Kui eelmise nädala postituses jäi kõlama väike kahtluseuss, kas ma ikka jõuan neljandale Pääsküla raba maratoni rajale ja finishisse, siis läbi raskuste ja kõhkluste sai maraton siiski läbitud. Kuidas täpsemalt, sellest allpool täpsemalt ja pikemalt (pikk ja lohisev jutt on tulemas, kannatust).
Maratoni eelne nädal
Plaani järgi pidi olema üsna tavaline taastav treeningnädal: esmaspäev arendav tempokross, teisipäev ujumine ja taastav jooks, kolmapäev taastav jooks + rütmijooksud, neljapäev puhkus, reede taastav jooks, laupäev pikk ots (maraton), pühapäev taastav matk. Iga päev lisaks kere-jalgade eriharjutused ja venitused. Päris nii siiski ei läinud, sest kolmapäeva hommikul voodist tõustes tundsin ootamatut ebamugavust vasaku jala sääres. Lühike pindluu lihas või pikk varvastesirutaja? Teate ju küll, kus need lihased asuvad :-). Esialgu üritasin sellest "väikesest valu aistingust" üle olla. Õhtul, enne trenni, otsustasin jala igaks juhuks ära teipida. Kergelt joosta polnudki väga hull, lihas sai soojaks ja eriti tunda ei andud. Tegin ära ka osad planeeritud rütmijooksud, mis oli siiski viga. Teravamaid liigutusi tehes andis säär kohe rohkem tunda. Katkestasin sisuliselt trenni ja lonkisin vaikselt koju. Õnneks oli tulemas trenni mõttes puhkepäev ja lootsin erinevate protseduuride abil järgneva 48h jooksul ennast taas jalule saada. Samas pani mõtlema, mis läks taas valesti? Kas pingutasin esmaspäevase raskema trenniga üle või tegin liiga jalgadele eriharjutusi tehes? Või ei olnud veel taastunud eelmiste nädalate treening mahtudes? Äkki ujumise ja jooksu vahe jäi liiga lühikeseks? Igastahes välja ma seda ei suutnudki mõelda ja leppisin taas põhjendusega - ülekoormus vigastus.
Reede õhtuks jala seis ei olnud oluliselt muutunud, sääres oli mingis asendis kerge valu nii neljapäeval kui ka reedel. Otsustasin reedese trenni ära jätta. Mõtlesin juba, et laupäevasest jooksust tuleb taas loobuda ja kirja läheb DNS. Üritasin viimasel hetkel isegi naisele oma stardikohta pähe määrida :-), ei õnnestunud, ilm ju ka selline karm (värske lumi ja külm). Olin kahevahel - mida teha? Reede õhtul langetasin viimaks otsuse: laupäeval lähen maratoni rajale, aga kui jalg ei kesta, astun rajalt. Võtan maratoni nagu tavalist pikka otsa - rahulikult ja lõdvalt. Hilisel õhtu tunnil veel lisa pasta sisse, muud head ja paremat peale, ohtralt mineraalvett, magneesiumi laks, vanade tossude otsimine (millised tossud küll värskel lumel võiksid pidada? pole ju ammu lumel jooksnud), jalale viimased jääkompressid ja massaažid. Kell kaksteist lõpuks magama.
Hommikul kell seitse äratus, puder kiirelt sisse ja tagasi voodisse - tunnike veel und. Kohe hea on kui maraton toimub kodule lähedal, ei pea varavalges kuhugi sõitma hakkama või suisa päev-kaks varem kohale minema. Poole üheksa paiku teine äratus. Viimased söögid-joogid sisse, väike ilma kontroll internetis (lumi oli maas, aga juurde ei pidavat tulema, temperatuur +1-2), probleemne vasak jalg soojendava salviga kokku, vaseliini kah õrnematesse kohtadesse, trenni riided selga (üleval 3 kihti, all kaks kihti, kahed buffid, kindad), kaks SIS geeli tasku, vahetus riided ja kaks paari tosse kotti, ja oligi minek. Autoga korjasin veel ühe sõbra peale ning mingi 9:40 olime võistluskeskuses numbreid välja võtmas. Aega oli veel piisavalt, jõudis isegi pool kildikest sörkida ja veenduda, et valitud tossupaar peaks kinni tambitud lumele sobima.
Pääsküla raba maraton (10 x 4.22km ringil)
Taktikaline plaan oli alustada rahulikult. Mul polnud mingit kindlust vasaku jala ja alaselja vastupidavuse osas, pealegi soojenduseks sobivad maratoni esimesed kilomeetrid alati väga hästi. Sättisin ennast kuhugi rahva keskele ja 10:00 oligi minek rajale.
 |
| https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia |
1. Ring - 17:06
Kõigepealt pisut rajast, mis kümne ringiga jõudis üsna pähe kuluda. Kes veel ei tea, siis rada (ring) oli maha märgitud Tallinnas, Hiiu haigla kompleksi taga olevas männikus (metsateed ja rajad) ja Pääsküla raba ühel tuhateel. Ringi pikkuseks 4.22 kilomeetrit (mul on väiksed kahtlused selles osas, aga parem ei vaidle), paari väiksema tõusunuki ja 7-8 cm värske lumega, mis kiirelt kinni tambiti. Jagasin ringi enda vaimus neljaks osaks: 1) stardist rabateeni, metsavahel kitsal rajal ca 600m; 2) laiem rabatee koos pika sirgega ca 1.8km; 3) laiem valgustatud rada, tõus, kitsal metsarajal nikerdamine ca 800m; 4) Männimetsa laiem metsatee ca 1km.
Start. Enamik rahvast alustas rahulikult, ainult mingi 4-5 esimest panid kohe omas (kiiremas) tempos minema. Minu rahulik alustamine oli siiski pisut kiirem kui teistel, seepärast jooksin esimese pool kilti raja kõrval, kuni sain vabasse vette. Ees 100 meetri kaugusel paistis olema veel 6-7 maratoonarit. "Esimene kilt 4:30, väga hea, nüüd peaks lihas juba soe olema" - selline oli mu mõte tollel hetkel. Rabatee pikal sirgel võtsin sisse soovitud rütmi ja tempo (<4:00) ja panin autopiloodi peale. Miks <4:00? Kaks viimast tempokrossi, mis olin teinud nädalase vahega esmaspäeviti, näitasid, et 4 minutit kildile ei tohiks olla probleem. Seda siis terve maratoni ulatuses. Tempokrossid olid küll ainult 9km pikad, kuid mulle sellest piisas. Optimist?! Võibolla, kuid mul on natuke kogemusi ka. Kõhklusi tekitas ainult jalgade seis, lumine libe rada ja maastikul jooksmine, milles ma ei tunne ennast kõige paremini (tugevana).
Pikal rabateel mõõdusin veel paarist jooksjast ja raba osa lõpuks olin esimesele grupile järgi jõudnud. Kuigi mulle tavaliselt meeldib joosta teiste tuules ning ennast võimalikult palju säästa, siis seekord otsustasin teisiti - jätkan omas tempos. Mõtlesin: "Tegu ju ikkagi ainult pika trenniga, ei ole vaja ennast lolliks mõelda ja mingit erilist taktika jooksul tegema hakata." Jalas olnud Asics jooksutoss töötas hästi, jalavalu ei meenutanud end, olek värske - mis viga nii joosta. Teised liidergrupist (Tõnu Lillelaid, Villu Eller, Martin Sagaja) võtsid mulle kohe sappa. Eemalt võistluskeskusest kostus juba teadustaja Riho Järvelaineni juttu, esimene ring hakkas läbi saama. Lähemale jõudes suutsin juba jutuvadinast sõnu eraldada - selgus, et oleme jube kiirelt alustanud, võrreldes varasemate Pääsküla maratonidega. Kõlasid kõhklused/kahtlused, mehed kas ikka nii kiirelt kestate lõpuni? Ausalt õeldes polnud ma kella eriti jälginud, aegajalt viskasin kiirusele pilgu peale - tempo pisut alla nelja minuti kilomeetrile oli OK ja plaanisin enamvähem samas tempos jätkata. Polnud seal midagi liiga kiiret.
2. Ring - 16:25
Ringi esimese osa lõpus oli laskumine, selline 100 meetrine, väikese 2-3-4% nurgaga. Teisest ringist alates, lasin keha raskusel seal oma töö ära teha. St. jooksu tempo tõusis märgatavalt. Libedus tegi selle liigutuse pisut ärevaks, kuid toss töötas hästi (usaldasin täiega) ja esialgu probleeme polnud. See oli jälitajatele vist pisike üllatus. Sammud seljataga vaibusid, hiljem rabateel jõudsid Tõnu ja Villu vist mulle sabasse tagasi. Selja taha ma jooksu ajal ei vaata, niiet ma pole päris kindel, mis järjekorras nad tulid.
Vahepeal mõtlesin, et annaks vedaja rolli kellegile teisele ka, kuid matsin selle mõtte eos. Raja pind oli libe ja ebatasane, sellistes oludes on mul vaja head ja selget vaatevälja ja vedurina grupi ees nägin ma raja iseärasusi kõige paremini. Algselt plaanisin esimese geeli tarbida teise ringi lõpus, kuid otsustasin head enesetunnet ära kasutada ja lükkasin geeli tankimise ringi võrra edasi. Taas võistluskeskusesse jõudes sain teadustajalt teada, et oleme Tõnuga kahekesi ette jäänud. Villu oli ilmselt ringi kolmanda osa tõusul maha jäänud.
3. Ring - 16:05
Kolmanda ringi alguses kadusid sammud selja tagant taas. Kuna joogipunkti jätsin taas vahele, siis järeldasin, et Tõnu jäi ilmselt sinna kohmitsema. Ootama ei hakanud, jätkasin omas tempos. Ringi esimese osa lõpuks oli Tõnu tagasi. Kui teise ringi lõpus jõudsime järgi esimestele ringiga mahajäänutele, siis kolmandal ringil pikal "tagasirgel" tuli aeglasematest möödumist pidevalt ette. Omamoodi oli see positiivne - vahel ergutati (üritasin samaga vastata), vahel sooviti lihtsalt jõudu. Vaheldust oligi vaja. Samas mõned hetked olid ka negatiivsed, siis kui ootamatult ette astuti ja kokkupõrke vältimiseks olin sunnitud libedal "jänese haake" tegema (välja kukkus nagu "kits libedal jääl") või kõnniti mitmekesi kõrvuti, arvestamata, et keegi võib veel rajal liigelda. Raja andmisest ma ei räägigi, see pole nii oluline. Aga järgnevat palun kaasjooksjatelt küll: inimesed hoidke silmad-kõrvad lahti ja ärge muutke ootamatult trajektoori, arvestage rohkem teistega. Sellel teemal peaks kohe eraldi postituse tegema, saaksin ennast välja elada :-)
Kolmanda ringi kolmandal osal, ainsal tõusul, kusagil 12. kilomeetril andis vasaku jala säär esimest korda märku - võta rahulikumalt. Ilmselt olin tõusu liiga hoogsalt võtnud. Otsustasin, esimest "märguannet" eirata ja tähelepanu mujale juhtida, oli aeg esimeseks SIS geeliks. Jooksutempot sellise pisiasja peale langetama ei hakanud. Võistluskeskuse joogipunkti taas ei kasutanud, kuigi ... jah tühja geelipaki viskasi joogipunktis prügikasti:-)
4. Ring - 16:01
Paarisrakendina jätkasime rajal kulgemist. Mina ees, Tõnu tuules, möödusime aeglasematest, tempo ikka mulle sobivalt <4:00. Kiirelt mäest alla, hea rütmiga rabateel ... üsna igav hakkas, tegin siis natuke mõttetööd: millal ma sõber Gaspari kätte saan, kui tema jookseb tempos 5 minutit/kilomeetrile? Nii ta enne jooksu lubas. Minu arvestused ütlesid, et samas tempos edasi jätkates, saan ta viiendal ringil kätte. Kuid nii ei läinud. Neljanda ringi lõpus, võistluskeskuses oli esimene tuttav nägu Gaspari oma. Asjatas teine seal, ei saanudki aru mida ta seal passib? Ring hiljem sain aru, mees oli päeva lõppenuks kuulutanud ja kolme ringi järel rajalt maha tulnud. Mul seda plaani küll ei olnud.
5. Ring - 16:07 (poolmaraton 1:21:45)
Joogipunkt oli iga ringi alguses, nagu eelmised korrad, jätsin ka seekord selle vahele. Olin tulnud rajale oma SIS geelidega ja enne ei näinud mõtet midagi lisaks võtta, kui omad varud otsas. Külma ilmaga on vedeliku kadu tavaliselt üsna väike, selle vähese lootsin kompenseerida kaasas veetud SISiga. Mõtlesin, et küll ma distantsi lõpupoole jõuan juua ka võtta või siis peale lõpetamist :-). Viiendal ringil midagi erilist ei toimunud. Vedasin nagu ikka, ringi teisel osal (tagasirgel) pisut kiiremini, kolmandal osal mäkke taas rahulikumalt, neljandal osal oma keskmises tempos. Jalalihased täitsa toimisid, tehnika oli veel paigas ja tossud ikka pidasid. Mõte töötas juba maratoni teises pooles: "jätkan samas rütmis/tempos, vaatab kui kaua kestab; geeli manustan kuuenda ringi lõpus, siis vaatab edasi mis saab; poolmaratoni omad ilmselt selga ei tule, kui ma just päris seisma ei jää."
6. Ring - 16:06
Sellel ringil toimusid lõpuks suht üksluises jooksus mingid muudatused. Tavaliselt olen jooksu ajal "omas maailmas" ja ümbritsevat väga tähele ei pane. Jälgin küll pingsalt ees olevat rada (varasemad kurvad kogemused igasugu konarustega), kuid muust ümbritsevast olen suhteliselt välja lülitatud. Nii ka seekord, üks hetk märkasin, et samme minu selja tagant enam ei kosta?! Omast arust ja minu kella järgi, silkasin ikka samas tempos edasi, kuid Tõnu oli maha jäänud. Ilmselt tagasirgel. Mida värki? Algul arvasin, et küll ta järgi tuleb - ilmselt hetkeline tempo langus. Kuid ei tulnud, jätkasin üksinda.
 |
| https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia |
Eks uus olukord oli mullegi demotiveeriv, mõte töötas vales suunas ja tulemus oli kohe kerge tulema.
Kuuenda ringi kolmandas osas, vahetult enne tõusu, tähelepanu hajus ja õnnestus kergelt vaskut hüppeliigest venitada. Ebatasane rada noh. Mõtlesin: "Krt küll, jälle. Ma kohe oskan." Õnneks väga hullult jalg väljas ei käinud ja sain peagi valuvabalt jätkata. Adrenaliin teeb õnneks oma töö. Samas sain aru, et pöid ei ole enam nii värske kui peaks. See mõjus mulle kui äratuskell. Suutsin taas kontsentreeruda jooksule, mitte oma mõtetele. Muutsin sammu veidi lühemaks ja rütmi kiiremaks, kuid kiirus jäi samaks. Enne võistluskeskust võtsin ära teise SIS geeli ja minek oligi seitsmendale ringile.
7. Ring - 16:00
See ring oli lust ja lillepidu. Geel sees, energiat jagus, joosta üksinda liidrina, rahvas toetamas - no mida veel tahta. Ega mul mingit ülevaadet olnud, kui pikalt ees olen? Aga ega see väga tähtsust omanudki, sest ütlen veelkord - energiat jagus :-)
 |
| https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia |
8. Ring - 16:18
Ringid ei olnud vennad, eriti veel seitsmes ja kaheksas. Eelmine ring oli olnud super, see aga täielik nuhtlus. Eks väsimus kuhjus ja selle ringi teisest poolest algas alles maraton, ehk kannatamine. Vaim oli veel erk ja motivatsiooni leidsin pisiasjadest: vaid kaks ringi veel, see on ju nohu; ma pole joogipunkti veel külastanud, sealt saan head ja paremat, lisaenergiat samuti; seljad tulevad aina vastu, järelikult jõuan veel küll; sellistes mulle mitte sobivates oludes, on ju isegi hästi läinud!
Füüsis enam nii hea ei olnud. Kuigi olin tiheda rütmiga üritanud säästa jala sääre- ja reielihaseid, siis distants ja aeg olid teinud oma töö - tagareied ning (üllatus-üllatus) parem säär olid pinges ja üsna läbi. Ilmselt lagunes pisut ka tehnika, pöid enam ei kandnud nii nagu vaja. Laskumistel kippusin liigselt kannale maanduma, jalg tahtis mitmeid kordi alt libiseda. Tõusud ja raskemad kohad võtsin aina rahulikult, laskumistel polnud enam nii enesekindel kui varasematel ringidel. Varasemalt probleemsed vasak säär ja alaselg - neil polnud häda midagi. Ju ma siis alateadlikult kompenseerisin vasaku jala nõrkust parema jala suurema tööga.
Ennast motiveerides jõudsin kaheksanda ringi lõppu ja plaaneerisin väikest korraldajate cola laksu. Aga jäin sellest ilma. Naisterahvas kes juua pakkus, algselt ei kuulnud, mis ma soovin, ja kui info kohale jõudis olin ma juba joogipunktist mõõdas. Eks nad olid juba harjunud, et ma midagi ei taha.
No ja nii läbi ma ka nüüd ei olnud, et tagasi hakkaks minema :-)
9. Ring - 16:38
Motiveerimine jätkus. Suutsin endale selgeks teha, et see on tänase päeva tähtsaim ring. Küll see viimane tuleb juba lihtsamalt. Inimloomus on ju iseenesest lihtne, kui vaid teaks mis nuppudele vajutada?! Minu puhul sellised nõksud töötavad. Ringi esimesed kaks osa läksid hiilgavalt, vahepeal tagasirgel nägin kellalt suisa numbreid 3:47 kilomeetrile. Ringi kolmanda osa läbisin teadlikult kergemalt, et jalad ikka lõpuni kestaks. Vastupidavust oli, tahtmist oli, kui vaid jalad järgi tuleks.
10. Ring - 16:59
Viimane ring. Seekord ma joogipunktist joogita ei lahkunud. Coca tops näppu ja paar lonksu otse kurku :-) Joomine sõna otseses mõttes ebaõnnestus, aga maitse sain suhu. Sain teada, millele finishis panustada. Need kaks lonksu cocat ja kaks SIS geeli jäid ainsaks lisaenergiaks, mis maratoni rajal ära tarvitasin. Tagantjärgi mõeldes - sellest täitsa piisas, sellises ilmas ja tempos jooksmiseks. Kehal pekki ju on, kust organism lisaenergiat vajadusel võiks ammutada. Viimasest ringist pole suurt midagi rääkida. Kõik kordus, kümnendat korda. Jalad olid kanged - jah, kannatasin - jah, raske oli - jah, möödusin ringiga mahajäänutest -jah, tempo lasin alla - ei. Veel eelviimane täis kilomeeter oli alla nelja minuti. Tempo võtsin teadlikult alla alles paarisajal viimasel meetril, siis kui finish paistis ja tagant kedagi tulemas ei kuulnud. Ajaga 2:43:45 jalutasin üle finishijoone. Teine maratoni pool ajaga 1:22:00.
 |
| https://et-ee.facebook.com/enervit.estonia |
Maratoni järel ...
Korraldajalt medal kaela, diplom kätte ... ja söögilaua äärde :-) Taastumine võis alata. Sellise väikese maratoni korraldajad ja osalev rahvas moodustavad üheskoos mõnusa "kommuuni", kus kõik tunnevad kõiki, kõik ergutavad kõiki, cool. Söögilaua ääres sai päris pikalt muljeid vahetatud, tosse ja pidamist võrreldud (enamik jooksis ikkagi suvise asfaldi tossuga, nagu ma isegi), mööduvaid jooksjaid innustatud. Pisut hiljem tegin peale kerge sörgi, seejärel soojad riided selga ning uuesti rajale. Tegin pikema matkamise maratoni ringil, seekord tagurpidi suunaga. Osa rahvast jõudsin rajal ergutades päris ära tüüdata, kuid selline kerge jalutamine mõjub jalgadele alati hästi. Veri peab ju ringi käima.
Kokkuvõtteks. Viga endale ei teinud, see on põhiline. Hetkel olen seisus, kus maratoni distantsi annab täitsa talutavas tempos läbida, kuid ultra oleks selgelt ülejõu käiv ülesanne. Eks mu ambitsioon on üsna suur - 2 x maratoni distants asfaldil, võiks ikka ca 4 minutit/kilomeetrile läbitav olla. Selles suunas jätkan tööd. Hetkel on vastupidavus igati OK, kuid jalad ja selg (lihased, kõõlused) on liiga nõrgad. Kogu tugiaparaat on selgelt kehvake. Tegelikult on see ka arusaadav, sest teadlikult olen enamik senistest jooksmistest teinud madala pulsiga. Kiiremaid liigutusi peab rohkem tegema hakkama, aga ilmselt alles kevadel :-). Eelistan asja võtta rahulikult, võibolla liiga rahulikult. Sama lugu on füüsisega. Kui eriharjutused kõrvale jätta, siis üldfüüsilised trennid (pean silmas jõusaali ja mägiseid jookse) on olnud "out" alates augustist. Jõusaali plaanin küll lähiajal naasta, lihtsalt peab. Kõigile maratoni jooksjatele on oluline, et jalgades oleks "vurtsu" ka viimaseks neljandikuks. Selleks ongi jõutrennid.
Tänud korraldajatele, järgmise korrani.
