Maraton vs Ultrajooks

Milline on maratoonari kõige olulisem trenn? Minu treening filosoofia kohaselt on kõige alus "pikk ots". Tempost olenemata pean seda treeningut kõige vajalikumaks ja üheks kõige mõnusamaks treeninguks, valmistudes maratoniks. Mulle lihtsalt meeldib paar tundi vaikselt tiksuda (kulgeda), igapäevastest probleemidest väljuda, omi mõtteid mõelda, olla omas maailmas, loodust nautida, tunda ennast tugevana, sest ma suudan ju kiiremini :).

Kuna lähenemas on uus kuu ja aprilli algusest plaanisin alustada UltraVasan ettevalmistusega (mitte, et ma praegu ei treeniks), siis viimasel pikemal jooksuotsal hakkasin mõtlema - milline võiks olla minu treeningkava järgnevaks neljaks ja pooleks kuuks? Milline võiks olla ultrajooksja kõige olulisem treening? Millised võiksid olla ultrajooksja ja maratoonari treeningkavade põhilised erinevused? Milline peaks olema jooksu kilomeetrite maht? Millised tegurid mõjutavad ultrajooksja tulemust?

Ma pean ennast ultrajooksjana täielikuks algajaks. Olgu, olen korra Haanja 100 ultrajooksu läbinud (just nimelt läbinud), kuid valmistunud, kava järgi treeninud pole ma ühekski ultraks. Igasugu läbitud pikad Xdream seiklused ja pikemad rogainid olen samuti läbinud kõige tavalisema jooksutrenni pealt. Mõtlesin, et võtaks seekord asja tõsisemalt ette - vaataks/küsiks ultrajooksu treeningkava ning püüaks sellest kinni pidada. Aga nagu ikka jooksis mu hea mõte esimese interneti külastuse järgi täiega kokku. Teadagi internetist leiab ju igasugu staffi, ühest äärmusest teise. Mida uskuda, mida mitte? Mis sobib minule, mis mitte? Oskab keegi soovitada mõnda lollikindlat varianti? Abi on teretulnud.

Eks ultrajooksuks ettevalmistumise kava osas määrab palju see, mis tasemel on plaanis võistlusel joosta ja mis tasemel hetkel olen. Lihtsalt läbida või anda endast kõik? Maksimalist nagu ma olen, kaldun mina selle teise valiku kasuks. Seekord ei plaani ma distantsi lihtsalt läbida, vaid võtan UltraVasan 90 ultrajooksu, kui hooaja kõige tähtsamat võistlust. Annan seal edast kõik.

Googeldades sain pisut targemaks (kahjuks mitte midagi täiesti uut) ja võtan soovitused allpool lühidalt kokku. Tähelepanu tuleb pöörata nii füüsilisele kui ka vaimsele poolele, ära ei tohi unustada toitumiskava, varustust ja meeskonda. Punktid on toodud suvalises järjekorras:

Selgus, et ultrajooksu põhitrenn on taas ... üllatus-üllatus "pikk jooks". Kuid kui pikaks seda trenni venitada, mis pulsiga joosta, mis tempot hoida, mis kellaajal joosta, millistes tingimustes, millise toitumisega, mitu nädalat enne võistlust teha viimane pikk jooks??? Oi jah, küsimärke kui palju. Sisetunne ütleb, et üle nelja tunniseid jooksuotsi ma trennis kindlasti tegema ei hakka. Põhjus on lihtne, mu keha lihtsalt ei pea vastu. Olen otsustanud, et mõned sellised pikad trennid teen mõnel Eesti suvisel maratonil - on lihtsam ennast sundida.

Teine põhiasi, mis soovitustest läbi kõlas oli - B2B treeningud. Eesti keeles - kaks pikemat treeningut järjestikustel päevadel. Varasemalt olen seda praktiseerinud - töötab, vähemalt minu puhul.

Kolmandaks soovituseks on valida endale sobiv treeningkava, treeningmeetod ja treeningtsükkel. Kava pean veel koostama, meetodi valima. Kuid mulle sobiv tsükkel on teada - 2+1 (kaks nädalat tõusvas mahus treeninguid, üks nädal taastumiseks). Olen üritanud ka 3+1 varianti, kuid see on mulle liiga raske. Kava koostamisel ei tohi ära unustada jõutreeninguid ja süvalihaste treenimist. Kui süvalihaseid ei arenda, siis ma oma jooksutehnikat üle 50-e kilomeetri säilitada ei suuda.

Neljas tähelepanek on mulle eriti südamelähedane. Selleks, et ultrajooksul hästi joosta, tuleb püsida tervena ja treenida järjepidevalt. Selleks pean ilmselt osad trennid tegema alternatiivsetel aladel - ujumine, ratas, matkamine. Muidugi ei tohi ma unustada puhkamist, mis vahel kipub ära ununema :-)

Viiendana tooksin ära võistlustingimustes treenimise. Maastikujooksuks tuleb ikka treenida maastikul (vähemalt pooled trennidest), mitte ainult asfalti nühkida. Sama lugu on mägedega, mäkke ja mäest alla jooksu annab treenida ainult sarnastes tingimustes, mitte lauskmaal. Lihas peab võistluskeskonnaga harjuma. Selle viimase teema pean enda puhul tähelepanelikumalt ette võtma.

Kuuendana tooksin ära sobiva ultrajooksu varustuse. Jalanõud, sokid, riided, joogid+-toidud ja nende hoidjad, kell, meeskond jne. Selles osas pean samuti panustama, sest asfaldi jalanõuga pole UltraVasan´ile plaanis minna. Ilm ilmaks, aga jooksujalanõu haakuvus pinnasega peab olema hea! Meeskonnaga on samuti kehvasti.

Järgmine punkt, seitsmes, on toitumiskava nii ettevalmistumisperioodil kui ka võistlusel. Ma ei ole kunagi selles osas kellegiga nõu pidanud, kuid seekord on plaan seda traditsiooni muuta. Tunnen, et selles osas on mul varu. Kui kellegil on nõuandeid, andku aga tuld.

Kaheksanda punktina toon ära psühholoogilise (vaimse) ettevalmistumise. Fakt on see, et 90-e kilomeetrisel ultrajooksul on mingil hetkel kõigil raske. Kes suudab oma raskustest paremini üle olla, vaimu värskena hoida, olla terve raja motiveeritud ja keeldub alla andmast - see on ka ultrajooksul edukam. Kui lihas enam ei jõua, siis tuleb muuta jooksu tehnikat, kui enam ei suuda joosta, siis tuleb edasi käia ...alati on olemas lahendus, alla ei tohi anda!l Muidugi arvestada tuleb ka sellega, et tihti on lihasväsimus hoopis peas kinni, siis tuleb sellest vaimujõuga üle olla. Siin jooksebki piir - kes suudab endast kõik anda ja kellel läheb ohutuli põlema ja ei suuda. Selge see, et päris suure osa ees ootavast 90-st kilomeetrist tuleb läbida üksi, selleks tuleb valmis olla.

Kokkuvõtteks. Mulle tundub, et maratoonari ja ultrajooksja treeningkavad on üsna sarnased, vähemalt olulisemad komponendid on samad - pikk jooks, B2B ja hulgi taastavaid jookse. Ära ei tohi unustad jõuharjutusi ja süvalihaste arendamist. Kiirustrenni pole ma varemgi (maratoniks valmistudes) kuigi oluliseks pidanud, kuid mingil määral (1-2x paari nädala jooksul) peab seda siiski ka ultrajooksuks valmistudes tegema. Kas või vahelduseks. Jooksu mahuga ei tasu hulluks minna, mingit paari sadat kilomeetrit nädalas ei hakka ma kunagi jooksma. Mul ei ole selleks aega ega soovi - töö, pere ja muud huvid nõuavad oma. Hea kui suudan keskmiselt üle saja kilomeetri nädalas teha, mis on ka enam kui kahtlane. Samuti ei tohi ära unustada vaimset poolt, toitumist, varustust ja meeskonda. Ootan huviga kuidas mu seekordne plaan ka ellu läheb. Motivatsioon on igastahes olemas.