"Liikumisaasta 2014" on vahetunud "Muusika-aasta 2015" vastu. Aeg on kirjutada minu selle aasta esimesest muusika elamusest.
Kuigi plaat "Royal Blood" on välja antud aastal 2014 (25.08.14), siis mina kuulsin Royal Blood nimelisest ansamblist esmakordselt viimaste jõulude ajal ning plaadi kuulamiseni jõudsin alles jaanuari esimestel päevadel. Brightoni duo Royal Blood on järjekordne brittide indie-rock kooslus, kes üritab laineid lüüa kogu maailmas. Bänd koosneb kahest mehest – Mike Kerr (basskitarr ja vokaal) ja Ben Thatcher (trummid). 2013 aasta algul alustanud ansambel on nüüdseks kolme kordne "BRIT Awards 2015" nominent. Loodan, et veebruaris mõni auhind ka ära võetakse.
Nüüd aga muusikaelamuse juurde, ehk plaadist millest tahtsin kirjutada.
Esmamulje.
See on ju Muse?! Esimene lugu, sissejuhatus ... see on ju Muse! Ei ei seda ta siiski ei ole. Kuigi olgem ausad, iga indie-rocki fänn leiab sellelt plaadilt üsna palju tuttavat, ehk isegi äratundmisrõõmu. Põhiliselt tuttavate trummi- või kitarrikäikude järgi. Esmapilgul..., plaadi esmakordsel kuulamisel, tundus, et Royal Blood on eeskuju (on see nüüd siin kontekstis halb või hea?!) võtnud Muse'ilt, Franz Ferdinand´ilt, Kaiser Chiefs´ilt, Kasabian´ilt või mõnelt Seattle´i grunge bändilt. Tegelikult võib see loetelu ka pikem olla, kuid minu jaoks ei võtnud "äratundmine" plaadi elamust kuidagi väiksemaks.
Minu jaoks hämmastav oli see, et plaadi esimene lugu mõjus mulle nii, et pidin plaadi kohe lõpuni kuulama. Tavaliselt seda ei juhtu. Iga loo järel ootasin millega nad veel üllatavad, võibolla on küsimus stiilis, võibolla milleski muus, kuid mulle nad hinge pugesid. Üks stiilinäide: https://www.youtube.com/watch?v=ere2Mstl8ww&x-yt-ts=1422579428&x-yt-cl=85114404&feature=player_detailpage
Žanrilt on duo Royal Blood looming ristsugutis indie-rockist, blues-rockist, grungest ja noise-rockist. Albumil "Royal Blood" liigset voolavust ja chillimist just ei leia. Jah, lugudes on mitmeid traditsioonilisi rifijadasi, kuid need loovadki kuulamiseks õige meeleolu. Pigem on tegu 32 minutit pinget ja üllatusi täis teosega, kust nõrka kohta on raske leida. "Keevitamist" leiab piisavalt. Pisut üllatuslik on plaadi "kõla", uskumatu, aga plaat töötab ainult bassi, trummide ja vokaaliga. Kuulake ja te ei kahetse!
Minult igal juhul 10 punkti! Järgmise muusikaelamuseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar