Ultravasan 90 2016 – raske, ...

Ei hakka seekord visandama tavalist pikka jooksu ülevaadet. Üritan meenutada ja kirjutada nii Ultravasan 90 jooksu kulgemisest, kui emotsioonidest-mõtetest, mis mind valdasid jooksu ajal ja järel ning loomulikult õppetundidest, mis sain ettevalmistus protsessist, jooksust ja jooksu järgsest ajast. Kirjutamine tuleb pikk, seepärast jagan selle mitmeks osaks.

Kõigepealt kuivad faktid: võistlus - Ultravasan 90 2016 (Rootsis), algus laupäeval Eesti Vabariigi aastapäeval (20. augustil), kell 5:00 Sälenist, lõpp 11:25 Moras. Finišis kokkuvõttes 6. koht (90km aeg 6:25+) – võiks nagu rahul olla. Aga ei ole. Miks nii? Miks ei ole rahul? Mida oleks saanud teisiti teha? Kuidas tundsin ennast rajal ja jooksu järgselt? Sellest kõigest allpool.

Tulemuste ja vaheaegade kohta saab hea ülevaate järgnevalt lingilt:

http://results.vasaloppet.se/2016/?lang=EN_CAP&pid=leaderboard

Enne jooksu – suhteline ükskõiksus.

Ega mul selle aastasel Ultravasan 90 jooksul mingeid erilisi eesmärke ei olnud. Kui mullu oli eesmärgiks kindel aeg, mille tahtsin ära joosta (6:40), siis seekord oli peas ainult suur segadus. Mõttes oli ainult, et jääks terveks ja saaks edasi valmistuda sügiseseks peamiseks sündmuseks. Aga see on ju täielik jama, mingi sportlik siht peab ees olema (muidu tavaliselt head nahka võistlemisest ei tule). Ilmselt „eesmärgi puudumine“ oli kogu ettevalmistumise protsessi kõige suurem viga. Ma ei suutnud välja mõelda kas lähen rada lihtsalt läbima, mingi koha peale jooksma või aega jooksma? Minuga Rootsis kaasas olnud seltskonna ootused tundusid samas üsna suured, mis vahepeal pisut juba ärritas, samas teinekord aja hoopis muigele. Kuid käima see "ootuste kruttimine" mind ikkagi ei tõmmanud. Motivatsioon (eesmärk) tuleb leida ikka enda seest.

Veel jooksu päeva eelsel õhtul (19. augustil) panin kaasas olnud elukaaslasele „formaalselt“ paberile vaheajad (sisuliselt samad, mis aastal 2015 sai joostud), mille järgi mind toetama tulnud tiim saaks teeninduspunktide läheduses ajaliselt orienteeruda. „Formaalselt“ sellepärast, et ma ei olnud ka sellel hetkel (7 tundi enne starti) kindel – kas see on see plaan mille järgi homme jooksen? Kas olen selleks piisavalt heas vormis? Tahan ma üldse selles tempos joosta, jne? Aga midagi pidi ju paberile panema, et teistel oleks millegi alusel mind oodata, ergutada ja sööki-jooki jagada. Selgituseks – Ultravasan 90 ametlikes joogipunktides ei tohtinud osalejate toetus meeskonnad tegutseda (sööke-jooke jagada), aga igal pool mujal, kogu raja ulatuses võis seda teha niipalju kui soovi ja võimalusi oli. Meie panime oma plaani paika juba kaks päeva varem kui sõitsime autoga Morast Sälenisse. Külastasime erinevaid teeninduspunkte ja punkte rajal (metsas), kus oli plaan tiimiga hiljem jooksu ajal kokku saada. Takka järgi meenutan, et kohtasime rajal kokku mingi 7-8 korda. Millest 3-4 olid korraldajate joogipunktidest üsna kaugel. Mida rohkem on erinevaid teeninduspunkte ja mida tihedamini näed raja ääres oma inimesi, seda lihtsam on sellist distantsi läbida. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Vähemalt minul. Suured tänud siinkohal minu tiimile!

Hommikul kell 2:50 tegin hommikusöögi majas. Nagu ikka puder, banaan, mõned küpsised ja mineraalvesi. Tagant järgi tark olles – see kõik oli taas üks suur viga. Ka 2 tundi 10 minuti ei ole minu jaoks piisav aeg viimaseks söögiks enne starti. Tundub, et vetsupaus oli kohe sisse programmeeritud - rajal tekkisidki taas kõhu probleemid ja ei pääsenud ka seekord väikesest "nr2 peatusest" (seekord metsas). Ilm tundus parem kui päev varem – vihma enam ei sadanud, aga prognoosi järgi pidi peagi taas hakkama. Reedene soojendus andis pisut aimu, mis rada ees ootab. Ja see ei olnud hea vaatepilt. Vihm oli teinud oma töö - metsa vahel oli kohati porine ja pehme. Sellega tuli arvestada, eriti jalanõude valikul. Pool tundi enne starti jõudsime autoga stardi paika Sälenis. Võtsin viimase SiS L-karnitiiniga geeliga sisse ja oligi aeg võtta koht sisse WC-järjekorras :) Eilne "liigsöömine" vajas väljundit. 

Nähes eelmise aasta konkurente sooja tegemas, tekkis väike võistluseelne ärevus – lõpuks ometi?! Jõudis kohale, et ega ma siia nalja tegema ei tulnud. Olin ju ainult selleks sündmuseks viimased kuud valmistunud ja ei saa nii tuimalt peale minna, nagu algselt arvasin. Võiks arvata, et sellisel pikal distantsil pole mõtet mingit soojendust teha. Tegelikult see nii ei ole, vähemalt minu tasemel. Pisut sörkimist, võimlemist, kerged jooksuharjutused ja lahtijooksud – see ei ole väsitav, pigem ergastav, eriti arvestades kellaaega. Ükskõik kui pikk on distants, päris ilma soojenduseta ma rajale ei lähe, usun, et ka tulevikus. Viis minutit enne kella viit sisenesin stardialasse (privileeg, mille eelmise aastaga saavutasin ja kasutasin), soojendus riided naise kätte, vöökott (kahe geeli, soolakapslite ja kuivatatud datlitega) vööle, viimased lonksud vett, viimased "hingamise harjutused" ja kell 5:00 esireast start.

Allikas: www.vasaloppet.se

Rajal – kannatamine.

Varasem kogemus on alati abiks. Minu plaan oli lihtne. Eelmisest aastast teadsin, mis ees ootab. Esimesed neli kilomeetrit tõusu tuleb võtta rahulikult, ükskõik kui kerge tunne alguses on. Jooksin koos esimese naisega ja meeste suurem grupp (14-15 jooksjat) pani ees ajama. Enne jooksu arvasin ka teadvat millisel raja osal olen tugevam ja millisel nõrgem (tagant järgi tark olles - sellega panin seekord korralikult puusse). Tõusu järel tuleval lausiku osal tuleb leida hea (sobiv) rütm ja sellega panna nii kaua kuni jaksab. Ja kui enam ei jaksa, siis kannatada-kannatada-kannatada nii kaua kuni lõpujoon on ületatud, jalad alt või võitlusvaim kadunud.

Esimeses vaheaja punktis Smågenis (ca 9km) peal olin 12. kohal ja liidergrupist maas ca 2,5 minutit. Juhtis kõigi jooksmisega hiljem alustanud ülekaaluliste keskealiste meeste iidol - Steven Way (UK). Stevenit pidasid jooksu favoriidiks nii korraldajad kui ka kahe eelmise korra võitja, kohalike iidol Jonas Buud. Hilisem võitja Jarle Risa (Norrast) oli samuti peagrupist maas ja jooksis omas tempos minuti jagu minust eespool. Pikematel sirgetel nägin teda aeg-ajalt veel silmapiiril. Mina kulgesin uhkes üksinduses ja mõtlesin kus küll teha oma esimene „nr2 metsapeatus“ – jah häda oli juba peal. Kas käia kohe raja ääres metsas või üritada Mångsbodarnani vastu pidada ning seal taas sinist majakest külastada? Ikka mugavam kui metsa all kükitada ja mustikatega tõtt vahtida. Otsustasin, et jätkan niikaua kuni võimalik.

10-ndast kilomeetrist alates järgnes minu jaoks kõige keerulisem ja tehnilisem raja osa (Smågenist Mångsbodarnani) – raba, laudteed, kitserada, metsaalune, juurikad, kivid, uhtorud üles-alla jne. Lisaks vihma sadas ja rada oli üsna libe. Õnneks olin taas jalatsi valikuga pannud kümnesse – Saucony Kinvara TR pidas maastikul tõesti väga hästi. Maantee sussiga rajal olevad kaasvõistlejad tundusid kui "algajad jooksuhuvilised" :). Liiguti väga ettevaatlikult – võeti korralikult hoogu maha, sätiti jalgu, hoiti pikkivahet jne. Kuigi erinevatest maastikul tehtud treeningutest on olnud kindlasti abi, siis see oli raja osa, kus ma tunnen ennast siiani suhteliselt ebakindla ja nõrgana (mägedest me parem ei räägi üldse). Ma pean joostes nägema iga samm kuhu astun (olen liiga palju kordi hüppeliigeseid välja väänanud), aga sellisel pinnasel-maastikul oli vaateväli pidevalt häiritud ja väga ebatasane. Sellegipoolest otsustasin, et jooksen omas tempos edasi – saab mis saab. Kuid üllatus-üllatus järgneval maastiku lõigu hakkasid mehed selg ees vastu tulema. Mõni andis rada, mõni punnis vastu. Mõtlesin veel, et kas teised lihtsalt ei julge (tossu valik) või on taktika valik selline? Selle peale ma ei tulnud, et olen sellel raja osal tõesti nii hea. Jarle Risa püsis enamiku ajast nähtaval ja tasapisi lähenesin talle. Mingi hetk möödusin neljasest grupist, kus sees nii Steven Way kui ka teine favoriit ameeriklane Geoff Burns (2016 Mad City 100km võitja, ajaga 6:30:37). Nende tempo tundus rabas üsna aeglane. Kas nad hoidsid ennast tagasi või oli tossuvalik tehtud hilisemaid kruusateid arvestades? Finishis sain muidugi teada, et kumbki neis ei ole erilised maastikujooksu fännid. Steve oli sellel teemal isegi pressikonverentsil nalja visanud, et korraldajad olla 4-5 kilomeetrit uut maastiku rada varasema tee asemele pannud, et Jonas Buudil oleks kergem ja temal raskem võistlus võita. Pisut irooniat inglase (?) võtmes.

Kindel oli see, et sellel raja osal (9-23km), sellel pinnasel ja just sellel päeval olin ma „ Steven Way grupist“ ja paljudest teistes selgelt kiirem. Kusagil 21. kilomeetril jõudsin järgi järgmisele grupile (6-7 meest). Tollel hetkel ma veel ei teadnud, et see on liidergrupp. Arvasin, et vähemalt üks mees on veel ees – eelmise aasta esimese Mångsbodarna vahefinishi (23-ndal kilomeetril) võitja Matt Flaherty. Liidrid liikusid üsna „mõõdukas“ tempos. Samas ei näinud ma mingit võimalust laudteel ja „kitserajal“ ees olevast grupist mööduda. Otsustasin, et võtan tempo omaks ja jätkan grupis viimase vagunina, hilisema võitja Jarle Risa sabas. Rabast välja saades, laiemale teele jõudes, liikusin grupis vaikselt ette pool ja sain ülevaate kes seal olid: Jonas Buud (2x varasem võitja), Jarle Risa (tulevane võitja), Fritjof Fagerlund (Rootsi, eelmise aasta UV45 ehk poole maa võitja), Patrick Reagan (USA, 6:35+ mees 100 kilomeetris), Elov Olsson (Rootsi), Arnaud  Perrignon (Prantsusmaa, eelmise aasta UV90 neljas-viies mees), Emmanuel Gault (Prantsusmaa, eelmise aasta UV90 neljas-viies mees). Vahefinishi ajaks olin juba grupi peas, teisel positsioonil. Ja … selgus, et kedagi ei olnudki eest ära jooksnud. Täielik ootamatus. See oli paras moraalne põnts – miks ma ei spurtinud vahefinishis? See küsimus/mõte saatis mind järgmised 50 kilomeetrit. Inimese mõttemaailm on ikka imelik, selline väike asi ja see muutis minu edasist rajal kulgemist märkimisväärselt.