja pikim jooks oli ühekordne 24 kilomeetrit, siis esimesed raskused maratoni rajal tekkisid kusagil 25-ndal kilomeetril. Ei midagi tõsist, aga välisel vaatlusel tundus, et Evel on pisut liiga palav ja raske. Minul koitis alles nüüd, et geelid on ka juba otsas, kust edasiseks saada lisa energiat?! Õnneks olime peagi kolmandat korda Pirita silla joogipunktis ja sellele järgnevalt jagati ka energiageele. Tundmatu tootja küll, aga mis sa hädaga ikka teed. Väikestest raskustest hoolimata me tempot alla ei lasknud. Jätkasime omas rütmis. Kusagil 28-ndal kilomeetril läks sisse kolmas geel (Pirita silla juurest krabatu), järgnevas joogipunktis vesi-spordijook-vesi peale ja 30-nda kilomeetri läbisime ajaga 2:37. Garmini vaheajad (22-30): 4:56 (allamäge kaotasin kontrolli), 5:09, 5:10, 5:12, 5:14, 5:10, 5:14, 5:09, 5:13.

Maratoni viimane neljandik on alati raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kes suudab nendest raskustest üle olla ja jätkata varasemas tempos - see on õige maratoonar. Eks see õige tempo tunnetamine ja sättimine tuleb kogemustega. Evel oli tegu teise maratoniga ja kogemuse mõttes olingi talle terve raja jäneseks ja toeks (motivaatoriks).
Teine raskem moment tuli meil peale teist tagasi keeramist Pirita ranna ääres. Päike oli ilma soojaks kütnud ja raskused olid selgelt kehakeelest näha. Samuti kilomeetri vaheajas (5:20). Otsisime varjulisi kohti ja jätkasime omas tempos. Abiks joogipunkti värskendus ja motivatsiooni kõne. Kuna 32-ks kilomeetriks oli samm juba pisut tõntsim, siis keskendusime viimasel neljandikul põhiliselt heale rütmile ja sammu tihedusele. Ma arvan, et tuletasin naisele viimasel 10 kilomeetril sadakond korda meelde: hoia rütmi, keskendu minu tossudele/sammudele! Viimased paar kilomeetrit tulevad tahtejõu najal ikka ära, aga kuidagi peab sinna 40-nda kilomeetrini ennast vedama. Eks ma motiveerisin kuidas oskasin ja minu arvates kulgesime veel päris hästi.

Enne Pirita silla viimast ületamist krabasin geelipunktist veel kaks geeli kaasa. Ühe manustasime kohe, joogipunktis vesi-spordijook-vesi peale ja jätkasime ikka omas (varasemas) rütmis. Ei mingit hinnaalandust. Ühe geeli jätsin varuks, et see Russalka kandis (37km) ära tarbida. Pirita teel külastasin expromt mõttena "kilu punkti" (naine õnnes selles avantüüris ei osalenud). Juua peale ei võtnud ja kilu jäi kuidagi kõrisse kinni. Päris tobe olukord oli. Järgmine joogipunkt oli 2km pärast, kuidagi kannatasin ära :-). Samas meenus, et ma olin ise viimati joonud esimese ringi lõpus (21km). Saab ka nii kui teise eest hoolitsed.

Viimast korda Russalka juures läks loosi viimane geel. Sellega peab lõpuni jõudma. Tempo oli veel hea ja tundus, et naise isiklik rekord on veel võimalik. Motivaatoriks sai see ka välja käidud. Motiveerimise nõkse on igasuguseid, eks need ole eri inimestel erinevad. Minu naisele tundub, et mõjub kõige paremini unistus külmast coca-colast finishis :-). Samas oli natuke häiriv vaadata kuidas ees jooksnud soomlased raja kõrvalt sõpradelt coca pudeli said. Ma loodan, et naine seda ei näinud. Nii vähe oli lõpuni (4km), oli juba üsna raske ja purdumine võis toimuda ka pisiasjade pärast. Tempot me ei langenud, aga raske osa ootas ees - vanalinn!

Paksu Margareta tõusu teistkordse läbimise tegime selgelt aeglasemalt (kilomeetri ajas ei kajastu) kui esimesel ringil. Munakivide osa oli raske, ilmselt kõigil. Tempo langus oli ette planeeritud, et peale munakivi osa oleks veel kaheks viimaseks kilomeetriks ja eriti Kaarli tõusuks jõudu. Kuid ära vajumine oli pisut liiga suur. Sinna läks isiklik. Munakivide lõpuosas oli mul kaasas veetops, sellest veest oli ilmselt abi. Kohe peale vanalinna müüride vahelt väljumist, tõstsime tempot. Viimased paar kilomeetrit, Kaarli tõus, laskumine finishi poole, finshi sirge - kõik tulid raskelt, aga selgelt tempokamalt kui maratoni keskmine tempo. Finishi sirgel spurti ei tulnud, eks järgmine kord :-)
Garmini vaheajad (31-42+): 5:10, 5:20 (palav, raskused), 5:13, 5:15, 5:10, 5:15, 5:14, 5:22 (Kadriorg, palav), 5:12, 5:20 (40km, Paksu Margareta tõusu algus), 5:31 (vanalinn, Balti jaama sild), 5:02 (Kaarli tõus), viimased 480m 2:19 (4:52 tempo). Maratoni koguaeg mõlemal 3:41:28. Puhas aeg naisel 3:41:06. Isiklikust rekordist jäi seekord puudu 17 sekundit. Eks siis järgmine kord.

SEB Tallinn Marathon 2014 (I)

Idee SEB Tallinna maratonil joosta tekkis seekord täiesti ootamatult. Neli nädalat enne jooksu algust, peale Rakvere Ööjooksu, rääkis naine mul, et võiks ikka SEB´i jooksul ka osaleda?! Seda küll poolmaratonis. Viimati sai selle üritusel käidud aastal 2012. Kuna ma polnud vigastuse tõttu rohkem kui aasta ühelgi jooksuvõistlusel osalenud, siis tundus idee ahvatlev. Pakkusin välja, et olen nõus temaga maratonile tulema, kuid poolikust kahjuks pole huvitatud. Eve oli maratoniga nõus ja nii saigi otsustatud, et teeme kiire nelja nädalase maratoni ettevalmistuse.

Selge see, et neli nädalat maratoniks ettevalmistumisel on liiga vähe, kuid mingi plaani saab ikka teha. Algselt rääkisime ajast pisut alla nelja tunni. Noh, Eve pigem rääkis, mina maksimalistina ei tahtnud sellega leppida. Minu mõte oli, et neli tundi jutti joosta on ikka üsna väsitav, 3:45 tundus selgelt mõistlikum. Ettevalmistus selle nälja nädala jooksul oli meil lihtne: kaks nädalat tõusvat koormust, üks nädal taastumiseks ning viimane nädal oli juba maratoni nädal (jälle taastumine ja laadimine).

Päris nullist me oma jooksu ettevalmistumist ikka ei alustanud. Eve oli jooksnud juunis-juulis-augustis (kuu algus) 2-3 korda nädalas, oma lõbuks selliseid 7-10 kilomeetriseid otsi. Pikkade otstega oli aga tõsine probleem, neid lihtsalt polnud. Selle eest oli kirjas üks võistlus - Rakveres 10km. Mina olin jooksnud pisut rohkem (3-4x nädalas), kuid täiesti süsteemitult ja põhiliselt selliseid aeroobseid tunniseid otsi. Noh, et kaal püsiks vähegi normaalsena ning endal mugav oleks. Viimane jooksuvõistlus oli jäänud aastasse 2013, Narvas poolmaratoni näol.

Eve nelja nädalase plaani järgi tegime nädalas neli trenni: kaks taastavat kerget krossi (50-60 minutit), üks poolpikk kiirenevas tempos (70-85 minutit) ja üks pikk ots kiirenevas tempos (100-135 minutit). Lõigud ja igasugu jooksuharjutused jätsime teadlikult välja - ei tahtnud jalgu lõhkuda (varasem kogemus) ja olgem ausad, sellise lühikese ettevalmistumise ajal, poleks neist maratonil eriti abi ka olnud. Ühesõnaga - oli targematki teha. Ühel päeval nädalas (peale taastavat krossi) tegime ka pool tunnikest ÜKE´t, põhiliselt kere- ja jalalihaste harjutused. Pikima pika jooksu otsa tegime täpselt kaks nädalat enne maratoni - 24km. Maratoni nädalal sai veel teisipäev ja neljapäev tehtud kerged krossid (45-50 minutit) ja laupäeva hommikul võistluseelne soojendus (6km kerget sörki, mille sees üks kerge ühe minutiline kiirendus). Thats it - sellise pagasiga olime 14. septembri hommikul SEB Tallinna Maratoni stardis.

Meie eesmärgid olid lihtsad: terveks jääda ja teha maratoni teine pool kiirem kui esimene. Minul oli üks eesmärk veel - läbida maraton "tutikate tossudega" ńing lükata ümber väited, et nii ei saa ja ei tohi :-) . Otse loomulikult teeb seda igaüks omal vastutusel, nii ka mina. Ajaliselt meil mingit kokkulepet algselt ei olnudki (naised ja liigne närveerimine teemaks), tempo leppisime kokku alles maratoni hommikul - esimene kilomeeter rahulikult soojaks 5:40+ tempoga ja siis tõstame tempo sinna 5:20 kanti. Jutt siis kilomeetri tempost. Esimese poole plaanisime läbida 1:53-1:54-ga ja seejärel tõstame tempot ning vaatame kuidas kulgeb.

Pühapäeva hommik, kell 6:00 oli äratus. Hommiku puder ei tahtnud kuidagi sisse minna. Kuidagi pressisime midagi sisse. Kohvi, mineraalvee, kaeraküsiste ja banaaniga oli pisut lihtsam - energiat oli ju vaja. Seejärel lebotamine, netist viimane ilma uuring, riiete valik, numbrite kinnitamised, varu riided, vetsupausid ... 7:30 paiku maratoni riided selga, tossud jalga (minul eelmine päev maratoni messilt ostetud uued tossud) ja pisut enne kaheksat asusime kesklinna poole teele. Linnas jätkus tavaline stardiprotseduur: sõbrad-suhtlus, vets-külastus, vara hommik-külmetamine, kuivad riided-pakihoidu, toolid-istumine, värska-joomine jne. Kuna startisime Evega erinevatest gruppidest, siis sai veel üle korratud, et hoiame paremasse tee serva ja teeme rahuliku alguse ja küll ma ta esimese kilomeetriga kinni püüan. Sama kordasin üle veel ka ühe sõbraga, kellega plaanisime koos joosta.

...