Kuu jäänud - mis seisus olen?

Hooaja 2016 põhieesmärk on lähenemas. Napp kuu ongi veel jäänud (1 kuu, 1 päev). Kuidas taastusin Ultravasan90 jooksust, kuidas on sujunud treeningud, mis konditsioonis hetkel olen - sellest kõigest allpool.

Ultravasani rajal andsin endale lubaduse, et järgnevad kaks nädalat ei jookse sammugi :) Kahjuks seda lubadust ma siiski pidada ei suutnud. Korralik jooksupaus tuli küll sisse, kuid nii pikalt jooksmata ... no ei saa :). Peale Rootsis toimunud jooksu panin sisuliselt neljaks päevaks jalad seinale. Seejärel jõudis mõistus koju, et hooaeg pole veel läbi ja lisakilod muutkui kogunevad (ja pärast on neid kilosid maha saada oioi kui raske). Võistluse järgsetele päevadel - viiendast üheksandani - hakkasin kergelt liigutama - matkamised, rattasõidud, ujumised. Ühe jooksu sutsaka tegin täpselt nädal peale Ultravasanit. Jalad-lihased ei olnud head, võtsin veel taastumiseks pisut lisaaega. Jooksu treeningutega taasalustasin 10 päeva peale Rootsi võistlus (30. augustil). Liiga vara, aga ei raatsinud pikemat jooksmise pausi sisse lasta. Vaim oli küps, jalad võib-olla oleks vajanud veel paari lisa jooksuvaba päeva.

Septembri kuu jooksu treeningud mõõdusid põhiliselt vaikselt sörkides. Mõned kiiremad liigutused siiski tegin, koos naisega võistlustel joostes (Jaansoni kahe silla jooks, Tallinna maraton, Laagri jooks). Peale Tallinna maratoni andsid jalad taas endast märku (seekord vasak säärelihas), ilmselgelt oli tagasitulek olnud liiga äkiline (mahu mõttes) ja lihas pisut ülekoormatud. Profülaktika mõttes tegin kaks jooksuvaba päeva.
Sealt edasi, septembri kuu lõpuni läks kõik ilusasti ... võtsin juba plaani intervall hüpoksia treeningud (IHT), et mägedeks valmistuda ja siis ... taas vigastus. Tundub, et see kõrgusega mängimine ei sobinud mulle ja 29. septembri trenni lõpus hakkas vasaku jala hüppeliigese kant valu tegema (minu jaoks suhteliselt lambist, sest viimasest kergest hüppeliigese väänamisest oli ca kolm nädalat mõõdas). Hiljem järele mõeldes, sain aru küll, et ilmselt oli põhjuseks kõigi nelja faktori - koormus, kõrgus (IHT), varasem vigastus (sama jala hüppeliigese teema tõttu pidasin 2015-2016 kokku ca 3 kuud jooksmises pausi) ja taastumise protseduuride puudumine - koosmõju. Käisin füsio juurest läbi ja nädalane jooksupaus oli seekord tõsiasi. Õnneks päris voodihaigeks ei jäänud. Alternatiivseid alasid - ratas, ÜKE jõusaalis, ujumine - lubati teha ja ka jalg täitsa lubas. Samas vaimule mõjus see vigastus eriti laastavalt, motivatsioon langes pea nulli! Kõik mustad tsenaariumid lendasid peast läbi. Siiski suutsin kuidagi ennast motiveerida ja nädala jagu (igapäevaselt) neid alternatiiv treeninguid teha, nii et treeningmaht (ajaline) sisuliselt ei langenudki väga. Aga ütlen ausalt, jube tüütu oli see periood - vänta kusagil siseruumides, mitu korda vaheta trenni jooksul särki, uju seinast seinani jne - igav! Jooksmine on ikka "FUN" :), sain sellest aru 8. oktoobril kui taas metsa kergelt sörkima sain.

Vigastusest tingitud jooksmise pausiga seoses olin sunnitud oma ettevalmistumise plaanid taas läbi vaatama. Kuigi teha oleks vaja olnud väga palju, siis seekord kõike planeeritut ei õnnestunud (ei õnnestu) ellu viia. Uue plaani märksõnadeks said tervis, taastumine ja eriharjutused. Taastumise osas sai füsioga kokku lepitud regulaarsed külastused. Lisaks üritan kord nädalas ujuma jõuda. Samuti rohkem rõhku panna venitamistele ja igasugu rullimistele (võtab jubedalt aega, aga no mis teha). Eriharjutused - põhiliselt jalad ja kere, üritan teha vähemalt neli korda nädalas tunnikese.
Kõik muu algselt planeeritu - IHT, mäestikulaager, kiiruse arendamine, treeningu intensiivsuse tõstmine, mahu tõstmine jne - lendas selle võistluse plaanidest kaugemasse tulevikku. Seekord lähen võistlusele otse Eestist ja mingit eellaagrit ei tule. Kahju!? Jah, aga pean arvestama eelkõige jalgade olukorraga.

Alates 8. oktoobrist olen taas jooksuradadel tagasi ja maht on vaikselt aina kasvanud. Põhi tähelepanu ongi läinud järk-järgult mahu suurendamisele. Kiirust taga ei ole ajanud ja ei hakka samuti ajama. Seepärast ongi treeningud seni olnud põhiliselt vaiksed kulgemised (1-1,75h) maastikul ja erinevatel pargi teedel. Raskemate jooksu treeninguteni pole seni jõudnud. Ja asfalti olen seni üritanud võimaluse korral vältida. Tean, et pean asfaltile tagasi minema, et jalda harjuks. Kuid hetkel on veel vara. Pikad otsad on kahjuks jäänud juba kolm nädalat vahele, see nädal tahaks lõpuks selle vea parandada.
Küll jõudsin taas naisega ühe võistluse trenni mõttes läbida (Saaremaa kolme päeva jooks). Terve pere oli kaasas, kõik said joosta ja mina oma soovitud suure mahu kätte (igasugu soojendused, lastejooksud, põhijooksud, mahajooksud).

Viimasel nädalal jõudsin lõpuks nii kaugele, et otsustasin pisut olukorda testida. Nädala keskel ostsin uued võistlusjalanõud (Saucony), millega plaanin novembri lõpus võistleda ja tahtsin neid reaalses võistlusolukorras proovida. Otsustasin, et aeg on küps teha mõni võistlus oma võistluskiirusel. Võsitlusnälg oli juba päris suur. Tegin enda viimase kolme kuu kiireimad liigutused Pärnus Rannajooksul (10k). Kiiruse trenne polnud küll kolm kuud sisuliselt teinud (ainus kord, kolm päeva enne Pärnu jooksu proovisin (5x500m üle sörgi) kuidas 3:30 min/km tempo ka tundub), kuid olukord selles vallas tundub mulle täitsa piisav olema. Lähema kuu jooksul kiiruse arendamisele ma aeg kindlasti ei panusta. Vastupidavus - no nii lühikesel maal üldise vastupidavuse üle samuti ei kurda, lihasvastupidavus on teine teema (seda peab arendama).
Pärnu rahvajooksude omapära on see, et kui Sa ei ole kellegi tuttav või ei viitsi ise sebida, siis lükatakse Sind jõumeetodil viimasesse stardigruppi. Kuigi olen sünnilt (ja pool elu sellest hetkest edasi) Pärnumaa mees ja jooksnud korduvalt ka varem 2 Silla Klubi üritustel, siis taas leidsin ennast viimasest stardikast (number midagi 7-sajaga). Seepärast olin sunnitud viimasel stardi eelsel minuti kõvasti trügima ja esimesed kilomeetrid sildu põletava tempoga alustama. Massi keskelt, õnnestus teise kilomeetri lõpuks kohtadele 2-10 jooksvad mehed kätte saada. Oli ka viimane aeg, sest kilomeetritel 3-7 oli valdavalt mere ääres tugev vastutuul. Grupis jooksmine oli täitsa meeldiv vahepala, sain pisut taastuda esimestest kilomeetritest. Mõte töötas juba täitsa adekvaatselt ja planeerisin juba järgmiseid taktikalisi samme, kui üks hetk leidsin ennast pikali rannapromenaadil (ca 4,5km kohal). Ees olnud jooksja kukkus ja mul õnnestus tema taha takerduda ning samuti siruli panna. Väike spurt vastutuules ja grupp oli taas käes. Aga sinna see jooks läks, sest 6-ndast kilomeetrist alates grupp lagunes ja esimestele vagunitele ma enam järgi minna ei jõudnud. Edasi võtsin pisut rahulikumalt võtsin tagumise grupi tuulde ja "kulgesin" kaheksandana üle finishijoone. Peale finishit soojemad riided selga ja teine kümme otsa.
Ausalt õeldes oli kiiruslik vastupidavus ka minule pisike üllatus, sest ega ma võistluseks mingit ettevalmistust ei teinud. Suht väsimuse pealt jooksin. Viimane puhkepäev jäi nädala algusesse, veel päev enne, laupäeval, tegin kaks jooksuotsa - teadagi, mahtu on vaja koguda :) Aga ütleme nii, et ilm oli mulle soodne.

Edasise suhtes olen suhteliselt-minimaalselt optimistlik :). Kuigi palju jäi/jääb tegemata, siiski leian, et arenguruumi peaks veel olema. Lähema kuu jooksul jõuab veel ühte-teist teha (füüsiliselt ja vaimselt). Kiiruse trennid välistan, kuid pikki otsi on vaja tegama hakata küll. See süstib mulle enesekindlust. Saaks 2-3 pikka tehtud, oleks süda juba rahul. Seega jätkan tööd jooksu mahu suurendamise ja eriharjutuste plaani elluviimise osaga. Samas üritan muidugi mitte üle teha. Vaimse poole ettevalmistamise pean samuti ette võtma, nagu Ultravasan näitas ilma plaanita pole mõtet rajale minna.

Kokkuvõtteks - milline on siis hetkel minu konditsioon? Füüsilise kohalt, subjektiivne hinnang - seis on hetkel 50-50. Mõni päev on väga hea tunne, mõni päev väga kehva - pean silmas just jalgade ja alaselja poolt. Eriharjutused ja teipimised hoiavad asja kontrolli all. Kaal on samuti läheneb võistlukaalule - täna hommikul 64,2kg. Kuu ajaga veel kaks kilo vaja maha võtta. Loodan, et külmad ilmad selles osas pidutit ei tõmba.
Vaimse poole pealt - hetkel on motivatsioon tagasi. Samas see teema on olnud väga kõikuv, on olnud mitmeid päevi, kus peab ennast korralikult sundima - "ära võta seda kohukest" :) või "usu mind - jalad on peale trenni vähem valusad".
Trenni teen küll vastavalt enesetundele, kuid mingit kondikava üritan siiski jälgida. Füsio vaatab mind taas vähem kui kahe nädala pärast üle, selleks ajaks on mul loodetavasti kaks pikka otsa tehtud, enesekindlus 50% suurem ja jalad korras - eks saab näha mis seis siis teglikult on?