Ultravasan 90 2016 – raske, ...

Ei hakka seekord visandama tavalist pikka jooksu ülevaadet. Üritan meenutada ja kirjutada nii Ultravasan 90 jooksu kulgemisest, kui emotsioonidest-mõtetest, mis mind valdasid jooksu ajal ja järel ning loomulikult õppetundidest, mis sain ettevalmistus protsessist, jooksust ja jooksu järgsest ajast. Kirjutamine tuleb pikk, seepärast jagan selle mitmeks osaks.

Kõigepealt kuivad faktid: võistlus - Ultravasan 90 2016 (Rootsis), algus laupäeval Eesti Vabariigi aastapäeval (20. augustil), kell 5:00 Sälenist, lõpp 11:25 Moras. Finišis kokkuvõttes 6. koht (90km aeg 6:25+) – võiks nagu rahul olla. Aga ei ole. Miks nii? Miks ei ole rahul? Mida oleks saanud teisiti teha? Kuidas tundsin ennast rajal ja jooksu järgselt? Sellest kõigest allpool.

Tulemuste ja vaheaegade kohta saab hea ülevaate järgnevalt lingilt:

http://results.vasaloppet.se/2016/?lang=EN_CAP&pid=leaderboard

Enne jooksu – suhteline ükskõiksus.

Ega mul selle aastasel Ultravasan 90 jooksul mingeid erilisi eesmärke ei olnud. Kui mullu oli eesmärgiks kindel aeg, mille tahtsin ära joosta (6:40), siis seekord oli peas ainult suur segadus. Mõttes oli ainult, et jääks terveks ja saaks edasi valmistuda sügiseseks peamiseks sündmuseks. Aga see on ju täielik jama, mingi sportlik siht peab ees olema (muidu tavaliselt head nahka võistlemisest ei tule). Ilmselt „eesmärgi puudumine“ oli kogu ettevalmistumise protsessi kõige suurem viga. Ma ei suutnud välja mõelda kas lähen rada lihtsalt läbima, mingi koha peale jooksma või aega jooksma? Minuga Rootsis kaasas olnud seltskonna ootused tundusid samas üsna suured, mis vahepeal pisut juba ärritas, samas teinekord aja hoopis muigele. Kuid käima see "ootuste kruttimine" mind ikkagi ei tõmmanud. Motivatsioon (eesmärk) tuleb leida ikka enda seest.

Veel jooksu päeva eelsel õhtul (19. augustil) panin kaasas olnud elukaaslasele „formaalselt“ paberile vaheajad (sisuliselt samad, mis aastal 2015 sai joostud), mille järgi mind toetama tulnud tiim saaks teeninduspunktide läheduses ajaliselt orienteeruda. „Formaalselt“ sellepärast, et ma ei olnud ka sellel hetkel (7 tundi enne starti) kindel – kas see on see plaan mille järgi homme jooksen? Kas olen selleks piisavalt heas vormis? Tahan ma üldse selles tempos joosta, jne? Aga midagi pidi ju paberile panema, et teistel oleks millegi alusel mind oodata, ergutada ja sööki-jooki jagada. Selgituseks – Ultravasan 90 ametlikes joogipunktides ei tohtinud osalejate toetus meeskonnad tegutseda (sööke-jooke jagada), aga igal pool mujal, kogu raja ulatuses võis seda teha niipalju kui soovi ja võimalusi oli. Meie panime oma plaani paika juba kaks päeva varem kui sõitsime autoga Morast Sälenisse. Külastasime erinevaid teeninduspunkte ja punkte rajal (metsas), kus oli plaan tiimiga hiljem jooksu ajal kokku saada. Takka järgi meenutan, et kohtasime rajal kokku mingi 7-8 korda. Millest 3-4 olid korraldajate joogipunktidest üsna kaugel. Mida rohkem on erinevaid teeninduspunkte ja mida tihedamini näed raja ääres oma inimesi, seda lihtsam on sellist distantsi läbida. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Vähemalt minul. Suured tänud siinkohal minu tiimile!

Hommikul kell 2:50 tegin hommikusöögi majas. Nagu ikka puder, banaan, mõned küpsised ja mineraalvesi. Tagant järgi tark olles – see kõik oli taas üks suur viga. Ka 2 tundi 10 minuti ei ole minu jaoks piisav aeg viimaseks söögiks enne starti. Tundub, et vetsupaus oli kohe sisse programmeeritud - rajal tekkisidki taas kõhu probleemid ja ei pääsenud ka seekord väikesest "nr2 peatusest" (seekord metsas). Ilm tundus parem kui päev varem – vihma enam ei sadanud, aga prognoosi järgi pidi peagi taas hakkama. Reedene soojendus andis pisut aimu, mis rada ees ootab. Ja see ei olnud hea vaatepilt. Vihm oli teinud oma töö - metsa vahel oli kohati porine ja pehme. Sellega tuli arvestada, eriti jalanõude valikul. Pool tundi enne starti jõudsime autoga stardi paika Sälenis. Võtsin viimase SiS L-karnitiiniga geeliga sisse ja oligi aeg võtta koht sisse WC-järjekorras :) Eilne "liigsöömine" vajas väljundit. 

Nähes eelmise aasta konkurente sooja tegemas, tekkis väike võistluseelne ärevus – lõpuks ometi?! Jõudis kohale, et ega ma siia nalja tegema ei tulnud. Olin ju ainult selleks sündmuseks viimased kuud valmistunud ja ei saa nii tuimalt peale minna, nagu algselt arvasin. Võiks arvata, et sellisel pikal distantsil pole mõtet mingit soojendust teha. Tegelikult see nii ei ole, vähemalt minu tasemel. Pisut sörkimist, võimlemist, kerged jooksuharjutused ja lahtijooksud – see ei ole väsitav, pigem ergastav, eriti arvestades kellaaega. Ükskõik kui pikk on distants, päris ilma soojenduseta ma rajale ei lähe, usun, et ka tulevikus. Viis minutit enne kella viit sisenesin stardialasse (privileeg, mille eelmise aastaga saavutasin ja kasutasin), soojendus riided naise kätte, vöökott (kahe geeli, soolakapslite ja kuivatatud datlitega) vööle, viimased lonksud vett, viimased "hingamise harjutused" ja kell 5:00 esireast start.

Allikas: www.vasaloppet.se

Rajal – kannatamine.

Varasem kogemus on alati abiks. Minu plaan oli lihtne. Eelmisest aastast teadsin, mis ees ootab. Esimesed neli kilomeetrit tõusu tuleb võtta rahulikult, ükskõik kui kerge tunne alguses on. Jooksin koos esimese naisega ja meeste suurem grupp (14-15 jooksjat) pani ees ajama. Enne jooksu arvasin ka teadvat millisel raja osal olen tugevam ja millisel nõrgem (tagant järgi tark olles - sellega panin seekord korralikult puusse). Tõusu järel tuleval lausiku osal tuleb leida hea (sobiv) rütm ja sellega panna nii kaua kuni jaksab. Ja kui enam ei jaksa, siis kannatada-kannatada-kannatada nii kaua kuni lõpujoon on ületatud, jalad alt või võitlusvaim kadunud.

Esimeses vaheaja punktis Smågenis (ca 9km) peal olin 12. kohal ja liidergrupist maas ca 2,5 minutit. Juhtis kõigi jooksmisega hiljem alustanud ülekaaluliste keskealiste meeste iidol - Steven Way (UK). Stevenit pidasid jooksu favoriidiks nii korraldajad kui ka kahe eelmise korra võitja, kohalike iidol Jonas Buud. Hilisem võitja Jarle Risa (Norrast) oli samuti peagrupist maas ja jooksis omas tempos minuti jagu minust eespool. Pikematel sirgetel nägin teda aeg-ajalt veel silmapiiril. Mina kulgesin uhkes üksinduses ja mõtlesin kus küll teha oma esimene „nr2 metsapeatus“ – jah häda oli juba peal. Kas käia kohe raja ääres metsas või üritada Mångsbodarnani vastu pidada ning seal taas sinist majakest külastada? Ikka mugavam kui metsa all kükitada ja mustikatega tõtt vahtida. Otsustasin, et jätkan niikaua kuni võimalik.

10-ndast kilomeetrist alates järgnes minu jaoks kõige keerulisem ja tehnilisem raja osa (Smågenist Mångsbodarnani) – raba, laudteed, kitserada, metsaalune, juurikad, kivid, uhtorud üles-alla jne. Lisaks vihma sadas ja rada oli üsna libe. Õnneks olin taas jalatsi valikuga pannud kümnesse – Saucony Kinvara TR pidas maastikul tõesti väga hästi. Maantee sussiga rajal olevad kaasvõistlejad tundusid kui "algajad jooksuhuvilised" :). Liiguti väga ettevaatlikult – võeti korralikult hoogu maha, sätiti jalgu, hoiti pikkivahet jne. Kuigi erinevatest maastikul tehtud treeningutest on olnud kindlasti abi, siis see oli raja osa, kus ma tunnen ennast siiani suhteliselt ebakindla ja nõrgana (mägedest me parem ei räägi üldse). Ma pean joostes nägema iga samm kuhu astun (olen liiga palju kordi hüppeliigeseid välja väänanud), aga sellisel pinnasel-maastikul oli vaateväli pidevalt häiritud ja väga ebatasane. Sellegipoolest otsustasin, et jooksen omas tempos edasi – saab mis saab. Kuid üllatus-üllatus järgneval maastiku lõigu hakkasid mehed selg ees vastu tulema. Mõni andis rada, mõni punnis vastu. Mõtlesin veel, et kas teised lihtsalt ei julge (tossu valik) või on taktika valik selline? Selle peale ma ei tulnud, et olen sellel raja osal tõesti nii hea. Jarle Risa püsis enamiku ajast nähtaval ja tasapisi lähenesin talle. Mingi hetk möödusin neljasest grupist, kus sees nii Steven Way kui ka teine favoriit ameeriklane Geoff Burns (2016 Mad City 100km võitja, ajaga 6:30:37). Nende tempo tundus rabas üsna aeglane. Kas nad hoidsid ennast tagasi või oli tossuvalik tehtud hilisemaid kruusateid arvestades? Finishis sain muidugi teada, et kumbki neis ei ole erilised maastikujooksu fännid. Steve oli sellel teemal isegi pressikonverentsil nalja visanud, et korraldajad olla 4-5 kilomeetrit uut maastiku rada varasema tee asemele pannud, et Jonas Buudil oleks kergem ja temal raskem võistlus võita. Pisut irooniat inglase (?) võtmes.

Kindel oli see, et sellel raja osal (9-23km), sellel pinnasel ja just sellel päeval olin ma „ Steven Way grupist“ ja paljudest teistes selgelt kiirem. Kusagil 21. kilomeetril jõudsin järgi järgmisele grupile (6-7 meest). Tollel hetkel ma veel ei teadnud, et see on liidergrupp. Arvasin, et vähemalt üks mees on veel ees – eelmise aasta esimese Mångsbodarna vahefinishi (23-ndal kilomeetril) võitja Matt Flaherty. Liidrid liikusid üsna „mõõdukas“ tempos. Samas ei näinud ma mingit võimalust laudteel ja „kitserajal“ ees olevast grupist mööduda. Otsustasin, et võtan tempo omaks ja jätkan grupis viimase vagunina, hilisema võitja Jarle Risa sabas. Rabast välja saades, laiemale teele jõudes, liikusin grupis vaikselt ette pool ja sain ülevaate kes seal olid: Jonas Buud (2x varasem võitja), Jarle Risa (tulevane võitja), Fritjof Fagerlund (Rootsi, eelmise aasta UV45 ehk poole maa võitja), Patrick Reagan (USA, 6:35+ mees 100 kilomeetris), Elov Olsson (Rootsi), Arnaud  Perrignon (Prantsusmaa, eelmise aasta UV90 neljas-viies mees), Emmanuel Gault (Prantsusmaa, eelmise aasta UV90 neljas-viies mees). Vahefinishi ajaks olin juba grupi peas, teisel positsioonil. Ja … selgus, et kedagi ei olnudki eest ära jooksnud. Täielik ootamatus. See oli paras moraalne põnts – miks ma ei spurtinud vahefinishis? See küsimus/mõte saatis mind järgmised 50 kilomeetrit. Inimese mõttemaailm on ikka imelik, selline väike asi ja see muutis minu edasist rajal kulgemist märkimisväärselt.

2014 Vana-aasta maraton

Eesti 2014 aasta viimane jooksumaraton "Vana-aasta Maraton" toimus Tallinnas, laupäeval 20. detsembril, stardiga kell 9:30 Rocca al Mare kooli juures. Stamina spordiklubi poolt korraldatud heategevuslikul võistlusel osalesin esmakordselt, kuigi paar korda olen "peaaegu" juba rajale jõudnud. Ametlikult sain nime stardiprotokolli kirja alles kaks päeva enne võistlust - koduste treeningvõistluste "võlu ja valu". Allpool lühike ülevaade jooksust.

Enne starti
Viimase nädala enne maratoni võtsin treeningutel vähe kergemini. Igalt poolt pidevalt midagi valutas, teed läksid mega libedaks ja üldine enesetunne ei olnud just kõige parem, aga õnneks oli tegu viimase ja taastava treeningnädalaga enne väikest puhkust (plaan oli peale maratoni paariks nädalaks jalad seinale visata). Nagu juba eelnevalt mainisin, planeerisin maratoni läbida tugeva treeninguna, seepärast mingit eriettevalmistus ei teinud ja endale lisapingeid ei tekitanud. Samas teadsin, et olen paremas vormis kui neli nädalat tagasi joostud Pääsküla rabamaratoni ajal.
Laupäeva hommikul, paar tundi enne jooksu algust hommikupuder sisse, 40 minutit enne starti Rocca poole autoga teele. Soojenduseks piisas täiesti poolest kilomeetrist Rocca kaubanduskeskuse juurest parklast stardikanga alla.

Stardis
Startisin taas rahva seast, eriti ettepoole ei hakanud trügima. Ilm oli mulle igati sobiv (+2-3 ja tuulevaikne) ja rajakate (asfalt) märg, kuid õnneks mitte väga libe (ühe erandiga). Riietusega panin seekord mõõda. Autos olin avastanud, et polnud kaasa võtnud ühtegi lühikeste varukatega särki. Külmakartlik nagu ma olen, läksin rajale ülevalt kolme kihiga: pikkade varukatega soojapesu särk, dressipluus ja korraldajate antud number-maika. Päev varem olin mõelnud, et soojapesu särgist ja t-särgist peaks piisama, kuid "mälukas" tegi omad korrektuurid. Allpool poolpikad liibuvad ja põlvikud. Tossudeks taas 6 aastat vanad Asics Racerid.

2014 Vana-aasta maratoni start (www.marathon100.com)

Esimene ring - 31:26
Alustasin taas rahulikult, et korralikult soojaks saada. Teise kilomeetri lõpuks moodustus nelja liikmeline seltskond (Kaupo Sasmin, Tõnu Lillelaid, Peeter Pihl ja mina), kellega kulgesime pea pool maad. Tõnuga olin trehvanud ka enne starti, lubas teine teha pika trenni, rahulikult 4 minutit kilomeetrile. Nüüd polnud nelja minuti tempost haisugi :-) Ees silkas veel paar tegelast - üks lätlane ja Kristo Reinsalu. Ega nad kaugel ei olnud, vast nii 100 meetrit. Tempot hoidsime oma grupis 3:45 (kilomeetrile) kandis. Eelmise maratoni halvast harjumusest olin algul põhiliselt veduri rollis. Ma väga loodan, et see ei saa tulevikus mulle harjumuseks, maraton on siiski pigem taktikajooks kui jõudemostratsioon. Eriti veel, kui vanust rohkem kui... Muidu käis grupis päris vilgas vestlus, mille põhilisteks teemadeks olid "see pole võistlus vaid trenn" ja "eespool oleva Kristo "rahulik" kulgemine". Ma polnud väga huvitatud vestlustest, püüdsin jääda viisaka vestluse piiresse, pealegi tundsin ennast juba raja algul nagu sunnitööl. Eelmise maratoni kergusest polnud midagi alles. Kõik selle maratoni kilomeetrid tulid raske tööga. Tempo tundus teistele tõesti lihtne, sest rääkimisel "kõne ei hakkinud" ja hingamine toimus valdavalt läbi nina. Esimese ringi teises pooles hakkas lätlane selg ees vastu tulema ja ringi lõpus olevas joogipunktis jäi suisa seisma, jooma. Joogipunkte oli ringil kaks - kusagil 4-ndal kilomeetril ja ringi lõpus 8.44-ndal kilomeetril. Minu plaanidesse esimesel ringil turgutavad joogid ei kuulunud. Ilm oli jahe - higistamist tavalisest vähem ja ainus mis sellise ilma ning sellisel distantsil vajan on lisaenergia. Selleks oli mul taskutes kaasas kolme SIS geeli.

Teine ring - 31:03
Teise ringi esimeses pooles jätkasin vedamist. Kilomeetrid möödusid, tempo säilis, seltskond ikka sama, mõni tegi jõudemostratsioone murul jooksmise näol, pidev vestlus käis. Sai kuulda mitmeid huvitavaid lugusi ja plaane Eesti pikamaajooksu tegijatelt (tippudeks oleks neid vist liig nimetada?!) ja Eesti endiselt orienteerumiskoondise liikmelt. 10km vaheaaeg 37:34. Esimese "tankimise" tegin 11-ndal kilomeetril, Rocca ringi ainsal tuntaval laskumisel. Taskust võetud esimene SIS geel läks loosi. Peale seda laskumist oli ka ainus libedam rajalõik. Asfaldil oli must jää. Mulle tundus, et ainult minul töötas seal toss korralikult. Teistel oli seal raskusi. Õnneks oli libe lõik ainult 100-150m pikk. Teise ringi teises pooles otsustasid "tugevamad tegijad" meie grupist pisut tempot tõsta, plaaniga 100m eespool "kulgev" Kristo kätte saada. Tempo tõusis "pisut" ... kell näitas juba 3:33-34 kilomeetriaegu. 4 minutit oli ainult helge unistus :-)
Teadsin, et see tempo on mulle pisut liiast (sellises tempos jooksmine nõuab minult tippvormi, mida mul kahjuks ei olnud), kuid otsustasin siiski vaikselt järgi hoida. Ringi lõpuks oli Kristo sisuliselt kinni püütud, lootsin, et nüüd taas rahunetakse maha.
Ringi lõpus kuulsin jooksu teadustajalt, et jooksen kellegi teise nime all (mis nimi mulle oli antud, kahjuks ei mäleta) ja olen mingi üllataja, kes parandab oma maratoni isikliku tunniga?!? Veider. Mul on siiani olnud tunne, et spordiinimesed ikka tunnevad teisi spordiinimesi ja kogu seda spordi temaatikat. Seekord pani teadustaja nii inimeste tundmise kui ka teema valdamisega "pange". Kus minu number ja nimi segamini aeti, pole mul aimugi. Finishis käisin ise korraldajate "ajabussis" ja teadustajale selgitamas kes-kus-millal.

Kolmas ring - 31:10
Kolmas ring oli omapärane. Kristo kätte saadud, jätkasime varem hoitud 3:45 tempos. Ühesõnaga - tempot võeti taas pisut alla, nagu olin lootnud. Grupp oli ikka nelja liikmeline, ainult Peeter oli Kristo vastu vahetatud. Aga kõigile ei sobi grupis jooksmine, ennekõike tundus see probleemiks olema Kristole. Pidevad tempo kõigutamised, pilgu heitmised selja taha ... ma ei tea milleks see kõik?  Õnneks peagi olukord rahunes, mõneks ajaks. Samas minu enesetundele sellised tempo kõigutamised hästi ei mõjunud, eneseusk hakkas kaduma. Kolmanda ringi laskumisel võtsin sisse teise SIS geeli, peagi järgnevas joogipunktis pisut spordijooki peale.
Teine 10km 36:54. Poolmaratoni aeg oli paljulubav - 1:18:50, kuid enesetunne kahjuks mitte. Lihased tundusid juba tühjad (vale tankimine? vale ettevalmistus? vaimu nõrkus? ei pigem liiga kiire tempo). Teisel ringil oli vasaku jala päkk hakanud hõõruma, päka all oli tekkinud korraliku vill, see andis tungevalt tunda, eriti teravatel suunamuutmistel. Pidin korrigeerima oma jooksusammu, et enam-vähem tervena koju jõuda. Sammu korrigeerimine tegi vasku sääre marja kangeks, nokk-kinni-saba-lahti.
Kolmanda ringi lõpus läks taas kiirendamiseks-kõigutamiseks. Hoidsin ennast tagaplaanil ja vaevu-vaevu grupis. Vaikselt hakkas selgeks saama, et esikolmikuga lõpuni ma ei jõua. Ringi lõpus kasutasin taastuseks joogipunkt, ikka lootes parimat - ehk läheb paremaks.

Neljas ring - 32:07
Neljandale ringile läksime ikka neljases grupis, kuid siis hakkas juhtuma. Võsapeatused vaheldusid kiirendustega. Grupp lagunes, Kristo pani ees ajama, meie Tõnuga väikese vahega järel, Kaupo pisut meist maas. Allamäge lõigul tankisin viimase geeli, lootus sureb viimasena. Korraks tundus enesetunne paranevat. Mott tõusis, kuid vaid hetkeks. Kolmas 10 kilomeetrit ajaga 37:29. Ringi keskel olnud joogipunktis tegin korraliku "joomingu", liiga korraliku, sest sealt algas minu langus. Vaimselt andsin alla, füüsis oli juba enne alla andnud. Lasin eest Tõnu, kilomeeter hiljem mõõdus Kaupo, mulle tundus et ma seisan rajal. Tempo erinevus oli lihtsalt nii suur. Ringi lõpuks oli liidriks tõusnud Tõnu, minu vahe peaaegu minut. Kusagilt tuli leida motivatsiooni, et lõpuni normaalses tempos jõuda. Teise ringi teisest poolest alates olime pidevalt mõõdunud aeglasematest, kes oli ringiga maas, kes kahega - tore, et jooksjaid oli palju. Nüüd otsisin tuge just teistelt osalejatelt, kes väga aktiivselt ergutasid. Imelik küll, aga raja ääres polnud ühtegi tuttavat ergutajat :-( Kuigi jooks toimus kodulinnas.

Viies ring - 33:06
Palju pole sellest ringist kirjutada, kokkuvõtvalt ütleks AGOONIA. Ringi esimene pool kannatasin ja kulgesin, kulgesin ja kannatasin. Ergutustest oli abi, kuid mitte piisavalt. Kell näitas tempoks juba 4:05. Kaugel, ... kaugel sirge lõppudes nähin veel Kaupot ja Kristot, kellalt vaatasin vaheks ühe minuti. Mingi hetk nägin ainul Kristot, mõõtsin taas vahet ... 1:10. Oi jah, lootusetu.
Ringi keskel olnud "joogipunkti" sirgel tundus, et Kristol on suuremaid raskusi kui minul - vahe tundus üllatuslikul vähenevat. Samas ma ei uskunud endasse ja ei julgenud veel tempot tõsta. Neljas kümme kilomeetrit tulid 39:30-ga. Luugid pääsesid valla alles kahel viimasel kilomeetril (tempo tõusis taas 3:45-le). Oli juba hilja, finishis neljandana, koguajaga 2:38:47 (ametlik miskipärast 2:38:50, kuigi kella panin kinni alles peale finishijoont). Kristo jäi 10 sekundi kaugusele. Võitjaga enam kui 3 minutit.

Kokkuvõtteks ... esimene emotsioon peale lõpetamist oli korralik pettumus. Päkad katki hõõrutud, jalalihased krambieelses seisus, energiast tühi, tulemus alla ootuste (kuigi tegu treeningvõislusega), pettusin endas (vaimselt andsin rajal alla). Milleks kõik see?!
Nüüd, nädalaid hiljem, kui olen saanud rahulikult mõelda viimase maratoni ja sellele eelnenu üle, saan õelda - kaks maratoni kuus (ka tugeva treeninguna) on mulle liiast. Vajan pikemat taastumisaega. Ausalt õeldes pole see mulle küll eriline uudis ("portselan" nagu ma olen), kuid varem reaalselt pole ma sellist mudelit kunagi kasutanud. Inimorganismid on erinevad, mõnele sobib, mulle mitte. Suveks, ultraks ettevalmistudes tuleb midagi muud välja mõelda.

Lumine Pääsküla raba maraton

Kui eelmise nädala postituses jäi kõlama väike kahtluseuss, kas ma ikka jõuan neljandale Pääsküla raba maratoni rajale ja finishisse, siis läbi raskuste ja kõhkluste sai maraton siiski läbitud. Kuidas täpsemalt, sellest allpool täpsemalt ja pikemalt (pikk ja lohisev jutt on tulemas, kannatust).


Maratoni eelne nädal

Plaani järgi pidi olema üsna tavaline taastav treeningnädal: esmaspäev arendav tempokross, teisipäev ujumine ja taastav jooks, kolmapäev taastav jooks + rütmijooksud, neljapäev puhkus, reede taastav jooks, laupäev pikk ots (maraton), pühapäev taastav matk. Iga päev lisaks kere-jalgade eriharjutused ja venitused. Päris nii siiski ei läinud, sest kolmapäeva hommikul voodist tõustes tundsin ootamatut ebamugavust vasaku jala sääres. Lühike pindluu lihas või pikk varvastesirutaja? Teate ju küll, kus need lihased asuvad :-). Esialgu üritasin sellest "väikesest valu aistingust" üle olla. Õhtul, enne trenni, otsustasin jala igaks juhuks ära teipida. Kergelt joosta polnudki väga hull, lihas sai soojaks ja eriti tunda ei andud. Tegin ära ka osad planeeritud rütmijooksud, mis oli  siiski viga. Teravamaid liigutusi tehes andis säär kohe rohkem tunda. Katkestasin sisuliselt trenni ja lonkisin vaikselt koju. Õnneks oli tulemas trenni mõttes puhkepäev ja lootsin erinevate protseduuride abil järgneva 48h jooksul ennast taas jalule saada. Samas pani mõtlema, mis läks taas valesti? Kas pingutasin esmaspäevase raskema trenniga üle või tegin liiga jalgadele eriharjutusi tehes? Või ei olnud veel taastunud eelmiste nädalate treening mahtudes? Äkki ujumise ja jooksu vahe jäi liiga lühikeseks? Igastahes välja ma seda ei suutnudki mõelda ja leppisin taas põhjendusega - ülekoormus vigastus.

Reede õhtuks jala seis ei olnud oluliselt muutunud, sääres oli mingis asendis kerge valu nii neljapäeval kui ka reedel. Otsustasin reedese trenni ära jätta. Mõtlesin juba, et laupäevasest jooksust tuleb taas loobuda ja kirja läheb DNS. Üritasin viimasel hetkel isegi naisele oma stardikohta pähe määrida :-), ei õnnestunud, ilm ju ka selline karm (värske lumi ja külm). Olin kahevahel - mida teha? Reede õhtul langetasin viimaks otsuse: laupäeval lähen maratoni rajale, aga kui jalg ei kesta, astun rajalt. Võtan maratoni nagu tavalist pikka otsa - rahulikult ja lõdvalt. Hilisel õhtu tunnil veel lisa pasta sisse, muud head ja paremat peale, ohtralt mineraalvett, magneesiumi laks, vanade tossude otsimine (millised tossud küll värskel lumel võiksid pidada? pole ju ammu lumel jooksnud), jalale viimased jääkompressid ja massaažid. Kell kaksteist lõpuks magama.

Hommikul kell seitse äratus, puder kiirelt sisse ja tagasi voodisse - tunnike veel und. Kohe hea on kui maraton toimub kodule lähedal, ei pea varavalges kuhugi sõitma hakkama või suisa päev-kaks varem kohale minema. Poole üheksa paiku teine äratus. Viimased söögid-joogid sisse, väike ilma kontroll internetis (lumi oli maas, aga juurde ei pidavat tulema, temperatuur +1-2), probleemne vasak jalg soojendava salviga kokku, vaseliini kah õrnematesse kohtadesse, trenni riided selga (üleval 3 kihti, all kaks kihti, kahed buffid, kindad), kaks SIS geeli tasku, vahetus riided ja kaks paari tosse kotti, ja oligi minek. Autoga korjasin veel ühe sõbra peale ning mingi 9:40 olime võistluskeskuses numbreid välja võtmas. Aega oli veel piisavalt, jõudis isegi pool kildikest sörkida ja veenduda, et valitud tossupaar peaks kinni tambitud lumele sobima.


Pääsküla raba maraton (10 x 4.22km ringil)

Taktikaline plaan oli alustada rahulikult. Mul polnud mingit kindlust vasaku jala ja alaselja vastupidavuse osas, pealegi soojenduseks sobivad maratoni esimesed kilomeetrid alati väga hästi. Sättisin ennast kuhugi rahva keskele ja 10:00 oligi minek rajale.

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

1. Ring - 17:06
Kõigepealt pisut rajast, mis kümne ringiga jõudis üsna pähe kuluda. Kes veel ei tea, siis rada (ring) oli maha märgitud Tallinnas, Hiiu haigla kompleksi taga olevas männikus (metsateed ja rajad) ja Pääsküla raba ühel tuhateel. Ringi pikkuseks 4.22 kilomeetrit (mul on väiksed kahtlused selles osas, aga parem ei vaidle), paari väiksema tõusunuki ja 7-8 cm värske lumega, mis kiirelt kinni tambiti. Jagasin ringi enda vaimus neljaks osaks: 1) stardist rabateeni, metsavahel kitsal rajal ca 600m; 2) laiem rabatee koos pika sirgega ca 1.8km; 3) laiem valgustatud rada, tõus, kitsal metsarajal nikerdamine ca 800m; 4) Männimetsa laiem metsatee ca 1km.
Start. Enamik rahvast alustas rahulikult, ainult mingi 4-5 esimest panid kohe omas (kiiremas) tempos minema. Minu rahulik alustamine oli siiski pisut kiirem kui teistel, seepärast jooksin esimese pool kilti raja kõrval, kuni sain vabasse vette. Ees 100 meetri kaugusel paistis olema veel 6-7 maratoonarit. "Esimene kilt 4:30, väga hea, nüüd peaks lihas juba soe olema" - selline oli mu mõte tollel hetkel. Rabatee pikal sirgel võtsin sisse soovitud rütmi ja tempo (<4:00) ja panin autopiloodi peale. Miks <4:00? Kaks viimast tempokrossi, mis olin teinud nädalase vahega esmaspäeviti, näitasid, et 4 minutit kildile ei tohiks olla probleem. Seda siis terve maratoni ulatuses. Tempokrossid olid küll ainult 9km pikad, kuid mulle sellest piisas. Optimist?! Võibolla, kuid mul on natuke kogemusi ka. Kõhklusi tekitas ainult jalgade seis, lumine libe rada ja maastikul jooksmine, milles ma ei tunne ennast kõige paremini (tugevana).
Pikal rabateel mõõdusin veel paarist jooksjast ja raba osa lõpuks olin esimesele grupile järgi jõudnud. Kuigi mulle tavaliselt meeldib joosta teiste tuules ning ennast võimalikult palju säästa, siis seekord otsustasin teisiti - jätkan omas tempos. Mõtlesin: "Tegu ju ikkagi ainult pika trenniga, ei ole vaja ennast lolliks mõelda ja mingit erilist taktika jooksul tegema hakata." Jalas olnud Asics jooksutoss töötas hästi, jalavalu ei meenutanud end, olek värske - mis viga nii joosta. Teised liidergrupist (Tõnu Lillelaid, Villu Eller, Martin Sagaja) võtsid mulle kohe sappa. Eemalt võistluskeskusest kostus juba teadustaja Riho Järvelaineni juttu, esimene ring hakkas läbi saama. Lähemale jõudes suutsin juba jutuvadinast sõnu eraldada - selgus, et oleme jube kiirelt alustanud, võrreldes varasemate Pääsküla maratonidega. Kõlasid kõhklused/kahtlused, mehed kas ikka nii kiirelt kestate lõpuni? Ausalt õeldes polnud ma kella eriti jälginud, aegajalt viskasin kiirusele pilgu peale - tempo pisut alla nelja minuti kilomeetrile oli OK ja plaanisin enamvähem samas tempos jätkata. Polnud seal midagi liiga kiiret.

2. Ring - 16:25
Ringi esimese osa lõpus oli laskumine, selline 100 meetrine, väikese 2-3-4% nurgaga. Teisest ringist alates, lasin keha raskusel seal oma töö ära teha. St. jooksu tempo tõusis märgatavalt. Libedus tegi selle liigutuse pisut ärevaks, kuid toss töötas hästi (usaldasin täiega) ja esialgu probleeme polnud. See oli jälitajatele vist pisike üllatus. Sammud seljataga vaibusid, hiljem rabateel jõudsid Tõnu ja Villu vist mulle sabasse tagasi. Selja taha ma jooksu ajal ei vaata, niiet ma pole päris kindel, mis järjekorras nad tulid.
Vahepeal mõtlesin, et annaks vedaja rolli kellegile teisele ka, kuid matsin selle mõtte eos. Raja pind oli libe ja ebatasane, sellistes oludes on mul vaja head ja selget vaatevälja ja vedurina grupi ees nägin ma raja iseärasusi kõige paremini. Algselt plaanisin esimese geeli tarbida teise ringi lõpus, kuid otsustasin head enesetunnet ära kasutada ja lükkasin geeli tankimise ringi võrra edasi. Taas võistluskeskusesse jõudes sain teadustajalt teada, et oleme Tõnuga kahekesi ette jäänud. Villu oli ilmselt ringi kolmanda osa tõusul maha jäänud.

3. Ring - 16:05
Kolmanda ringi alguses kadusid sammud selja tagant taas. Kuna joogipunkti jätsin taas vahele, siis järeldasin, et Tõnu jäi ilmselt sinna kohmitsema. Ootama ei hakanud, jätkasin omas tempos. Ringi esimese osa lõpuks oli Tõnu tagasi. Kui teise ringi lõpus jõudsime järgi esimestele ringiga mahajäänutele, siis kolmandal ringil pikal "tagasirgel" tuli aeglasematest möödumist pidevalt ette. Omamoodi oli see positiivne - vahel ergutati (üritasin samaga vastata), vahel sooviti lihtsalt jõudu. Vaheldust oligi vaja. Samas mõned hetked olid ka negatiivsed, siis kui ootamatult ette astuti ja kokkupõrke vältimiseks olin sunnitud libedal "jänese haake" tegema (välja kukkus nagu "kits libedal jääl") või kõnniti mitmekesi kõrvuti, arvestamata, et keegi võib veel rajal liigelda. Raja andmisest ma ei räägigi, see pole nii oluline. Aga järgnevat palun kaasjooksjatelt küll: inimesed hoidke silmad-kõrvad lahti ja ärge muutke ootamatult trajektoori, arvestage rohkem teistega. Sellel teemal peaks kohe eraldi postituse tegema, saaksin ennast välja elada :-)
Kolmanda ringi kolmandal osal, ainsal tõusul, kusagil 12. kilomeetril andis vasaku jala säär esimest korda märku - võta rahulikumalt. Ilmselt olin tõusu liiga hoogsalt võtnud. Otsustasin, esimest "märguannet" eirata ja tähelepanu mujale juhtida, oli aeg esimeseks SIS geeliks. Jooksutempot sellise pisiasja peale langetama ei hakanud. Võistluskeskuse joogipunkti taas ei kasutanud, kuigi ... jah tühja geelipaki viskasi joogipunktis prügikasti:-)

4. Ring - 16:01
Paarisrakendina jätkasime rajal kulgemist. Mina ees, Tõnu tuules, möödusime aeglasematest, tempo ikka mulle sobivalt <4:00. Kiirelt mäest alla, hea rütmiga rabateel ... üsna igav hakkas, tegin siis natuke mõttetööd: millal ma sõber Gaspari kätte saan, kui tema jookseb tempos 5 minutit/kilomeetrile? Nii ta enne jooksu lubas. Minu arvestused ütlesid, et samas tempos edasi jätkates, saan ta viiendal ringil kätte. Kuid nii ei läinud. Neljanda ringi lõpus, võistluskeskuses oli esimene tuttav nägu Gaspari oma. Asjatas teine seal, ei saanudki aru mida ta seal passib? Ring hiljem sain aru, mees oli päeva lõppenuks kuulutanud ja kolme ringi järel rajalt maha tulnud. Mul seda plaani küll ei olnud.

5. Ring - 16:07 (poolmaraton 1:21:45)
Joogipunkt oli iga ringi alguses, nagu eelmised korrad, jätsin ka seekord selle vahele. Olin tulnud rajale oma SIS geelidega ja enne ei näinud mõtet midagi lisaks võtta, kui omad varud otsas. Külma ilmaga on vedeliku kadu tavaliselt üsna väike, selle vähese lootsin kompenseerida kaasas veetud SISiga. Mõtlesin, et küll ma distantsi lõpupoole jõuan juua ka võtta või siis peale lõpetamist :-). Viiendal ringil midagi erilist ei toimunud. Vedasin nagu ikka, ringi teisel osal (tagasirgel) pisut kiiremini, kolmandal osal mäkke taas rahulikumalt, neljandal osal oma keskmises tempos. Jalalihased täitsa toimisid, tehnika oli veel paigas ja tossud ikka pidasid. Mõte töötas juba maratoni teises pooles: "jätkan samas rütmis/tempos, vaatab kui kaua kestab; geeli manustan kuuenda ringi lõpus, siis vaatab edasi mis saab; poolmaratoni omad ilmselt selga ei tule, kui ma just päris seisma ei jää."

6. Ring - 16:06
Sellel ringil toimusid lõpuks suht üksluises jooksus mingid muudatused. Tavaliselt olen jooksu ajal "omas maailmas" ja ümbritsevat väga tähele ei pane. Jälgin küll pingsalt ees olevat rada (varasemad kurvad kogemused igasugu konarustega), kuid muust ümbritsevast olen suhteliselt välja lülitatud. Nii ka seekord, üks hetk märkasin, et samme minu selja tagant enam ei kosta?! Omast arust ja minu kella järgi, silkasin ikka samas tempos edasi, kuid Tõnu oli maha jäänud. Ilmselt tagasirgel. Mida värki? Algul arvasin, et küll ta järgi tuleb - ilmselt hetkeline tempo langus. Kuid ei tulnud, jätkasin üksinda.

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

Eks uus olukord oli mullegi demotiveeriv, mõte töötas vales suunas ja tulemus oli kohe kerge tulema.
Kuuenda ringi kolmandas osas, vahetult enne tõusu, tähelepanu hajus ja õnnestus kergelt vaskut hüppeliigest venitada. Ebatasane rada noh. Mõtlesin: "Krt küll, jälle. Ma kohe oskan." Õnneks väga hullult jalg väljas ei käinud ja sain peagi valuvabalt jätkata. Adrenaliin teeb õnneks oma töö. Samas sain aru, et pöid ei ole enam nii värske kui peaks. See mõjus mulle kui äratuskell. Suutsin taas kontsentreeruda jooksule, mitte oma mõtetele. Muutsin sammu veidi lühemaks ja rütmi kiiremaks, kuid kiirus jäi samaks. Enne võistluskeskust võtsin ära teise SIS geeli ja minek oligi seitsmendale ringile.

7. Ring - 16:00
See ring oli lust ja lillepidu. Geel sees, energiat jagus, joosta üksinda liidrina, rahvas toetamas - no mida veel tahta. Ega mul mingit ülevaadet olnud, kui pikalt ees olen? Aga ega see väga tähtsust omanudki, sest ütlen veelkord - energiat jagus :-)

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

8. Ring - 16:18
Ringid ei olnud vennad, eriti veel seitsmes ja kaheksas. Eelmine ring oli olnud super, see aga täielik nuhtlus. Eks väsimus kuhjus ja selle ringi teisest poolest algas alles maraton, ehk kannatamine. Vaim oli veel erk ja motivatsiooni leidsin pisiasjadest: vaid kaks ringi veel, see on ju nohu; ma pole joogipunkti veel külastanud, sealt saan head ja paremat, lisaenergiat samuti; seljad tulevad aina vastu, järelikult jõuan veel küll; sellistes mulle mitte sobivates oludes, on ju isegi hästi läinud!
Füüsis enam nii hea ei olnud. Kuigi olin tiheda rütmiga üritanud säästa jala sääre- ja reielihaseid, siis distants ja aeg olid teinud oma töö - tagareied ning (üllatus-üllatus) parem säär olid pinges ja üsna läbi. Ilmselt lagunes pisut ka tehnika, pöid enam ei kandnud nii nagu vaja. Laskumistel kippusin liigselt kannale maanduma, jalg tahtis mitmeid kordi alt libiseda. Tõusud ja raskemad kohad võtsin aina rahulikult, laskumistel polnud enam nii enesekindel kui varasematel ringidel. Varasemalt probleemsed vasak säär ja alaselg - neil polnud häda midagi. Ju ma siis alateadlikult kompenseerisin vasaku jala nõrkust parema jala suurema tööga.
Ennast motiveerides jõudsin kaheksanda ringi lõppu ja plaaneerisin väikest korraldajate cola laksu. Aga jäin sellest ilma. Naisterahvas kes juua pakkus, algselt ei kuulnud, mis ma soovin, ja kui info kohale jõudis olin ma juba joogipunktist mõõdas. Eks nad olid juba harjunud, et ma midagi ei taha.
No ja nii läbi ma ka nüüd ei olnud, et tagasi hakkaks minema :-)

9. Ring - 16:38
Motiveerimine jätkus. Suutsin endale selgeks teha, et see on tänase päeva tähtsaim ring. Küll see viimane tuleb juba lihtsamalt. Inimloomus on ju iseenesest lihtne, kui vaid teaks mis nuppudele vajutada?! Minu puhul sellised nõksud töötavad. Ringi esimesed kaks osa läksid hiilgavalt, vahepeal tagasirgel nägin kellalt suisa numbreid 3:47 kilomeetrile. Ringi kolmanda osa läbisin teadlikult kergemalt, et jalad ikka lõpuni kestaks. Vastupidavust oli, tahtmist oli, kui vaid jalad järgi tuleks.

10. Ring - 16:59
Viimane ring. Seekord ma joogipunktist joogita ei lahkunud. Coca tops näppu ja paar lonksu otse kurku :-) Joomine sõna otseses mõttes ebaõnnestus, aga maitse sain suhu. Sain teada, millele finishis panustada. Need kaks lonksu cocat ja kaks SIS geeli jäid ainsaks lisaenergiaks, mis maratoni rajal ära tarvitasin. Tagantjärgi mõeldes - sellest täitsa piisas, sellises ilmas ja tempos jooksmiseks. Kehal pekki ju on, kust organism lisaenergiat vajadusel võiks ammutada. Viimasest ringist pole suurt midagi rääkida. Kõik kordus, kümnendat korda. Jalad olid kanged - jah, kannatasin - jah, raske oli - jah, möödusin ringiga mahajäänutest -jah, tempo lasin alla - ei. Veel eelviimane täis kilomeeter oli alla nelja minuti. Tempo võtsin teadlikult alla alles paarisajal viimasel meetril, siis kui finish paistis ja tagant kedagi tulemas ei kuulnud. Ajaga 2:43:45 jalutasin üle finishijoone. Teine maratoni pool ajaga 1:22:00.

https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia

Maratoni järel ...

Korraldajalt medal kaela, diplom kätte ... ja söögilaua äärde :-) Taastumine võis alata. Sellise väikese maratoni korraldajad ja osalev rahvas moodustavad üheskoos mõnusa "kommuuni", kus kõik tunnevad kõiki, kõik ergutavad kõiki, cool. Söögilaua ääres sai päris pikalt muljeid vahetatud, tosse ja pidamist võrreldud (enamik jooksis ikkagi suvise asfaldi tossuga, nagu ma isegi), mööduvaid jooksjaid innustatud. Pisut hiljem tegin peale kerge sörgi, seejärel soojad riided selga ning uuesti rajale. Tegin pikema matkamise maratoni ringil, seekord tagurpidi suunaga. Osa rahvast jõudsin rajal ergutades päris ära tüüdata, kuid selline kerge jalutamine mõjub jalgadele alati hästi. Veri peab ju ringi käima.

Kokkuvõtteks. Viga endale ei teinud, see on põhiline. Hetkel olen seisus, kus maratoni distantsi annab täitsa talutavas tempos läbida, kuid ultra oleks selgelt ülejõu käiv ülesanne. Eks mu ambitsioon on üsna suur - 2 x maratoni distants asfaldil, võiks ikka ca 4 minutit/kilomeetrile läbitav olla. Selles suunas jätkan tööd. Hetkel on vastupidavus igati OK, kuid jalad ja selg (lihased, kõõlused) on liiga nõrgad. Kogu tugiaparaat on selgelt kehvake. Tegelikult on see ka arusaadav, sest teadlikult olen enamik senistest jooksmistest teinud madala pulsiga. Kiiremaid liigutusi peab rohkem tegema hakkama, aga ilmselt alles kevadel :-). Eelistan asja võtta rahulikult, võibolla liiga rahulikult. Sama lugu on füüsisega. Kui eriharjutused kõrvale jätta, siis üldfüüsilised trennid (pean silmas jõusaali ja mägiseid jookse) on olnud "out" alates augustist. Jõusaali plaanin küll lähiajal naasta, lihtsalt peab. Kõigile maratoni jooksjatele on oluline, et jalgades oleks "vurtsu" ka viimaseks neljandikuks. Selleks ongi jõutrennid.
Tänud korraldajatele, järgmise korrani.