Olen pikamaa jooksmisega tegelenud enamiku oma elust, julgelt üle 30-ne aasta. Esimese treening rühmaga sai liitud juba kolmandas-neljandas klassis ... oi aegu ammuseid :) Kuid sellegi poolest leian ma end siiani tihti kahtlevat - kas see, mis ma teen või plaanin - on ikka õige? Pea igapäevaselt jooksmisega tegeledes, avastan siiani pidevalt midagi uut ja huvitavat treeningute, taastumise, võistluste, nõuannete, varustuse, oma keha funktsionaalsuse (vaim ja füüsis) kohta. Teadmisi ja kogemusi nagu juba oleks, kuid kas neid on piisavalt, et vältida suuremaid vigu?
Nädal aega enne hooaja ühte põhistarti ma tavaliselt enam liigselt pingutavaid või pikkasi trenne ei tee. Lihtsalt "teatavas vanuses" keha ei taastu enam nädalaga piisavalt ära. Milleks riskida?! Jah, aastaid tagasi sai veel nädal enne maratone lammutatud - ka 10km jooksu võistlusi läbitud (võistlustempos, teravuse-vormi kogumise eesmärgil), kuid see on nüüdseks mõõdanik. Tavaliselt olen piirdunud seitse päeva enne maratoni (või ultrajooksu) sellise pisut pikema 16-18 kilomeetrise kerge kulgemisega (põhiliselt hinge rahustamiseks).
Viimane laupäev (13.08) sai selles osas suhteliselt kardinaalne muudatus tehtud - läbisin koos elukaaslasega poolmaratoni ajaga 1:30-ga. Ütlen ausalt - algne plaan selline ei olnud. Kuna ma Rakvere Ööjooksul olin kirjas juba kevadest, siis loobumisele ei saanud mõelda. Esialgne plaan oli elukaaslast vedada kuni 12-13 kilomeetrini (tempos 4:15-20) ja siis ise sörkides lõpuni kulgeda. Kuid nagu ikka on plaanid muutmiseks :-) Tegin tempot lõpuni välja ja tulemus tuli ju isenesest hea (isiklik paranes 5 minutit). Lõpetades olid emotsioonid ainult positiivsed (mida ei saa küll õelda distantsil kogetu kohta - aga see on teise postituse teema). Kuid kuidas mõjutas see minu füüsist? Kuidas ma sellest välja tulen? Kas see maksab mulle nüüd järgmisel nädalal kätte?
Vastates viimasele küsimusele, siis ma ei ole selles päris kindel. Jah, 21 km võib tunduda päris pika distantsina enamikele jooksjatele, kuid kõik sõltub ju ikkagi personaalsest treenituse astmest ja tempo valikust. Selle aasta ettevalmistus Ultravasan jooksuks pole läinud nii hästi kui eelmisel aastal. Kuid ega ma sellepärast veel kehvas vormis ole. Nädalast-nädalasse on selle nimel tööd tehtud ja neid 20+ kilomeetriseid jooksu otsi on ikka viimase nelja kuu jooksul läbitud üsna palju kordi (kiiremalt ja aeglasemalt). Mind see distants ei hirmuta. Olen ka lõdvestuseks 20+ kilomeetrit läbinud :-)
Võib õelda, et tööd on tehtud palju ja seekordne poolmaraton (keskmise kilomeetri tempoga 4:16) ei olnud mulle just eriline pingutus. Olgem ausad - laupäeval tuleb samas tempos (tegelt pisut kiiremas) läbida ca 4 korda pikem distants ja seda veel maastikul.
Mida olen teinud, et laupäevane jooks jalgadesse istuma ei jääks? Taastumine algas juba laupäeva õhtul - venitused, taastusjoogid, söögid. Pühapäev kerge sörk ja venitused. Otsa veel jääkülm vann. Ohtralt magamist-pikutamist (võimalikult vähe jalgel olekut) ning kerge massaaž esmaspäeval. Edasised päevad näevad ette vähest treeningut (teisipäev, kolmapäev, reede), palju magamist, vähest jalul olemist ja mitmekülgset toitumist (loodetavasti ei lähe liiale, kaal on hetkel optimaalne). Ega ma muud ei teegi.
Võibolla ma otsin endale liigselt õigustusi. Kuid olgem ausad - elu ei koosne ainult jooksmisest. Pere, suhted, sõbrad, töö, jooksmine, muud hobid jne - kõik nõuavad oma osa. Ja elukaaslase uus isiklik Rakvere Ööjooksu poolmaratonil kaalus laupäeva õhtul (ja ka praegu) minu võimaliku jalgade füüsilise väsimuse lihtsalt üle. Vaimu värskendusena oli see jooks mulle vajalik. Füüsise osas saan vastuse laupäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar