Kuidas üle elada kehv treeningpäev?

Enamik pikamaajooksjaid on mingis treeningetapis kogenud raskusi, tahtejõuetust, tüdimust ja vastumeelsust treeningute vastu. Tuju on nullis, hetke motivatsioon on nullis, kuidas sellest üle olla? Minu viimane nädal on olnud igas plaanis keeruline - vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt ja no ilm on ka olnud selline väljakutseid esitav. Rohkem kui ühel treeningpäeval olen läinud trenni vastumeelselt. Kas selline tegevus on õige ja jätkusuutlik?

Ma olen tavaline harrastaja, kes treenib enesetunde järgi. Olen iseenda juhendaja, kuhugi klubisse ei kuulu, ma ei pea oma treeningutest kellegile aruandma. Ma ei treeni võistlusspordi eesmärgil. Ma ei aja võistluseid taga ja võistlustel ei aja taga "kuulsust ja nutsu". Minu pere heaolu ei sõltu võistlemisest. Mulle lihtsalt meeldib joosta ja ma tunnen seda tehes ennast hästi. Minu jooksmise eesmärgiks on teada saada oma sisemise võimekuse piirid. Teistele võib see olla arusaamatu, kuid mind selline eesmärk motiveerib. Kas kõike ülaltoodut arvestades oleks "kehval treeningpäeval" mõistlikum: "nui neljaks" trenn igaljuhul ära teha või jätta treening ära?

Ma ei tea, et sellises olukorras oleks mingit kindlat ja töötavat lahendust, mida kindlalt kõigile soovitada. Nii nagu on inimesed erinevad, nii on erinevad ka päevad, olukorrad ja ajahetked. Minu seisukoht sellistes keerulisemates olukordades, 99-l juhul 100-st, on kahe variandi vaheline "hall tsoon". Mõtlen tavaliselt: "Trenni ära jätmine on halb variant, see on allaandmine. Kui ma trennis annan alla, mida ma teen siis veel maratonirajal, pikamaajooksja ei anna alla?! Samas üle treenimine on samavõrd halb variant. Organism annab märku, et midagi on valesti, midagi tuleb muuta. Vigaseks ei taha ka ju treenida." Nii ma tavaliselt teengi trenni ära, küll aga planeeritust teisel kujul. Näiteks: jooksu asemel ratas/ujumine/suusk/muu alternatiiv; kiire jooksuotsa asemel aeglane taastav; pika trenni asemel lühem; üksi treenimise asemel seltskonnas treenimine; treeningpäevade ära vahetamine jne. Tavaliselt olen selliste "kosmeetiliste" muudatustega piirdunud, kuid on olnud üksikuid juhuseid kui tuleb teha hoopis lisapuhkepäev.

Sellistel kehvematel päevadel, ma pigem kuulan enesetunnet, kuigi see võib tihti olla petlik (inimene on ju mugav). Parem teen vähem trenni, kui liiga palju. Ja järgmine päev on juba uus olukord, mida lahendada :-) Minu puhul selline lähenemine töötab - "trenni ego" saab maha rahustatu (trenn saab tehtud) ja "mõistuse häält" on samuti kuulatud. Pealegi treeningplaan on tihtilugu tehtud ideaalseid olusi arvestades, reaalne elu ei pruugi alati selline olla. See oleks lauslollus, kui enesetunnet kuulamata saja protsendiliselt treeningplaanil näpuga järge ajaksin. Kui nii teeksin, oleks ületreenimine üsna kerge tulema.