Pärnu Kahe Staadioni jooks on olnud jooksukalendrites juba minu keskkooli aegadest, st 80-ndate teisest poolest. Ometi ei suuda ma meenutada, kas see oli mul teine või kolmas kord osaleda sellel rahvajooksul. Seda mäletan, et viimati kui jooksin, oli distants selgelt lühem - ca. 5,5 kilomeetrit. Nüüd aga juba korralikud 7,48 km. Jooks ise toimub traditsiooniliselt Raeküla staadionilt Kalevi staadionile. Kuna viimane on juba aastaid paras "tondiloss" ja nn. remondis, siis toodi finish pisut lähemale, tänavale. Seepärast ka korraldajatelt selline väga täpne kilometraaz - 7,48. Plaanisin joosta taas koos oma naisega. Temale oli see planeeritud hooaja viimaseks võistluseks. Ma ei teagi, kas mul on juba väike "võistlushirm" sees, et jooksen võistlustel jänesena naise võistlustempos. Igastahes miski pole suutnud mind sellel aastal veenda jooksma oma võistlustempos. Ju ma pole valmis veel :-)
Viimasel hetkel, tegelikult isegi peale viimast hetke, sai meid reede õhtul jooksule kirja pandud. On-line regamine oli juba kinni, aga õnnestus telefoni teel. Nädalavahetuse ilma prognoos oli jube - külm, tuuline ja pühapäev vihma ka veel. See kõik meid õnneks ei heidutanud ja pühapäeva ennelõunal olin autoga Pärnus. Kuna start ja finish olid erinevates kohtades, tuli välja mõelda mingi logistika skeem. Mis seal ikka, parkisin auto enamvähem raja keskele - Pärnu Mai Selveri kanti. Sealt jäi starti pisut rohkem kui kaks ja finishisse ca kolm kilomeetrit. Auto juurest otsustasime soojenduseks jalutada-sörkida Raeküla staadionile ja pärast finishist taastusjooks autoni tagasi. Kuna ilm oli ikka üsna nadi - pluss 4-5 kraadi ja kõva tuulega otse merelt (Pärnu ju merelinn:-)), siis ega väga ei tahtnud autost välja minna. Isegi soojenduseks. Me tegelt sellised tavaharrastajad, kes väga ei viitsigi soojaks joosta. Seekord olude sunnil olime siiski sunnitud. Pool tundi enne starti hakkasime lõpuks liikuma, seljas ainult võistlusriided (ülal pikk särk + lühike särk, all pikad liibuvad; buffid, kindad ja mütsid kah) ja peal soojendav vest, kilekotis naisele kuiv särk ja dressikas. Ajastus oli perfektne - kohale jõudes selgus, peldiku järjekordi veel polnud, vähesed varuriided sai kiirelt korraldajatele andud ja stardiala oli ka alles tühi. Sai teises stardigrupis esirivi võetud ja starti ootama jäädud.
Plaan oli meil lihtne: võistluse keskmine tempo võiks tulla 4:15 kilomeetrile; alustame nii, et ennast kohe kinni ei tõmbaks; kasutame võimalikult palju jänese tuulevarju ja jõudu võiks olla ka lõpuspurdiks. Igati mõistlik plaan ju, eriti kui arvestada, et senise hooaja kiireima võistluse keskmine tempo oli 4:25 :-). Arvestasin sellega, et naise trennid olid oktoobris läinud hästi ja iga inimene areneb kui teeb korralikult ning läbimõeldult õiget trenn, lisaks tuul tundus olema pigem toetav kui vastu.
Tegelikult päris nii ei läinud. Start oli staadionilt ning sellel au ringi tehes mõõduti meist pidevalt, ei saanudki jääda loksumist harrastada. Esimene ja teine kilomeeter tulid kerges vastutuules 4:08 ja 4:14-ga. Esimene liiga kiire, teine juba ootuspärane. Üritasin naisele pakkuda tuulevarju nii palju kui võimalik. 3-4 kilomeeter mõlemad ajaga 4:14. Ajad olid stabiilsed, kuid jooksurütmiga ma väga rahule ei jäänud. Kas segas tuul või konkurents? Pigem viimane, sest tuul oli nendel kilomeetritel külje pealt toetav. Samas püüdsime väikseid gruppe ja see lõi rütmi pidevalt pisut sassi.
Kui esimesed neli kilomeetrit olid asfaldilt (staadioni osa välja jättes), siis viies kilomeeter oli metsa vahel maastiku rajal-teel. See ei ole meie leib. Vajusime grupi viimasteks ja jäime suisa paarikümne meetriga maha. Viies kilomeeter 4:22, kuid see pani meile korraliku põntsu. Kuues kilomeeter olime taas asfaldil tagasi, kuid soovitud rütmi ei leidnudki enam. Segama hakkas nii väsimus kui tuul, mis nüüd oli küljelt vastu ja vahel hooti otse vastu.
6-7 kilomeeter, mõlemad 4:23 tempos. Jooksime omas mullis, kedagi kätte ei saanud, keegi meid kätte ei saanud. Motivatsiooni kõnedega alustasin seekord juba viiendal kilomeetril. Kohati nagu töötas (maratoniga võrreldes, pisut erinevad nipid), kohati mitte - pärast selgus, et naisel olid külmast ilmast kõrvad lukus ja ega ta mind väga kuulnudki :-)
Gruppi, mis meid metsa vahel maha jättis, me enam kätte ei saanudki. Kuigi lõpuks oli vahe 30-40 meetrit, ei suutnud me läheneda ka lõpuspurdi ajal. Ju siis jäi spurt taas lahjaks, viimased 480 meetrit jälle 4:23 kilomeetri tempos. Eks lõpus olnud niigi raske ja tuul ka ei hellitanud (viimasel kilomeetril oli paaril merelt puhunud vastutuule lõigul üsna raske). Finishi sirgel sai veel käed tööle pandud, rahva ees pisut kiiremaid samme tehtud ja lõppajaks tuli 32:02 (keskmine kilomeetri aeg 4:16).
Peale finisheerimist oli kohe eriti külm, sai kiirelt kobitud "supitelki". Naisel küll isu polnud, aga mulle läks soe supp kohe sisse, tee veel järgi, vest selga ja mõte oli juba koduteel, auto poole. Mõtlesime, et igaks juhuks vaatame lõpuprotokolli üle ... naisele 90. koht, naistest seitsmes, omavanustest üllatus-üllatus suisa esimene. Oi kurjam küll, autasustamiseni ju mingid 25 minutit. Ja õues üsna külm. Naisel veel olid kuiv särk ja dressikas ning vest, mul aga märjad riided ja ainult kuiv vest peal. Ega muud üle jäänud, kui kondiauruga sooja hoitud, sörkisin seal ranna piirkonnas kokku mingi pool tundi, sest autasustamine algas pisut hiljem. Autasu käes, sai lõpuks auto poole kulgema hakatud. Pisut narr oli suur kilekott ja lilled käes joosta :-), aga no vähemalt soojem kui niisama passida või jalutada. Igastahes saime korraliku õppetunni, et finishis peavad ootama mõlemaid kuivad ja soojad riided.
Kokkuvõtteks - igati tore jooks oli, ajaline plaan peaaegu täitus (olenemata keerulistest oleudest). Peale "autasustamise" seiklust, oli küll väike kahtlus, et kas jääb haigeks? Kuid kõik läks siiski õnneks. Palju abi oli Pärnu MyFitenssi kuumast dushist (üllatuslikult neil sauna ei olnud), niiet hooaeg veel jätkub, minul!
