Kuidas püsida tervena?

Viimane nädal on olnud raske. Nädal tagasi murdis mind maha mingi viirus. Iiveldused, kõhuvalud, kõhulahtisus ja palavik kimbutasid mind neli päeva. Nüüd seitse päeva hiljem olen teinud paar kergemat trenni, kuid hästi ei tunne ma ennast ikka veel. Võibolla vara, aga selline, kärsitu, ma olen.

Pädevatelt isikutelt (arstid jmt) ja neti piiramatutest avarustest leiab sadu soovitusi, kuidas ennetada ja ravida erinevaid haiguseid ning viiruseid. Samuti soovitatakse sadu erinevaid ravimeid, vitamiine, protseduure jne. Minul tekib alati küsimus - milline on siis õige tee kui mul on kaks 180° erinevat soovitust? Olen sellel teemal suisa perearstiga vaidlema läinud, sest teine arst on soovitanud hoopis risti vastupidist.

Paljud ütlevad, et haigusega tahab meie organism meile midagi õelda. Olgu see siis - puhka, ära stressa, toitu tervislikumalt, liiguta ennast rohkem, tarvita vähem alkoholi, sa ei ole enam 20-ne aastane jne. - vahet ju väga pole, midagi tuleb kindlasti ette võtta! Mida mina oma mõistusega ette võtan? Sellest põgusalt allpool.

Peale selle aasta kevadist mandlite operatsiooni, lootsin, et igasugu kurgu hädadest olen edaspidi prii. Kas nii ka läheb, selgub juba sügis-talvel. Seni ei julge veel kommenteerida. Muude viiruste ja haiguste osas ... võibolla on veel vara, aga ... tundub, et olen pigem vastuvõtlikum neile kui enne :-( . Seekordne kõhujama on vähemalt teine nelja kuu jooksul. Neist vaevustest välja tulemine on olnud mõlemal juhul väga vaevaline. Aga ikkagi, mida olen teinud ennetamiseks ja vaevuste ravimiseks/leevendamiseks? Millal olen julgenud taas treeningutega alustad?

Külmetused. Minu ennetus algab juba trenni ajal ja vahetult trenni järgselt. Kuiv särk peab mul trennis alati varuks kaasas olema (ka sisetrennis). Selle vastu eksides, oli varem tulemus kohe tulemas - kurgu hädad, kerge palavik ja 3-4 trennivaba päeva soolas. Vahel tulikuum dušš päästis, seepärast kasutan seda enda jaoks kahtlastes olukordades tihti. Trenni järgselt, soe tee ja mesi, on samuti jahedamal ajal tavaline protseduur. Igapäevaselt ma igasugu vitamiine ja mineraale ei kasuta. Püüan pigem toituda tervislikult (salatid, puuviljad, juurviljad, mesi jne), alati see ei õnnest, olen vaid inimene :-). Talvisel perioodil siiski ühte vitamiini manustan - D. Samas kui mul tekib mingi kahtlus või tunnen, et olen külmetanud, siis olen teinud 1-2 korraliku vitamiini kokteili (paar-kolm annust C, B, D vitamiini + mesi ja küüslauk) õhtu jooksu, ohtralt sooja teed ja mustasõstra mahla peale - on olnud abiks. Samas õeldakse, et viiruste puhul C-vitamiinist kindlasti enam abi pole, aga ma pole nii kõva spetsialist, et aru saada kas tegu viiruse või trenni järgse külmetumisega. Kui palavik juba käes, siis ei päästa muu kui puhkus ja ohtralt jooki. Ägedamatel juhtudel (püsiv palavik, pidev röga, nädalate pikkune vindumine) olen arvestanud perearsti soovituste ja rohtudega. Seda olen tähele pannud, et kui nooruses olin "simulant", st ühele päevale kõrgele palavikule, järgnes tavaliselt järgmisel päeval juba täiesti terve olek, siis nüüd kui vanust rohkem, enam nii lihtsalt ei saa. Vindumine kestab minimaalselt 3-4 päeva. Eks see ainevahetuse teema ole. Treeningutega olen alustanud üks päev peale palaviku mõõdumist. Tavaliselt 3-4 päeva puhkust trennist mõjub pigem hästi, aga viiendal "puhkepäeval" ma tavaliselt enam seda ei arva. Spordimehe hing ei anna rahu ja tihti olen alustanud treeningutega liiga vara. Õnneks nii palju taipu ikka on olnud, et uuesti alustada tuleb rahulikult. Mulle sobib terve nädal rahulikult, taastumiseks.

Viirused. Igasugu kõhuviirused, nohud, gripid jne - nendega on keerulisemad lood. Olen pereinimene ja lapsed ikka neid viiruseid üles korjavad ja koju toovad. Ennetada neid ... ma ei tea, kas on väga abiks, kuid meil on nii. Kätepesu seebiga - alati õuest tulles. Tubade tuulutamine enne magama minekut. Kui keegi haige, siis distantsi hoidmine ja pidev kätepesu (seebiga) käib. Punkt. Kui haigus juba kohal, siis arvestame perearstilt saadud nõuannetega ja loodame, et kõik haigeks ei jää :-)

Vigastused. See on juba teise sissekande teema. Praegu aga üritan kuidagi terveks saada, et taas korralikult trenni lainele saada.

SEB Tallinn Marathon 2014 (II)

Kell 9:00 start. Ees ootas kaks ringi Tallinna maratonil. Startisin viimasest stardigrupist ja stardikanga alla jõudsin 35 sekundiga. Esimene eesmärk oli naine rajal kätte saada, et saaks üheskoos rajal kulgema hakata. Ei läinudki väga kaua, vana Postimaja kõrval saime kokku. Eve oli alustanud täpselt nii nagu planeerisime - rahulikult. Rahvast oli ümber ringi palju, kuid õnneks on maratoni  rada alguses piisavalt lai. 100 meetrit eespool kulges 3:45 tempomeister pallide ja suure hulga rahvaga.

Peale esimest rahuliku kilomeetrit võtsime soovitud tempo üles ja üritasime jätkata endale sobivas rütmis. Ega see lihtne ei olnud, aga Russalka juures jõudsime "omasse mulli", mis maratoni jooksmisel on minu arvates üsna oluline. Tähtis on saavutada soovitud tempoga hea jooksurütm (muidugi arvestades, et distants on ikkagi 42+ kilomeetrit) ja seejärel lihtsalt kulgeda nii ökonoomselt kui võimalik. Energiat ei tasu raisata isegi rääkimisele, mille vastu pidevalt eksitakse, eriti seal taga pool otsas. Suuremaid tempo kõikumisi ei tohi samuti olla, muidugi arvestades raja olusi (mäed, tuul jne). Kui tempo ja rütm sobivad, siis soovitan joosta kellegi tuules. Kuigi seekord oli maratonil super ilm, siis mingi tuuleke on pea alati liikvel. Koos on alati lihtsam tuult murda ja kiirust hoida.

Russalka juures, kolmandal kilomeetril, võtsin juba esimese vee. Teada on, et pikal pingutusel läheb vedeliku tasakaal paigast, seega selle vastu tuleb kohe valmistuma hakata. Kuigi ilm oli super (vaikne tuuleke, hommikune jahedus, hapnikurikas õhk, selge taevas), siis teadsin, et hiljem kütab päike ilma soojemaks ja vedeliku kaotus suureneb. Pirita teel kulgesime soovitud tempos paarisrakendina. Mitmed jooksjad mõõdusid, mõnest läksime ise mõõda. Olime omas mullis :-).

Teises joogipunktis, enne Pirita silda, taas vesi ja pisut spordijooki. Joogipunktides oli meil strateegia järgmine: naine jooksis oma jooksu koguaeg edasi, mina krabasin jooksu pealt laudadelt topsid näppu ja kandsin need temani. Sellega saavutasime selle, et tema sai joosta omas rütmis edasi ja hoidis seega jõudu kokku. Peale seda joogipunkti hakkas 3:45 grupp selg ees vastu tulema, tasapisi. Sajast meetrist sai viiskümmend ja vahetult enne järgmist joogipunkti (8km) olimegi grupi riismetel sabas. Mõtlesin veel, et kuhu nad kihutavad, kui meie plaan on neist pisut kiirem lõpuaeg. Seal grupi sabas jooksis ka sõber Urmas, kellega pidime koos jooksma. Eks jooksime nüüd koos edasi. Joogipunktis oli pisut palju rahvast, aga sain hakkama. Kuidagi vingerdasin rahva vahel, joogitopsid näpus, naiseni. Peagi saabus tagasi pöörde koht ja natuke hiljem täitus 10 kilomeetrit. Garmini kella järgi vaheajad: 5:17, 5:22, 5:10, 5:16, 5:15, 5:17, 5:13, 5:12, 5:11, 5:05. 10km vaheaeg oli pisut üle 53 minuti.

Aeg oli käes esimeseks geeli manustamiseks. Kaasas oli mul kaks SIS geeli, need veega lahjendatud. Naine manustas esimese geeli ja mulle jäid tühjad pihud, olin ühte geeli need 10 kilomeetrit käes kandnud. Pükste taskusse rohkem ei mahtunud kui üks. Kuigi kahest SIS geelist jääb maratoni rajale selgelt väheks (ka ühele), siis ei tahtnud rohkem kaasa krabada. Pisut ebameeldiv on joosta kogu aeg mingi pakk käes. Seejärel mõõdusime põrgatavast kossumehest, sai veel sööte vahetatud :-) ja ergutatud. 11-ndal kilomeetril oli taas joogipunkt ning peale seda olime ametlikult 3:45 grupis sees, kusagil rahvakeskel. Selles grupis kulgesime liiga kaua - Russalka joogipunktini (16km?). See oli väike viga, sest tempo kippus neil millegipärast väga kõikuma ja Pirita kergliiklus teel joostes oli ikka väga-väga kitsas.  Pirita silla joogipunkti läbimise järel tõusime juba grupi esimesse poolde, aga päris mõõda ei saanud. Mingit kiirendust ju samuti ei tahtnud teha. Leppisime naisega kokku, et kulgeme grupis Russalka joogipunktini ja sealt vaatab edasi - ehk õnnestub jätkata omas rütmis. Pirita kergliiklusteel, grupis sees sättisime sammu, kuulasime hr peaministri ja teiste jutuvadinat (ärge rääkige nii palju, parem hoidke energiat raja lõpu osale), sättisime telekaamera ees ennast ilusaks ja sättisime jälle sammu. Peagi olimegi joogipunktis. Seal saime grupist mõõda ja jätkasime omas tempos. Sõber Urmas jäi gruppi edasi tiksuma. Kahjuks teisel ringil ta väsis ja järgmine kord nägime teda juba finshis, maratonialas.

Esimesel ringil, enne vanalinna ei juhtunud suurt midagi. Minek oli mõnus, meil mõlemal. Grupp oli seljataga ja ei häirinud meid enam oma tempo kõigutamistega, saime omas rütmis kulgeda. Enne Paksu Margareta tõusu veel väike tankimine joogipunktis ja oligi käes munakivi osa vanalinnas. Teadlikult lasime tõusul tempot pisut alla ja rõhusime pigem heale rütmile. Balti jaama kandis oleva silla ületasime samuti rahulikul, seejärel taastasime oma soovitud tempo ja Kaarli tõusul olime juba sõiduvees. Kaarli tõus esimesel ringil oli liiga kerge, tõusule järgnenud langusel tempo taju pisut kadus ja tempo läks juba liiga kiireks. Selliseks tempoks me see maraton veel valmis ei olnud. Natuke maksis see hiljem kätte. Garmini vaheajad (11-21): 5:10, 5:05, 5:11, 5:09, 5:19, 5:14, 5:10 (läksime 3:45 grupil eest), 5:10, 5:31(Paks Margareta tõus ja vanalinn), 5:12, 5:14. Poolmaratoni aeg 1:51.

Teise ringi alguses oli juba selgelt soojem ja leppisime kokku, et joogipunktides hakkame kasutama kolme topsi taktikat: esimene vesi pähe, teine spordijook joogiks (2-3 lonksu), kolmas vesi joogiks ja jahutuseks veel pähe. Otse loomulikult tegime seda kõigis järgnevates joogipunktides. Teise geeli manustasime 23-ndal kilomeetril, jälle vahetult enne joogipunkti. Teisel ringil oli rajal olukord vastupidine esimesele ringile - meie mõõdusime jooksjatest ja meist enam ei kiputud väga mõõduma. Kuigi tempo oli sama. Selge on see, et 80% jooksjatest ei oska oma jõuvarusi õigesti hinnata ja alustavad selgelt liiga kiiresti. Maratoni rada tuleb läbida enamvähem ühtlasel kiirusel, siis tuleb ka parem lõpuaeg. Jutud, et ma ei suuda nii kui nii teist ringi enam-vähem sama kiirusega joosta, on jama.

Kuna meie maratoni ettevalmistus oli vaid nelja nädalane ja pikim jooks oli ühekordne 24 kilomeetrit, siis esimesed raskused maratoni rajal tekkisid kusagil 25-ndal kilomeetril. Ei midagi tõsist, aga välisel vaatlusel tundus, et Evel on pisut liiga palav ja raske. Minul koitis alles nüüd, et geelid on ka juba otsas, kust edasiseks saada lisa energiat?! Õnneks olime peagi kolmandat korda Pirita silla joogipunktis ja sellele järgnevalt jagati ka energiageele. Tundmatu tootja küll, aga mis sa hädaga ikka teed. Väikestest raskustest hoolimata me tempot alla ei lasknud. Jätkasime omas rütmis. Kusagil 28-ndal kilomeetril läks sisse kolmas geel (Pirita silla juurest krabatu), järgnevas joogipunktis vesi-spordijook-vesi peale ja 30-nda kilomeetri läbisime ajaga 2:37. Garmini vaheajad (22-30): 4:56 (allamäge kaotasin kontrolli), 5:09, 5:10, 5:12, 5:14, 5:10, 5:14, 5:09, 5:13.

Maratoni viimane neljandik on alati raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kes suudab nendest raskustest üle olla ja jätkata varasemas tempos - see on õige maratoonar. Eks see õige tempo tunnetamine ja sättimine tuleb kogemustega. Evel oli tegu teise maratoniga ja kogemuse mõttes olingi talle terve raja jäneseks ja toeks (motivaatoriks).
Teine raskem moment tuli meil peale teist tagasi keeramist Pirita ranna ääres. Päike oli ilma soojaks kütnud ja raskused olid selgelt kehakeelest näha. Samuti kilomeetri vaheajas (5:20). Otsisime varjulisi kohti ja jätkasime omas tempos. Abiks joogipunkti värskendus ja motivatsiooni kõne. Kuna 32-ks kilomeetriks oli samm juba pisut tõntsim, siis keskendusime viimasel neljandikul põhiliselt heale rütmile ja sammu tihedusele. Ma arvan, et tuletasin naisele viimasel 10 kilomeetril sadakond korda meelde: hoia rütmi, keskendu minu tossudele/sammudele! Viimased paar kilomeetrit tulevad tahtejõu najal ikka ära, aga kuidagi peab sinna 40-nda kilomeetrini ennast vedama. Eks ma motiveerisin kuidas oskasin ja minu arvates kulgesime veel päris hästi.

Enne Pirita silla viimast ületamist krabasin geelipunktist veel kaks geeli kaasa. Ühe manustasime kohe, joogipunktis vesi-spordijook-vesi peale ja jätkasime ikka omas (varasemas) rütmis. Ei mingit hinnaalandust. Ühe geeli jätsin varuks, et see Russalka kandis (37km) ära tarbida. Pirita teel külastasin expromt mõttena "kilu punkti" (naine õnnes selles avantüüris ei osalenud). Juua peale ei võtnud ja kilu jäi kuidagi kõrisse kinni. Päris tobe olukord oli. Järgmine joogipunkt oli 2km pärast, kuidagi kannatasin ära :-). Samas meenus, et ma olin ise viimati joonud esimese ringi lõpus (21km). Saab ka nii kui teise eest hoolitsed.

Viimast korda Russalka juures läks loosi viimane geel. Sellega peab lõpuni jõudma. Tempo oli veel hea ja tundus, et naise isiklik rekord on veel võimalik. Motivaatoriks sai see ka välja käidud. Motiveerimise nõkse on igasuguseid, eks need ole eri inimestel erinevad. Minu naisele tundub, et mõjub kõige paremini unistus külmast coca-colast finishis :-). Samas oli natuke häiriv vaadata kuidas ees jooksnud soomlased raja kõrvalt sõpradelt coca pudeli said. Ma loodan, et naine seda ei näinud. Nii vähe oli lõpuni (4km), oli juba üsna raske ja purdumine võis toimuda ka pisiasjade pärast. Tempot me ei langenud, aga raske osa ootas ees - vanalinn!

Paksu Margareta tõusu teistkordse läbimise tegime selgelt aeglasemalt (kilomeetri ajas ei kajastu) kui esimesel ringil. Munakivide osa oli raske, ilmselt kõigil. Tempo langus oli ette planeeritud, et peale munakivi osa oleks veel kaheks viimaseks kilomeetriks ja eriti Kaarli tõusuks jõudu. Kuid ära vajumine oli pisut liiga suur. Sinna läks isiklik. Munakivide lõpuosas oli mul kaasas veetops, sellest veest oli ilmselt abi. Kohe peale vanalinna müüride vahelt väljumist, tõstsime tempot. Viimased paar kilomeetrit, Kaarli tõus, laskumine finishi poole, finshi sirge - kõik tulid raskelt, aga selgelt tempokamalt kui maratoni keskmine tempo. Finishi sirgel spurti ei tulnud, eks järgmine kord :-)
Garmini vaheajad (31-42+): 5:10, 5:20 (palav, raskused), 5:13, 5:15, 5:10, 5:15, 5:14, 5:22 (Kadriorg, palav), 5:12, 5:20 (40km, Paksu Margareta tõusu algus), 5:31 (vanalinn, Balti jaama sild), 5:02 (Kaarli tõus), viimased 480m 2:19 (4:52 tempo). Maratoni koguaeg mõlemal 3:41:28. Puhas aeg naisel 3:41:06. Isiklikust rekordist jäi seekord puudu 17 sekundit. Eks siis järgmine kord.

SEB Tallinn Marathon 2014 (I)

Idee SEB Tallinna maratonil joosta tekkis seekord täiesti ootamatult. Neli nädalat enne jooksu algust, peale Rakvere Ööjooksu, rääkis naine mul, et võiks ikka SEB´i jooksul ka osaleda?! Seda küll poolmaratonis. Viimati sai selle üritusel käidud aastal 2012. Kuna ma polnud vigastuse tõttu rohkem kui aasta ühelgi jooksuvõistlusel osalenud, siis tundus idee ahvatlev. Pakkusin välja, et olen nõus temaga maratonile tulema, kuid poolikust kahjuks pole huvitatud. Eve oli maratoniga nõus ja nii saigi otsustatud, et teeme kiire nelja nädalase maratoni ettevalmistuse.

Selge see, et neli nädalat maratoniks ettevalmistumisel on liiga vähe, kuid mingi plaani saab ikka teha. Algselt rääkisime ajast pisut alla nelja tunni. Noh, Eve pigem rääkis, mina maksimalistina ei tahtnud sellega leppida. Minu mõte oli, et neli tundi jutti joosta on ikka üsna väsitav, 3:45 tundus selgelt mõistlikum. Ettevalmistus selle nälja nädala jooksul oli meil lihtne: kaks nädalat tõusvat koormust, üks nädal taastumiseks ning viimane nädal oli juba maratoni nädal (jälle taastumine ja laadimine).

Päris nullist me oma jooksu ettevalmistumist ikka ei alustanud. Eve oli jooksnud juunis-juulis-augustis (kuu algus) 2-3 korda nädalas, oma lõbuks selliseid 7-10 kilomeetriseid otsi. Pikkade otstega oli aga tõsine probleem, neid lihtsalt polnud. Selle eest oli kirjas üks võistlus - Rakveres 10km. Mina olin jooksnud pisut rohkem (3-4x nädalas), kuid täiesti süsteemitult ja põhiliselt selliseid aeroobseid tunniseid otsi. Noh, et kaal püsiks vähegi normaalsena ning endal mugav oleks. Viimane jooksuvõistlus oli jäänud aastasse 2013, Narvas poolmaratoni näol.

Eve nelja nädalase plaani järgi tegime nädalas neli trenni: kaks taastavat kerget krossi (50-60 minutit), üks poolpikk kiirenevas tempos (70-85 minutit) ja üks pikk ots kiirenevas tempos (100-135 minutit). Lõigud ja igasugu jooksuharjutused jätsime teadlikult välja - ei tahtnud jalgu lõhkuda (varasem kogemus) ja olgem ausad, sellise lühikese ettevalmistumise ajal, poleks neist maratonil eriti abi ka olnud. Ühesõnaga - oli targematki teha. Ühel päeval nädalas (peale taastavat krossi) tegime ka pool tunnikest ÜKE´t, põhiliselt kere- ja jalalihaste harjutused. Pikima pika jooksu otsa tegime täpselt kaks nädalat enne maratoni - 24km. Maratoni nädalal sai veel teisipäev ja neljapäev tehtud kerged krossid (45-50 minutit) ja laupäeva hommikul võistluseelne soojendus (6km kerget sörki, mille sees üks kerge ühe minutiline kiirendus). Thats it - sellise pagasiga olime 14. septembri hommikul SEB Tallinna Maratoni stardis.

Meie eesmärgid olid lihtsad: terveks jääda ja teha maratoni teine pool kiirem kui esimene. Minul oli üks eesmärk veel - läbida maraton "tutikate tossudega" ńing lükata ümber väited, et nii ei saa ja ei tohi :-) . Otse loomulikult teeb seda igaüks omal vastutusel, nii ka mina. Ajaliselt meil mingit kokkulepet algselt ei olnudki (naised ja liigne närveerimine teemaks), tempo leppisime kokku alles maratoni hommikul - esimene kilomeeter rahulikult soojaks 5:40+ tempoga ja siis tõstame tempo sinna 5:20 kanti. Jutt siis kilomeetri tempost. Esimese poole plaanisime läbida 1:53-1:54-ga ja seejärel tõstame tempot ning vaatame kuidas kulgeb.

Pühapäeva hommik, kell 6:00 oli äratus. Hommiku puder ei tahtnud kuidagi sisse minna. Kuidagi pressisime midagi sisse. Kohvi, mineraalvee, kaeraküsiste ja banaaniga oli pisut lihtsam - energiat oli ju vaja. Seejärel lebotamine, netist viimane ilma uuring, riiete valik, numbrite kinnitamised, varu riided, vetsupausid ... 7:30 paiku maratoni riided selga, tossud jalga (minul eelmine päev maratoni messilt ostetud uued tossud) ja pisut enne kaheksat asusime kesklinna poole teele. Linnas jätkus tavaline stardiprotseduur: sõbrad-suhtlus, vets-külastus, vara hommik-külmetamine, kuivad riided-pakihoidu, toolid-istumine, värska-joomine jne. Kuna startisime Evega erinevatest gruppidest, siis sai veel üle korratud, et hoiame paremasse tee serva ja teeme rahuliku alguse ja küll ma ta esimese kilomeetriga kinni püüan. Sama kordasin üle veel ka ühe sõbraga, kellega plaanisime koos joosta.

...

2015 - uus eesmärk

Viimased paar aastat on sportimise mõttes olnud suhteliselt äpardunud. Jah, olen osalenud mitmetel võistlustel (jooksnud, orienteerunud, x-dream'itanud jne), kuid see pole ikka olnud see. Seda kõike saab teha ka korralikult ettevalmistamata ja võistelda suhteliselt pingevabalt (eesmärgita). Viimase korraliku maratoni läbisin 2012 oktoobris (http://www.koeln-marathon.de/en/results/). Peale seda olid mõned uitmõtted uue eesmärgi osas (Transalpine, rogaini 24h EM), kuid mõteteks need ka jäid. Põhjuseid ma parem ei hakka lahkama.

Jah, ma teen iga nädal mitu trenni. Jah, ilma sportimata muutun ma rahutuks. Jah, spordil on minu elus suur osa. Kuid ma tahan veel rohkemat! Mulle meeldib eesmärgi püstitamine, selle poole liikumise protsess ning eesmärgi saavutamine. Eesmärk on minu motivaator.
Nüüd on viimane aeg taas aktiivsemalt ja eesmärgi päraselt sportima hakata ja alustuseks korralikud eesmärgid püsti panna. Aastad lendavad, ainevahetus halveneb, tekib uskumatuid ja arusaamatuid vigastusi ning tervis ja taastumine pole enam see, mis kümme aasta tagasi - kui see ei tähenda, et teeksin endale hinnaalandusi - EI!

Maratone olen juba küll läbinud, sihiks vajan midagi uut ja huvitavat.
Eesmärgid 2015 aastaks:
- jooks UltraVasan90 Rootsis, ajaga alla seitsme tunni (< 7:00:00);
- triatlon TriSmile111 Otepääl, ajaga alla 4:05:00 (< 4:05:00).

Nüüd on eesmärgid välja käidud, kuidagi tuleb nende poole liikuma hakata. Alustaks registreerimisest, aga veel on vara (Vasa registreerimine avatakse 29.09). Loodetavasti ma midagi maha ei maga ja peale ikka saan :-)