2014 Vana-aasta maraton

Eesti 2014 aasta viimane jooksumaraton "Vana-aasta Maraton" toimus Tallinnas, laupäeval 20. detsembril, stardiga kell 9:30 Rocca al Mare kooli juures. Stamina spordiklubi poolt korraldatud heategevuslikul võistlusel osalesin esmakordselt, kuigi paar korda olen "peaaegu" juba rajale jõudnud. Ametlikult sain nime stardiprotokolli kirja alles kaks päeva enne võistlust - koduste treeningvõistluste "võlu ja valu". Allpool lühike ülevaade jooksust.

Enne starti
Viimase nädala enne maratoni võtsin treeningutel vähe kergemini. Igalt poolt pidevalt midagi valutas, teed läksid mega libedaks ja üldine enesetunne ei olnud just kõige parem, aga õnneks oli tegu viimase ja taastava treeningnädalaga enne väikest puhkust (plaan oli peale maratoni paariks nädalaks jalad seinale visata). Nagu juba eelnevalt mainisin, planeerisin maratoni läbida tugeva treeninguna, seepärast mingit eriettevalmistus ei teinud ja endale lisapingeid ei tekitanud. Samas teadsin, et olen paremas vormis kui neli nädalat tagasi joostud Pääsküla rabamaratoni ajal.
Laupäeva hommikul, paar tundi enne jooksu algust hommikupuder sisse, 40 minutit enne starti Rocca poole autoga teele. Soojenduseks piisas täiesti poolest kilomeetrist Rocca kaubanduskeskuse juurest parklast stardikanga alla.

Stardis
Startisin taas rahva seast, eriti ettepoole ei hakanud trügima. Ilm oli mulle igati sobiv (+2-3 ja tuulevaikne) ja rajakate (asfalt) märg, kuid õnneks mitte väga libe (ühe erandiga). Riietusega panin seekord mõõda. Autos olin avastanud, et polnud kaasa võtnud ühtegi lühikeste varukatega särki. Külmakartlik nagu ma olen, läksin rajale ülevalt kolme kihiga: pikkade varukatega soojapesu särk, dressipluus ja korraldajate antud number-maika. Päev varem olin mõelnud, et soojapesu särgist ja t-särgist peaks piisama, kuid "mälukas" tegi omad korrektuurid. Allpool poolpikad liibuvad ja põlvikud. Tossudeks taas 6 aastat vanad Asics Racerid.

2014 Vana-aasta maratoni start (www.marathon100.com)

Esimene ring - 31:26
Alustasin taas rahulikult, et korralikult soojaks saada. Teise kilomeetri lõpuks moodustus nelja liikmeline seltskond (Kaupo Sasmin, Tõnu Lillelaid, Peeter Pihl ja mina), kellega kulgesime pea pool maad. Tõnuga olin trehvanud ka enne starti, lubas teine teha pika trenni, rahulikult 4 minutit kilomeetrile. Nüüd polnud nelja minuti tempost haisugi :-) Ees silkas veel paar tegelast - üks lätlane ja Kristo Reinsalu. Ega nad kaugel ei olnud, vast nii 100 meetrit. Tempot hoidsime oma grupis 3:45 (kilomeetrile) kandis. Eelmise maratoni halvast harjumusest olin algul põhiliselt veduri rollis. Ma väga loodan, et see ei saa tulevikus mulle harjumuseks, maraton on siiski pigem taktikajooks kui jõudemostratsioon. Eriti veel, kui vanust rohkem kui... Muidu käis grupis päris vilgas vestlus, mille põhilisteks teemadeks olid "see pole võistlus vaid trenn" ja "eespool oleva Kristo "rahulik" kulgemine". Ma polnud väga huvitatud vestlustest, püüdsin jääda viisaka vestluse piiresse, pealegi tundsin ennast juba raja algul nagu sunnitööl. Eelmise maratoni kergusest polnud midagi alles. Kõik selle maratoni kilomeetrid tulid raske tööga. Tempo tundus teistele tõesti lihtne, sest rääkimisel "kõne ei hakkinud" ja hingamine toimus valdavalt läbi nina. Esimese ringi teises pooles hakkas lätlane selg ees vastu tulema ja ringi lõpus olevas joogipunktis jäi suisa seisma, jooma. Joogipunkte oli ringil kaks - kusagil 4-ndal kilomeetril ja ringi lõpus 8.44-ndal kilomeetril. Minu plaanidesse esimesel ringil turgutavad joogid ei kuulunud. Ilm oli jahe - higistamist tavalisest vähem ja ainus mis sellise ilma ning sellisel distantsil vajan on lisaenergia. Selleks oli mul taskutes kaasas kolme SIS geeli.

Teine ring - 31:03
Teise ringi esimeses pooles jätkasin vedamist. Kilomeetrid möödusid, tempo säilis, seltskond ikka sama, mõni tegi jõudemostratsioone murul jooksmise näol, pidev vestlus käis. Sai kuulda mitmeid huvitavaid lugusi ja plaane Eesti pikamaajooksu tegijatelt (tippudeks oleks neid vist liig nimetada?!) ja Eesti endiselt orienteerumiskoondise liikmelt. 10km vaheaaeg 37:34. Esimese "tankimise" tegin 11-ndal kilomeetril, Rocca ringi ainsal tuntaval laskumisel. Taskust võetud esimene SIS geel läks loosi. Peale seda laskumist oli ka ainus libedam rajalõik. Asfaldil oli must jää. Mulle tundus, et ainult minul töötas seal toss korralikult. Teistel oli seal raskusi. Õnneks oli libe lõik ainult 100-150m pikk. Teise ringi teises pooles otsustasid "tugevamad tegijad" meie grupist pisut tempot tõsta, plaaniga 100m eespool "kulgev" Kristo kätte saada. Tempo tõusis "pisut" ... kell näitas juba 3:33-34 kilomeetriaegu. 4 minutit oli ainult helge unistus :-)
Teadsin, et see tempo on mulle pisut liiast (sellises tempos jooksmine nõuab minult tippvormi, mida mul kahjuks ei olnud), kuid otsustasin siiski vaikselt järgi hoida. Ringi lõpuks oli Kristo sisuliselt kinni püütud, lootsin, et nüüd taas rahunetakse maha.
Ringi lõpus kuulsin jooksu teadustajalt, et jooksen kellegi teise nime all (mis nimi mulle oli antud, kahjuks ei mäleta) ja olen mingi üllataja, kes parandab oma maratoni isikliku tunniga?!? Veider. Mul on siiani olnud tunne, et spordiinimesed ikka tunnevad teisi spordiinimesi ja kogu seda spordi temaatikat. Seekord pani teadustaja nii inimeste tundmise kui ka teema valdamisega "pange". Kus minu number ja nimi segamini aeti, pole mul aimugi. Finishis käisin ise korraldajate "ajabussis" ja teadustajale selgitamas kes-kus-millal.

Kolmas ring - 31:10
Kolmas ring oli omapärane. Kristo kätte saadud, jätkasime varem hoitud 3:45 tempos. Ühesõnaga - tempot võeti taas pisut alla, nagu olin lootnud. Grupp oli ikka nelja liikmeline, ainult Peeter oli Kristo vastu vahetatud. Aga kõigile ei sobi grupis jooksmine, ennekõike tundus see probleemiks olema Kristole. Pidevad tempo kõigutamised, pilgu heitmised selja taha ... ma ei tea milleks see kõik?  Õnneks peagi olukord rahunes, mõneks ajaks. Samas minu enesetundele sellised tempo kõigutamised hästi ei mõjunud, eneseusk hakkas kaduma. Kolmanda ringi laskumisel võtsin sisse teise SIS geeli, peagi järgnevas joogipunktis pisut spordijooki peale.
Teine 10km 36:54. Poolmaratoni aeg oli paljulubav - 1:18:50, kuid enesetunne kahjuks mitte. Lihased tundusid juba tühjad (vale tankimine? vale ettevalmistus? vaimu nõrkus? ei pigem liiga kiire tempo). Teisel ringil oli vasaku jala päkk hakanud hõõruma, päka all oli tekkinud korraliku vill, see andis tungevalt tunda, eriti teravatel suunamuutmistel. Pidin korrigeerima oma jooksusammu, et enam-vähem tervena koju jõuda. Sammu korrigeerimine tegi vasku sääre marja kangeks, nokk-kinni-saba-lahti.
Kolmanda ringi lõpus läks taas kiirendamiseks-kõigutamiseks. Hoidsin ennast tagaplaanil ja vaevu-vaevu grupis. Vaikselt hakkas selgeks saama, et esikolmikuga lõpuni ma ei jõua. Ringi lõpus kasutasin taastuseks joogipunkt, ikka lootes parimat - ehk läheb paremaks.

Neljas ring - 32:07
Neljandale ringile läksime ikka neljases grupis, kuid siis hakkas juhtuma. Võsapeatused vaheldusid kiirendustega. Grupp lagunes, Kristo pani ees ajama, meie Tõnuga väikese vahega järel, Kaupo pisut meist maas. Allamäge lõigul tankisin viimase geeli, lootus sureb viimasena. Korraks tundus enesetunne paranevat. Mott tõusis, kuid vaid hetkeks. Kolmas 10 kilomeetrit ajaga 37:29. Ringi keskel olnud joogipunktis tegin korraliku "joomingu", liiga korraliku, sest sealt algas minu langus. Vaimselt andsin alla, füüsis oli juba enne alla andnud. Lasin eest Tõnu, kilomeeter hiljem mõõdus Kaupo, mulle tundus et ma seisan rajal. Tempo erinevus oli lihtsalt nii suur. Ringi lõpuks oli liidriks tõusnud Tõnu, minu vahe peaaegu minut. Kusagilt tuli leida motivatsiooni, et lõpuni normaalses tempos jõuda. Teise ringi teisest poolest alates olime pidevalt mõõdunud aeglasematest, kes oli ringiga maas, kes kahega - tore, et jooksjaid oli palju. Nüüd otsisin tuge just teistelt osalejatelt, kes väga aktiivselt ergutasid. Imelik küll, aga raja ääres polnud ühtegi tuttavat ergutajat :-( Kuigi jooks toimus kodulinnas.

Viies ring - 33:06
Palju pole sellest ringist kirjutada, kokkuvõtvalt ütleks AGOONIA. Ringi esimene pool kannatasin ja kulgesin, kulgesin ja kannatasin. Ergutustest oli abi, kuid mitte piisavalt. Kell näitas tempoks juba 4:05. Kaugel, ... kaugel sirge lõppudes nähin veel Kaupot ja Kristot, kellalt vaatasin vaheks ühe minuti. Mingi hetk nägin ainul Kristot, mõõtsin taas vahet ... 1:10. Oi jah, lootusetu.
Ringi keskel olnud "joogipunkti" sirgel tundus, et Kristol on suuremaid raskusi kui minul - vahe tundus üllatuslikul vähenevat. Samas ma ei uskunud endasse ja ei julgenud veel tempot tõsta. Neljas kümme kilomeetrit tulid 39:30-ga. Luugid pääsesid valla alles kahel viimasel kilomeetril (tempo tõusis taas 3:45-le). Oli juba hilja, finishis neljandana, koguajaga 2:38:47 (ametlik miskipärast 2:38:50, kuigi kella panin kinni alles peale finishijoont). Kristo jäi 10 sekundi kaugusele. Võitjaga enam kui 3 minutit.

Kokkuvõtteks ... esimene emotsioon peale lõpetamist oli korralik pettumus. Päkad katki hõõrutud, jalalihased krambieelses seisus, energiast tühi, tulemus alla ootuste (kuigi tegu treeningvõislusega), pettusin endas (vaimselt andsin rajal alla). Milleks kõik see?!
Nüüd, nädalaid hiljem, kui olen saanud rahulikult mõelda viimase maratoni ja sellele eelnenu üle, saan õelda - kaks maratoni kuus (ka tugeva treeninguna) on mulle liiast. Vajan pikemat taastumisaega. Ausalt õeldes pole see mulle küll eriline uudis ("portselan" nagu ma olen), kuid varem reaalselt pole ma sellist mudelit kunagi kasutanud. Inimorganismid on erinevad, mõnele sobib, mulle mitte. Suveks, ultraks ettevalmistudes tuleb midagi muud välja mõelda.