Läinud laupäeval sai osaletud elu esimesel Bike Xdreamil. Meeskonna kaaslasteks Marko ja Gaspar. Varem olin Xdreami hooaja lõpu üritustelt kuidagi ära vingerdanud, põhjendustega a'la vigastus või muud plaanid. Üritasin ka seekord viilida, kuid ei läinud õnneks. Kuigi ratas pole mu tugevaim ala, uskusin, et suvised rattasõidud ja Xdreami etapid, lubavad mul need neli tundi rattasadulas rahuldavalt vastu pidada.
Algus oli meil paljulubav - stardialas selgus, et kellegil pole kaasas kirjutusvahendit, millega oleks hea planeeritav rada tähistada. Avastasime selle siis kui stardini oli jäänud 15 minutit ja maast võis võtta kaardid raja planeerimiseks. Aga "kõvad mehed" nagu me oleme, ega me siis autost hakanud seda kirjapulka tooma, küll me meelde jätame planeeritava punktide järjekorra. Punkte polnud ju vaja läbida väga palju, ainult 30 :-) Viisteist minutit vaidlesime-planeerisime-vaidlesime, mina veel otsisin kaardilt raja legende ning arutasin millise odavama punkti võiks vahele jätta (jaa-jaa, nüüd juba tean, et ega see rogain ei ole:-)) ja leppisime lõpuks kokku, et teeme põhimõtteliselt vastupäeva ringi, väikeste haakidega Jäneda-Nelijärve kandis. Planeeritud punktid järjekorras: 59, 60, 57, 54, 51, 48, 52, 56, (53), 49, 45, 43, 41, 44, 37, 34, 33, 32, 35, 40, 38, 36, (46), 39, 31, 42, 47, 50, 55, (53), 58, F.
Hetk hiljem olimegi rajal ja veel hetk hiljem panin juba korralikult pidurit, sest nina all, 30 meetrit peale starti, otsustasid kaks võistlejat korraliku käbla maha panna. Mul võttis kohe alguses veits jahedaks, mis küll edasi juhtuma hakkab?! Eks algus üks vajutamine ja grupisõit oli, alles neljandasse punkti (54) minnes leidsime ennast täitsa üksi, aga polnud hullu, olime täitsa kaardis. Jätkasime omasoodu: 51 - Jäneda mägedes panin korra külje maha; 48 - poseerimine kaameramehele x2; 52 - kirumine, et teed mõõda ei läinud; 56 - mõttekoht, kas minna sihti mõõda punkti 53, ei-ei-ei taha; 49 - teel Nelikale, jess, seda kanti ma tean, lapsepõlvest; 45 & 43 - neid radu ja järvi ma tunnen, siin ei saa eksida; 41 - hea, et punktist hooga mõõda ei pannud; 44 - ka tuttav koht, Elion Cup rada?!
Siit alates sai lõbus osa läbi. Teed tundusid kehvad, aukus, tatised - sada häda oli. Tundus juba raske (1,5h alles), aga pressisin kuidagi teiste tuules edasi. Nosin kaasas olnud sööki, ehk läheb paremaks. 37 & 34 - küll tuli rahvast vastu; 33 - oi dääm ma olen punases, kaarti ma ei jälgi juba eelmisest punktist alates ... Siit edasi läks meie plaan korralikult puusse. Järgnes meie viga nr 2 - algne planeering läks sassi ja sõitsime valesse punkti. Edasi loll siksakitamine, jõu kulutamine tõusudel, üksteise süüdistamine ja pidev kaardi kontrollimine punktidega 35, 32, 36. Tempo oli maas ja oli selge, et ajaliselt ei jõua kuidagi kõiki punkte enam võtta, seega punkt nr 31 maha. Lootsin, et aeglasema kulgemisega taastun, kuid ei miskit. Pigem hakkasid 2,5 tunni peal jalad (taga reied) ja käed krampi kiskuma. Olin küll joonud pidevalt, aga ilmselt mitte piisavalt. Keemia osakonna olin ka maha jätnud, uskudes, et saan ilma hakkama. Järgnesid punktid 40, joogipunkt (4 topsi kurgust alla ja laenatud geel sisse) ja 38. Üllatuslikult mäkke andis pressida korralikult, aga kruusal kiirelt kerida, jalad enam ei tahtnud (krambid). Aegviidu külje all olevasse 39 punkti sõites sai kokku lepitud, et ka punkt nr 46 jääb vahele. Kahjuks. Seda kanti ma ju jälle tundsin, kõik kooliaja suved olin seal kandis vanaema juures veetnud. Metsas kergeraksu teinud, mustikaid puginud, pudeleid korjanud, Nelika mägesi kaardistanud ja muidugi Nikerjärves ujunud. Ohh seda nostalgiat küll.
Aegviidu külje all olevast 39-ndast punktist kuni Valgehobuse mäe finishini oli minu poolt üks suur kannatamine. Gaspar ja Marko oleks tahtnud kiiremini sõita, aga ma ei võimaldanud seda. Kruusal suutsin veel kuidagi tuules püsida, aga metsaradadel mitte. Käed ei kuulanud sõna, jalad ei tahtnud kerida, lugesin minuteid palju lõpuni veel - 50, 40, 30, 25 minutit. Ootasin, millal see finishi adreka laks peale jooksma hakkab? Aga ei miskit. Uimerdasin kuidagi läbi punktid 42, 47, 50, 55.
Siis selgus, et lõpuga läheb ajaliselt kitsaks ja jätame viimase punkti (58) ka ära. Seejärel nagu ärkas minus miski, taas suutsin vähe rohkem vajutada, isegi 53-ndast tuleku tõusust tulin rattaga üles. Kruusal vajutasime, korralikult, mõõdusime mitmest tiimist, olime peaaegu kohal, paar sada meetrit veel, aega veel küllalt - 6 minutit, pidurid peale ... oot lähme võtame selle 58-nda punkti ka ikka ära :)
Isegi kui aega ei jõua, saame sealt 5 punkti (miinus trahvipunktid ületatud aja eest) - selline oli minu ja Marko seletus. Gaspar vaidles vastu, aga millal kaks inimest ikka ühte kuulavad :-)
Nii saigi tehtud päeva viga nr 1! Vähe sellest, et me reegleid ei tundud, ei jõudnud me ka punkti nr 58. Torni kõrval, mäe otsas (miks me sinna küll sõitsime?!) jõudis mõistus lõpuks koju, Gaspari väited tundusid usutavad ja loobusime pürgimisest punkti 58. Kella järgi oli minut veel aega. Panime mäest hoogsalt alla, lootuses veel jõuda, kuid ei. Lõpetasime ajaga 4:00:10 :-)
Viimase kuue minutiga tegime oma "tarkade otsustega" võetud 27-st punktist korralikud 26 punkti ja suht kehva aja. Koht muutus mingi 15 pügalat kehvemaks. Mitte et see koht oluline oleks - minul erilist vahet pole kas kohaks on 22., 33., 48. või 88. Kuid kehva tunde tekitas ikkagi, et suutsime lõpus taas korraliku "kala" teha.
Lõpetuseks õppetund (nagu lapsele): loe võistlusjuhendit, treeni ala millel võistled, ära võta võistlust "lõdva randmega", ära looda võistlustel vanale rasvale, tee korralik toitumisplaan ja veel - loe enne võistlust juhendit! Pärast võistlust pole enam mõtet lugeda :)
Allpool väike video ülevaade üritusest (õnnestus ka kaamerasse jääda, x2):
http://www.youtube.com/watch?v=xMaXls_lu9Y
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar