Rannametsa Luitejooks oli mul treeningplaanis juba varakult, seda küll tempojooksuna. Selle hooaja esimese võistluse plaan nägi ette panustamist puhtalt naisele, omavanuste esikolmiku koht oli reaalne siht. Sellise plaaniga valmistusime ka viimased kolm nädalat ja mina olin valmis oma "jänese" rolli auga täitma. Kuid päev enne võistlust hakkas peas midagi idanema - miks mitte teha oma jooksu? Mõtlesin - "Vana mees" nagu ma olen, palju mul neid võistlusi ikka veel ees on, eriti kus viitsiks pingutada:) Lisaks tahtsin sotti saada, mis seisus olen oma ettevalmistusega augusti kuiseks peasündmuseks. Ja nii ta läkski, naisega sai räägitud, võistlusjalanõud välja otsitud ning vaim kiireks pingutuseks valmis sätitud, kuigi kehaliselt ma polnud kindlasti kiireks jooksuks valmis (viimane kiirem kilomeeter sai joostud detsembris maratoni ajal).
Laupäeva ennelõunal tegime naisega tavalise võistluseelse soojenduse: pool tunnikest kerget jooksu, ühe minutise kiirendusega. Mulle sellest ikka ei piisanud ja tegin veel pool tunnikest kerget jooksu otsa. Õhtul igaks juhuks (profülaktika mõttes) korralik saun venna juures ka veel otsa, poole ööni istumisest ma parem ei räägi. Ega ta parim mõte ei olnud, aga ...hei see on hooaja avavõistlus - pole vaja üle mõelda/tegutseda. Avavõistlused lähevad alati aiataha.
Pühapäeva hommikul startisime autoga kolm tundi enne võistluse algust. Ei mäletagi millal oleks tund ja veerand enne võistlust olnud võistluskeskuses. Egas midagi - numbrid kätte, vetsukülastused, jooksuriided selga, viimased mineraalveed sisse ja soojendust tegema. Varem polnud me sellel rajal võistelnud, seega otsene kogemus puudus. Millel ma üldse viimati maastikul võistlesin? Ei meenugi ...oi aegu ammuseid, ikka aastaid-aastaid tagasi. Internetis sai raja osas pisut eeltööd tehtud - kaarti vaadatud ning sain niipalju selgust, et esimesed kolm kilomeetrit on siledat maad erinevatel teedel ja sealt edasi üles-alla metsaradadel. Õnneks otsustasime soojenduse teha võistlusrajal, kuid vastupidises suunas, st. finishist stardi suunas. Ei-ei tervet ringi polnud plaanis läbida, pigem paar kilti sinna ja tagasi. Tõusud võtsime jalutades, siledal ja allamäge kergelt sörkides. Lausiku jooksjatena, nagu me oleme, võttis juba soojendus natuke kõhedaks - kuidas nendest küngastest küll eluga üle saada. Aga samas saime rajast väikese ettekujutuse.
Võistluse ajaks oli ilm selline "harju keskmine" ca 8-9 kraadi sooja, kerge (või veits tugevam) tuuleke, ilmateate poolt lubatud sademeid ei näinud kusagil. Külmakartlik nagu ma olen (eriti vanemas eas), otsustasin joosta poolpikas dressis - all poolpikad liibuvad ja põlvikud, üleval õhuke soojapesusärk + lühike spordisärk (Tallinna maraton 2014), jalas AsicsR tossud, peas ja kaelas buffid.
Taktikaline plaan oli suhteliselt lihtne - kolme esimese kilomeetriga tuli ennast sobivale positsioonile joosta (anda korralikult hagu) ning sealt edasi kannatada, kannatada ja kannatada. OK, kolm korda kannatada on liiga optimistlik, eriti arvestades mis ettevalmistusfaasis ma olen, keha lihtsalt ei olnud selleks valmis. Samas ma olin suhteliselt kindel, et viimase viie kilomeetriga mingeid erilisi positsiooni muudatusi rajal ei saa toimuma. Mina ei jõua mägedes joosta ja teistest mööduda, aga olin samas kindel, et ega ma teistele jalgu ka ei jää.
Kümme minutit enne starti tegime viimase väikese kiirenduse, soojamad riided autosse ja vut-vut stardi poole. Viis minutit enne starti jõudsime stardialasse, rahva sekka, nii esimese saja piiri peale, eriti ette poole ei õnnestunud enam trügida. Jäi vaid oodata stardipauku.
... ...
Tublid :)
VastaKustuta